Ans. Andur "Topeltvikerkaar"
(Seksound, 2007)

Võtad ja vaatad. Must-valge kaas, mille peal istuks toolil esmapilgul nagu veidi nukker vaba käega kritseldatud kass, tass käes. Aga tegelikult ta vist naeratab. Ja põhjust peaks selleks ju olema kuhjaga.

Topeltvikerkaare leiab alles siis, kui avad karbikaane ja üllatud, sest ümbrises olevale plaadile on pressitud värvilised pliiatsid; mõjub rõõmustavalt ootamatult ja väga värviliselt. Aga tõeline vikerkaar avaneb, kui oled võtnud plaadi ja selle helid tuppa lasknud.

Ans. Anduri teise "päris albumi" avalugu on "Idiootide kateeder", mis on ka ühtlasi esimene singel. Miks just selline lugu singliks? Ise põhjendavad, et olevat kõige raadiosõbralikum. Noh, mina seda poleks valinud. Sest lood, mis järgnevad, ei iseloomusta esimene kuigi palju.

Kohati tunduks, nagu Ans. Ansur võtaks hästi ülevaatlikult oma plaadil kokku kogu praeguse nn. indie-muusika (Eesti oma siis) hetke ladviku. Teine träkk "Parklate linn" meenutab esimestel taktidel Shelton Sani, aga just nii kauaks, kuni vokaal sisse lendab. Esimene lugu loob paralleelid Pehu Jaaniga (falseti ja mitmehäälsuse tõttu), kes on küll selles loos ainult plaksutama pandud. Kolmas lugu "Fuji" viib mõtted Pia Frausi peale ning "Pidu võõraste inseneridega" kõlab kohati nagu Vaiko Eplik ja Eliit "Lühidalt Supernoovadest" (see võrdlus vist oli ära toodud ka Areeni arvustuses), kuid siiski on pidu kõlaliselt ikka Andur, kuigi võrreldes nende debüütalbumiga "Tuled peale", on palju enam sõna saanud süntesaator(id), mis aga pole kitarri sugugi tahaplaanile jätnud. Noh, et need on nagu katked vaid, kuid mida enam kuulata, muutub see Anduriks. See mulle meelib, sest Ans. Andur on vaieldamatult ise hetke ladvik.

Minu kõige lemmikum on "Alt kummiga". Kui pealkiri võiks lubada absurdinalja, siis lugu iseenesest on nii kurb. Ja kogu see mõtisklev instrumentaalosa laulu lõpus:

"Palun väikene koola
keskmise rummiga
kunstnahast tagi
alt kummiga
Saadaksin end kui saaks
sünditrummiga
mööduvad minutid, sekundid,
tunnid ja
elu."

Minu teine lemmik "Hydro" kaob sellel plaadil teiste lugude vahele ära ega tule esile. Kuigi oleks väärt.

Ja siis ma tõstaks esile veel lood "Õhk", "Audiovaras, "Ma töötan ajaloo arhiivis", "Plaane pole" (väga kihvt lugu), "Tallinn". Ja nii saabki vist kõik. Mitte ühtegi ei saa jätta kõrvale.

Kui Bad Apples pani ilusa punkti möödunud aasta ilusale aastale, siis Ans. Andur annab uuele aastale väga tugeva avapaugu.