neljapäev, august 30

Penny Lane soovitab:

Loretta´s Scars - Home Acid
ehk rubriigi update (vt. paremale)

Loretta´s Scars on ühe-mehe-projekt, mille nimi on laenatud Lõuna-Eesti muusiku Martin Kikase (Honey Power) lemmik bändi ühelt loolt. Lugude tegemisel kasutab ta midisüntesaatorit, elektrikitarri ja oma häält (ja muid ette jäävaid asju) ning kogu selle kupatuse võiks liigitada taaskord sõnapaari lo-fi alla.

Lugu "Home Acid" on universaalne reklaam majapidamishapetele, millega saab nii plekke eemaldada kui ka äravoolu ummistusi likvideerida. Seda laadi tegevuse jaoks on nüüdsest olemas saundträkk.


neljapäev, august 23

Seksound Goes Total Lo-Fi

2. septembril Tartus Genialistide klubis ja 6. septembril Viljandis kinos Rubiin toimub üritus .

Ühtlasi on tegu Kago uue
kogumikplaadi esitlusega. Tartus esinevad Eesti iselindistajate ideoloogiline isa Kago, kohaliku lo-fi kuninga Henrik Esse ansambel Bad Apples ja Tartu lo-fi meistrid Honey Power.

Viljandis esinevad Kago, Bad Apples ja hõllandusliku indie-elektroonika saadikud rühmitusest 3pead: Erro, Müürilill ja Ruubik 3001.

Plaate mängivad Rein Fuks ja Villem Valme.

www.seksound.com

kolmapäev, august 22

Architecture In Helsinki "Places Like This"

(Polyvinyl, 2007)

Kindlasti oled kuulnud lugusid sellest, et teispool maakera kõnnivad inimesed pea alaspidi. On see pärit mõnest lasteraamatust või teadsid seda juba vanad eestlased, ei oska öelda. Igatahes on meie telekanalite vahendusel ekraanile jõudnud näiteks sarjad "Neighbours" ning "Home And Away" tõestanud, et austraallased on täiesti tavalised inimesed. Vähemasti need, kes elavad Summer Bay´s.

Ma siiski arvan, et maailma väikseim kontinent peidab endas selliseid inimesi, kes jalutavad tagurpidi ja võtavad seda loomuliku osana elust. Kui Savage Garden esindab rahumeelset väikelinna kokkuhoidvat kogukonda, siis Architecture In Helsinki pea alaspidi liiklejaid.

6 multiinstrumentalistist koosnev loominguline ühendus oleks justkui elanud isolatsioonis või väikeses kohas, kuhu satub haruarva mõni suurlinnast pärit turist, kes oma juhuslikul sattumisel eraldatud kommuuni mõne eseme tsivilisatsioonist kingitusest jätab. Need meened aga sulatatakse oskuslikult ja nutikalt kokku.

A I H muusika kulgeb rõõmsalt ja energiliselt. Selles on vabadust ja parajalt segadust nagu tipptunni ajal Tallinna kesklinnas, kus juhuslikult kokku sattunud helid omavahel midagi kokku moodustavad. Aga see pole närviline. Segaduse keskel torisema kippuva eestlase asemel on elurõõmus ning huumorimeelega austraallane, kes keskmise näpuga vehkimise asemel täiel rinnal kaosest rõõmu tunneb.

Hiljuti Helsingi muusikafestivali "Flow" väisanud A I H kolmas täispikk album laenab kohati mõnusat 80. discobiiti ("Red Turned White"), võtteid B 52´s-lt ("Hold Music") ning keerab vindi peale pop-muusika taevasse tõusnud Scissor Sisters´ile ("Debbie").

Kodukas

Architecture In Helsinki - Debbie

teisipäev, august 21

Caribou "Andorra"

(Merge, 2007)

Justkui põgusalt käteldes My Bloody Valentine´i viib Kanadast pärit ühe mehe bänd meid head mitu aastakümmet ajas tagasi. Kõrgelt haritud Dan Snaith on püüdnud oma järjekordse albumi peale kohati The Animals´i fiilingut, kuid jäänud pikemalt peatuma meeleolukasse Brian Wilsoni ja The Beach Boys´i maailma.

9 looga "Andorra" jälgiks nagu mingil määral aja kulgu. Mida pala edasi, seda rohkem kuuleb tänasele päevale iseloomulikke helisid ja rütme. Albumi viimane rada "Niobe" võiks olla veidi töödeldes päris kõva klubihitt. Enamiku aja seikleb Caribou (varem tegutsenud ka nime all Manitoba) 1960. aastate ulmelises psühhedeelses muusikas, ent ei luba sellel hajuda, vaid valab helid paremini jälgitavatesse kuid mitmekihilistesse nn. pop-vormidesse. Kihtide loomiseks kasutab ta traditsiooniliste bändiintstrumentide kõrval erinevaid sämpleid, flööte, keelpille.

Ta ei loo uut heli. Ei peagi seda tegema. Ma usun, et ta ei pahandaks, kui tooksin paralleeli The Shins´iga. Ta ei pahandaks, sest ta teab, et tema loomingus on päris tugev annus Dan Snaith´i. Tugev kogus ilusaid meloodiaid.

Kodukas


Caribou - Melody Day

neljapäev, august 16

Augustibluus tuleb taas


17.-18. augustil Haapsalus toimuval Augustibluusil on lisaks kontserditele kavas ka Soome kunstniku Katja Juhola bluusiteemaline maalinäitus "Wang Dang Doodle" ning Briti suupillivirtuoosi Steve Lury' suupilli-õpituba.

Linnuselaval esinevad reedel (17.aug):
Latvian Blues Band (Läti)

D11 Blues Band (Läti)

Louie Ujvarosy (Ungari)

Bullfrog Brown (Eesti)

Musaklubi (Eesti)


Laupäeval (18.aug):

SF Blues feat. Pepe Ahlqvist, Eero Raittinen & Jukka Gustavson (Soome)

Jimmie 'Bluesman' Lawson (USA), Crossfire (Eesti) feat. Joél Terry (Kuuba)

U. Pasanen Band (Soome)

Dogs & Catfish (Läti)

The Real Deal (Eesti).


Raudteemuuseumis toimub laupäeva pärastlõunal kontsert Delta Blues Special, millel osalevad:

Mike Westhues Trio (USA)

Black River Bluesman (Soome)

Steve Lury (Inglismaa)
LR Phoenix (Inglismaa)
Bullfrog Brown (Eesti)


Mõlemad päevad lõppevad jämmiga kultuurikeskuse bluusiklubis.


Augustibluus

teisipäev, august 14

LCD Soundsystem ja Arcade Fire


... on ühendanud jõud ning kavatsevad välja anda 7-tollise split-singli. Ühele poolele tuleb Kanada ime Arcade Fire´i versioon Serge Gainsbourg´i loost "Poupee de Cire, Poupee De Son", mis 1965. aastal pani kinni Eurovisiooni lauluvõistluse. Teise poole täidab LCD Soundsystem´i tõlgendus Joy Division´i palast "No Love Lost".

Singlit müüakse kahe muusikahiiu ühistuuril USA-s ning valitud veebikülgedel.

Tuur:
17.09 Morrison, CO - Red Rocks
20.09 Los Angeles, CA - Hollywood Bowl
30.09 St. Paul, MN - Roy Wilkins Auditorium at RiverCent
03.10 Louisville, KY - Waterfront Park Music Today
05.10 Columbus, OH - LC Pavilion
06.10 New York, NY - Randall's Island

LCD Soundsystem
Arcade Fire

Ja lõpuks originaalesitlus:
France Gall "Poupee de Cire, Poupee De Son"

esmaspäev, august 13

24 Hour Party People


Pühapäeva hommikul ärgates silmasin raamaturiiulil nime Tony Wilson. Ma olin korduvalt sellelt silmad üle lasknud. Paar tundi hiljem lugesin ma blogist Popop, et ta oli mõned päevad varem 57-aastaselt surnud. Imelik kokkusattumus ühte päeva. Neeruvähki.

Kes on vaadanud 2002. aastal valminud filmi "24 Hour Party People" või lugenud Wilsoni enda poolt kirjutatud samanimelist raamatut, teavad pimesilmi nimetada vähemalt kolme bändi, kelle ajakirjanikust mees suurema kuulajaskonna ette tõi: Joy Division/New Order, James ja Happy Mondays. Olles plaadifirma Factory Records ja ööklubi Hacienda omanikke, viis ta Manchesteri muusika maailma keskpunkti. Tõenäoliselt oli ta esimene, kes kandis teles (oma shõus "So It Goes") üle Sex Pistols´it.

Kummastava ikooni Ian Curtis´e elust peaks erinevatel andmetel ilmuma film. Veel sel aastal. Pealkirjaks "Control", mille juures on teinud kaastööd ka noorelt lahkunud muusiku abikaasa Deborah Curtis. Ja loomulikult: vaadake filmi ööpäevaringselt pidutsevatest inimestest.

Filmi "Control" kodukas
Popop

pühapäev, august 12

Muusikafestivali elamus Norrast


Penny Lane presents - Merlin Kikas:

Øya- öko rokib!

Kõik algas 1999. Norra üks kuulsamaid ning praeguseks ennast igati õigustanud (rock?!?)muusikafestivale andis ka sellel aastal oma mitmemõõtmelise avalöögi. 7.- 11. augustil üles astunud korralik eriliste ja mitte nii eriliste artistide vankumatu plejaad tegi oma töö, kuigi kuulajas- ning vaatajaskonna vähesus pole käesoleva ürituse puhul küll probleemiks. Pigem ikka vastupidi.

Tuleb tunnistada, et siinkirjutajat hämmastas festivali asukoht (Middelalderparken), sest reeglina töötab Oslo muinsuskaitse hästi ning keskaegsete müüride vahele rokifestivali tavaliselt ei paigutata (arvestades üritusega kaasaskäivaid faktoreid…), eriti kui läheduses kõrgub PriceWaterhouseCoopers’i üüratu majalahmakas ning kui kogu ürituse saab panna ühise nimetaja alla- kesklinn. Hoopis vastupidi, see kokofoonia oli turvaline, hea kuulata ja igati nauditav ning taaskasutatavas pakendis pealekauba.

Selgitamaks viimast lauset tuleb mainida, et Øya korraldajad on päris algusaegadest peale rõhutanud festivali öko-sõbralikkust. Sellest ka asukoha valik ning kogu pakutava aura. Iga toote ette käib ÖKO, kõikjal propageeritakse taaskasutamist. Näiteks sai iga õllesõber oma plastiktopsi tagastamise eest ühe krooni ja kui selle veel suitsukonisid täis korjasid, siis võitsid 35 Norra krooni, lisaks tasustati veel paberi kogumist. Jagus hordide kaupa noorukeid, kes rahva käest topse kokku korjasid. Ja jagus tuhandeid inimesi, kes rõõmsalt neid ka ulatasid. Mõnus! Aga õlu öko ei olnud…

Sattusin külastama festivali kolmandat päeva. Jube palavus ning rahvamass (mida oli ka oodata, sest kõik piletid olid välja müüdud). Loomulikult tegid nägemata artistid meele mõrudaks, aga suur tükk ajab suu lõhki. Alustaks sellega mis soovitutest nägemata jäi ja siinkohal oleks see ka valikuline ülevaade (suht-koht pealiskaudne nii kui nii, aga kogu üles astunud artistide listi võib näha koduleheküljel (leiad alt) ja siis ise hambaid kiristada) ühtedest tublimatest tegijatest- Ida Maria (SWE), Maribel (NO), New Violators (NO), Montee (NO), Pleasure (UK), Woven Hand (US), Superfamily (NO), Architecture In Helsinki (AU), Spoon (US), Battles (US), Devendra Banhart (US), The Jesus & Mary Chain (UK), The Grand (NO), Cheeseburger (US), Bladed (NO), The Besnard Lakes (CA), The Go! Team (UK), King Midas (NO), Primal Scream (UK) pluss kümneid ja kümneid teisi veel (rapist doomini), lihtsalt see line-up tuleks liiga pikk. Loomulikult leidus ka siin apsakaid, nimelt kellegi õnneks-õnnetuseks tõmmati esinemise päeval nimekirjast maha kauaoodatud Amy Winehouse. Pressi andmetel sattus haiglasse, narkoüledoosi tõttu. Vaat kus lops!

Kogu tegevus ja möll toimus neljal laval. Pealava (Enga) toetas kaks ülisuurt ekraani, millest üks oli paigutatud vastu lava, et suurema massi korral kõik nägudeni jõuaksid. Helist me ei räägi, äärmiselt kvaliteetne ja tõi mõne jässakama jänki pudedad (loe: kalli alkoholi timmitud) riffid konkreetselt avalikkuse ette. Seda et rahva lõbustamisega tõsiselt tegeleti näitasid ka pidevad ülevaated kogu platsil toimuvast ja seda tänu trossidele riputatud (ei-tea-mille-poolt-juhitud) kiiresti liikuvatele kaameratele mis võtsid mitmeplaaniliselt ja imelähedalt iga beebi-punkari mähkmesilti ja nende igaveseks V-ks kokku surutud näppe.

Sellest neljapäevast tuli ilus päev. Päeva alustas kohalik bänd Real Ones. Ääretult positiivsed ja head, ka Norra parimaks live bändiks nimetatud indie-folk-rock grupp kes kasutab oma lugudes banjot, mandoliini ja sitarit. Tõelised lavanaudisklejad ning nende eklektiline süntesaator avaldas tõeliselt muljet.

Siis kohtasin hammustavat naist. Tegelikult jättis sellise mulje artist nimega Planningtorock (DE/UK), kes telklavas suutis luua tõelise installatsiooni etenduse põimides rap’i, klassikalise muusika, jõulise janisjopliniliku hääleulatuse ning kaleidoskoopilise videoprojektsiooni. Suhteliselt pealetükkivate lugude jada. Plaati ei ostnud, sest visuaalne pilt oleks sel puhul puudunud.

Moving Oos on Norra raadiote lemmik. Oma looga “Romancer“ teinud ilma küll ja veel. No selline 60ndate lõpu ja 70ndate alguse rock’ist ja soul’ist inspireeritud kaheksaliikmeline kooslus, kes teevad inglisekeelset rahva muusikat. Nauditavalt ning omas kastmes. Kaldun arvama, et Pete Townshend ansamblist The Who annaks neile viiest neli.

Jazkamer üllatas mind tõsiselt. Nojah, et kui asjasse süvenesin siis lugesin siit-sealt, et nad on andnud välja parima underground albumi (Mojo andemtel) ning viinud elektroonilise roki ja ekstreemse metal’i sümbioosi uuele tasemele, kuid jäid live’s siiski kuidagi ühekülgseks. Mitte et nii maruline detsibellindus oleks raske taluda olnud. Lihtsalt arusaamine, et see aeg mil kitarri tümitamine vastu kõlarit parema heli, žesti või muu jaoks jäi möödanikku tuleb siinkirjutaja jaoks taas ümber lükata. Aga kindlasti ei mõtle kõik nii. Ja nii peabki.

Punkrokkarid Gogol Bordellos (US) pakkusid tõeliselt tsirkust ja leiba. Kui lugeja manab silmade ette Borat’it rokkimas on see täielik peegelpilt. Kõik mustlasmuusika elemendid esindatud ja sealjuures mitte ühtegi mustlast kohal. 99 %-liselt mitte-ameeriklastest koosnev (peamiselt ida-euroopa juurtega) kooslus kasutab sovjetlikku temaatikat ning vürtsitab laulu sõnu musta huumoriga. Samas ei erista lugusid mitte mingisuguse valemiga. Aga võib-olla on see ka taotluslik!

Kanadast pärit Malajube oli maheda loomuga ja meenutas Rootsist pärit ansamblit Kent. Prantuse keeles laulva ja taas laialivalguva sildi “indie-rock“ alla liigitatava kollektiivi meloodiline kulgemine oli nauditav ja lugu “Le Crabe“ lugu pani tähele täpid peale.

Rap’i, disco ja rock’i sugemetega õekeste Coco Rosie (US) magasin maha, sest öko-hamburgeri saba oli meeletu. Propaganda!

Järgnevalt pakkus pealava välja kohalikku raskeroki trio El Caco. Midagi sarnast sellisele USA bändile nagu Helmet või Iiri Therapy. Kaunis stoilised ning soliidsed. Midagi eriliselt silma ja kõrva ei jäänud.

Väga eriliseks ja mahlaseks (nii keele kui muusika poolest) kujunes USA garage-rock grupi Eagles of Death Metal etteaste. Esiteks on juhtliige Jesse Hughes küllaltki karismaatiline võitmaks oma puusanõksu ja pideva mölapidamatusega iga inglise keelt oskava kuulaja hetkeemotsiooni. Kuigi nende esinemist ei saa enamjaolt tõsiselt võtta seisad sa publiku hulgas ja oled täiesti uskumatul moel äraostetav. Taotluslikult “have a good time“ muusika teeb oma töö ja kui nad juba Rolling Stones’i loo “Brown Sugar“ üles võtavad laulad sa hüpeldes kaasa. Tõeliselt hea live bänd, nende lugusid pelgalt plaadilt kuulates ei saa pooltki võimalikust emotsioonist.

Ja siis tuli Tool. Musikaalselt ja etteastelt täielik eelneva vastand. Ääretult kõrge tehniline tase ning videoinstallatsioon taustal, lisaks kõrgpunktis laserkiirte mäng. Tool’il on iseloomu. Lisaks juba teada faktile, et nad üsnagi „alalhoidlikud“ on (minimaalne afišeerimine pressis, vastuseis Napster’ile), paistis see silma ka siis. Esmalt ei kasutatud nende esinemise jooksul kordagi laiekraane bändi näitamiseks. Ainult loetud minutid demonstreeriti ekraanidel Tool’ile omaseid pinevaid evolutsiooniteemalisi graafilisi lõike (mida mõned muusikakanalid, sealhulgas MTV, on liiga arrogantseks pidanud). Teisalt oli tunda ülimat professionaalsust kõiges (teades, et ka silpide arv on teatud lugudes kindel ning matemaatiliselt kalkuleeritud) ning muidugi ka bändi paigutus laval (mis loomulikult läbimõeldud) aitas leevendada visuaalse pildi puudumist tagaridades.

Konkreetsed “Good evening“ ja “Nice to meet you“ jäid ainukesteks ilma muusikalise saateta lähetatud verbaalseks suhtlemiseks publikuga. Kuuldavasti oli seegi Tool’i puhul palju aga umbes kaheksale tuhandele inimesele piisas. Ja rohkemgi veel.

Muidugi jäid ööd lõpetama ja hommikut alustama veel teisedki artistid. Paljud Oslo klubid hingasid festivaliga sama rütmi ja pakkusid lavaruumi uutele tegijatele ja vanadele olijatele. Tiheda kavaga Øya festival jätkus ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval. Hilisest Oslost bussiga välja sõites ja kabanossi süües sai nostalgia minust võitu ja lubasin endale, et Øya’t peab minu silm- kõrv veel näha- kuulda saama.

Festivali kodukas

kolmapäev, august 8

Kaks ilmunud ja kaks ilmuvat reliisi

The Magic Numbers, kelle Koit Raudsepp tituleeris Inglismaa Sõnajalgadeks (bänd koosneb kahest paarist õest-vennast, kes on abielusuhetes) annab endast taas märku. Vähem kui kuu pärast ehk 3. septembril tuleb müüki peale kahte albumit 6 looga EP "Undecided", millel on suurema osa laulu vaevast enda peale võtnud Angela Gannon. Lugude kirjutaja Romeo Stodart on lubanud, et Angela hääl sulatab ka kõige jäisemad südamed.

EP-lt leiab neli tuliuut lugu, lisaks on väske kuue saanud "Let Somebody In" (ilmus albumil "Those The Brokes", 2006, nagu ka EP nimilugu "Undecided"). Uuele versioonile on lisatud keelpillid, mille kallal on töötanud Robert Kirby - mees, kes on oma sõna sekka öelnud Nick Drake´i albumite "Five Leaves Left" ning "Bryter Layter" juures.

Loodetavasti leiab EP-lt väärilist jätku nende debüüdil ilmunud loole "Forever Lost". Teine plaat seda järge minu jaoks kahjuks ei pakkunud.

Hetkel tuuritab nelik ringi mööda UK-d ning veedab aega Rufus Wainwright´i kontserttuuril USA-s.


Kodukas


Oktoobri alguseks on lubanud oma kolmandat kauamängivat ka inglihäälne Katie Melua, keda on kahe esimese plaadiga saatnud suursugune edu, tõstes ta 2006. aastal enim plaate müünud briti naisartistiks maailmas.

Gruusias sündinud ja Inglismaal sirgunud naine on öelnud oma peagi ilmuva plaadi kohta, et see on eelnevatest küpsem, kuna ta ise on vahepeal vanemaks saanud. Ehk siis 22-aastaseks!! Album saab nimeks "Pictures". Praeguseks on väljas esimene singel "If You Were a Sailboat"

Kodukas



Vahepeal on oma debüütalbumitega saanud hakkama Air Traffic ja GoodBooks. Mõlemad ikka ja jälle ning taaskord UK-st
.


Air Traffic´u "Fractured Life" on saanud päris korraliku stuudiolihvi ning sellel kõlab võib-olla veidi rohkem klaverit kui Coldplay loomingus, kuid muu on üsna sarnane. Isegi frontmani vokaal. Aga on kohti, mis mulle meeldivad. Kui vaadata bändi kahte videot singlitele "Charlotte" ja "Shooting Star", siis neist viimane rõhub selgelt teismelistest tüdrukute kuulajaskonnale. Kurblik bänd, meloodiliste lugudega ning jõulise trummariga.

Kodukas



GoodBooks kõlab esialgu nagu Good Shoes, nime poolest ma mõtlen, kuid nende muusika on palju põnevam. "Control" võib olla hetkel aktuaalne, kuid mõne aja pärast unustatakse. Tõenäoliselt. Viletsa kliimaga riigist tuleb kitarripõhist popmuusikat nagu maiustusi Kalevi kommivabrikust. Kõik ei maitse, kõiki ei jõuagi maitsta. Ja nii jäävadki mõned igavesti poeriiulitele. Kui GoodBooks´i esikalbum oleks assortiikarp, siis mõned suutäied valiksin sealt välja küll.

Kodukas


Air Traffic - Shooting Star

reede, august 3

Uus singel: The Hoosiers "Worried About Ray"


The Hoosiers tuleb UK-st. Bändis on kolm meest ning kui neil kõik plaanipäraselt laabub, annavad nad 10. septembril välja oma esimese albumi, mille nimeks saab "Trick To Life".

Praegu on neil väljas singel "Worried About Ray", mis vaatab ühest kohast 1960. aastate lõppu, kui võidutses The Turtles, teisalt hoiab singel tugevalt kinni sellest, millele rajas suuresti teed The Futureheads ja The Libertines ning mille sabas sörgivad enamik praegusi bände.

The Hoosiers´i muud kraami ma kuulnud ei ole, kuid käesolev singel jätab päris sümpaatse mulje.

Kodukas

The Hoosiers - Worried About Ray

kolmapäev, august 1

Kuri Proge 2007

Toimub Hiiumaal 4. augustil. Kell 11:30

Esinevad:
Morte Macabre (SWE) - mellotroniga;
Emma Nordenstam (SWE);
Octopus Syng (FIN);
Phlox (EST);
Luarvik Luarvik (EST);
Tartu Popi ja Roki Instituut (EST)

Rohkem informatsiooni pole selle ürituse kohta leidnud.