Ei teagi miks, olen viimasel ajal mõlgutanud mõtteid mehest, kes kirjutab muusikaarvustusi, mis seal salata, loetuimas ajalehes SL Õhtuleht. Püüan selle mehe tegudel pilku peal hoida ning tema mõtteid ka siin kajastada.

Põhjalikumalt hakkasin teda jälgima, kui ta arvustas möödunud aasta sügisel Honey Power´i albumit "Macrosilly". Peale selle lugemist olen peaaegu igast tema poolt paberile pandud kirjatükist leidnud mõtteid selle kohta, et muusika peaks olema eesti keeles (mis iseenesest ei ole ju üldse paha või nii) ja kui plaadil pole mitte ühtegi emakeelset sõnaderida, siis on selle plaadi koht kas prügikastis või tema plaadiriiuli tolmusema poole peal. (Ma üldse ei taha ette kujutada, mis tal seal on; mitte-tolmusema poole peal.) Või sellest, kuidas asi peaks ikka vanainimeste moodi rokkima.

Tegelikult on puhas rõõm kõike seda lugeda, mida Ülo Külm kirjutab. Rõõm oleks seda lugeda samasugusest blogist, mida näiteks pean mina (milleks, kes seda teab), aga kui silmitseda neid mõtteavaldusi niivõrd suurest väljaandest (missest, et SL Õhtuleht), hakkab tiba nukker. Sest ikka eeldad, et kriitik on oma ala spets. Aga see on vist ka juba vana teema.