neljapäev, juuni 28

Aknaga Tartu Underground

Klubide Kellele ei meeldiks Johnny Depp? ja Maailm vahetus läheduses juuli alguspäevil (loodetavasti) uksed avav uus koht Underground tõotab tulla midagi selllist, mida Tartu linnale ja selle muusikasõpradele vaja läheb ja sobilik on. Mõned trepiastmed Rüütli tänava alguse tühermikust alla poole astudes avanevad sinu ees kaks pruuni suurte klaasidega metallust ja sisse jõudes oledki Underground´is.

Piklikus ruumis on ümarad lauad ja toolid ning terve rida pehmeid diivanikohti. Selle keskmes on parajalt massiivne siledaks lihvitud betoonist baarilett, mille alumine osa on plastikust ja valgustatud. Veidi aja pärast avastad, et peasaali seina sisse on lõhutud auk. Rolli oma kätetöö. Sealt pääseb edasi väikesesse ruumi, kus on mõned lauad ning veidi edasi minnes ka WC. Viimane on Underground´i pärl. Osa seinast on punasest läbipaistvast plastikust. Kui WC-s on palju rahvast, on seda juba kaugelt näha. Väga ilus.

Ruumi on Underground´is minu meelest piisavalt ka tegelikult väiksemate livede andmiseks. Rolli enda visioon on korraldada ansamblitele autogrammijagamisõhtuid või -päevi, kus bänd saaks vahetult kuulajaskonnaga suhelda.

Klubist Rock&Roll erineb uus koht kindlasti oma sisekujunduse iseloomu poolest. See on rahulikum, pole kuigi raju rock. Ei ole ka peen, pigem soliidselt lohakas.

Underground´i auväärt koht kuulub aga suurele punasele riiulile, millel päeval on traadist võre eest ära, õhtul ees. Sinna on kavandatud palju väga häid plaate, mida iga külastaja oma hinnaga soetada saab. Loomulikult ootab Roll ka artistide omapoolset initsiatiivi. Olgu või käsitsi valmistatud CD-R.

Esimeste pidude kavasse on plaanitud Plink Plonk´i soojendusüritus.

kolmapäev, juuni 27


Editors "An End Has A Start"

(Kitchenware Records, 2007)

Kuninganna Elizabeth II saareriigis umbes 4 aastat tegutsenud ansambli Editors teise albumi pealkiri on isegi ehk prohvetlik neile endile. Kui nii veel edasi jätkata, siis võib seda pidada lõpu alguseks küll.

Editors püüab olla tśill ja tungida veidi unistavalt kaugustesse ja tekitada õhulise illusiooni. Osad lood kõlavad nagu Snow Patrol: kerib ja kerib ega jõua kusagile. Singel "Smokers Outside the Hospital Doors" tõmbab paratamatult selge paralleeli Coldplay´ga. (Tee, mis sa tahad.) Albumil kõlab väga tugevalt Las Vegase välkuvate tuledega tänavate veidi nutune ja murelik vokaal ehk The Killers. (Huvitav on ka kokkusattumus, et nii Killers´i kui Editors´i viimaselt albumilt leiab loo pealkirjastatuna "Bones".)

"An End Has A Start" pakub kuulajale kohati väga kihvte trummipartiisid ja bassiäike ("The Weight of the World", "Bones"). Plaat lõpeb päris ilusa ballaadiga "Well Worn Hand", milles tuleb esile frontmani Tom Smith´i veidi isegi et väärikas hääl ja mis laseb kuulajal kergandatult hinge tõmmata.

Kogu albumi üldise mulje tõmbab kolinal alla närviline ja häiriv soolokitarr, mis põimib kokku kõik lood. See on kõikjal. Kui kitarrikäigud isegi mingis loos töötavad, siis teises hakkab tugevalt häirima. Lõpptulemus on väsimus, sest kõrvad on paksud. Eraldi võetuna on albumil materjali kindlasti, mida kuulata. Minu jaoks on aga kogu kandikutäis korraga tellituna ilmselge liigsöömine.

Tracklist:
1. Smokers Outside the Hospital Doors
2. An End Has a Start
3. The Weight of the World
4. Bones
5. When Anger Shows
6. The Racing Rats
7. Push Your Head Towards the Air
8. Escape the Nest
9. Spiders
10. Well Worn Hand


Editors ja Myspace
Kodukas

Editors - Spiders

esmaspäev, juuni 25


Värskes õhus

reede, juuni 22

Pizza söömine muusika saatel

Paar postitust tagasi Tartu Postimehe vahendusel oli juttu kohe-kohe avatavast kohast Underground. Mitme mu sõbra pettumus oli suur, et Underground´i näol ei saa Tartu juurde kohta, kus esineda. Hea uudis on siiski, et plaate hakatakse seal müüma, Eesti asju siis peamiselt. Ehk õnnestub mul täna sinna kiikama minna.

Aga siiski. Üllatuslikult on tekkinud Tartusse juurde üks koht, kus reede õhtuti on võimalik täiesti tasuta live-muusikat kuulata. Kui neljapäeviti toimub Ülikooli kohvikus kohvi või tee joomine jazzi võtmes, siis järgmisel päeval tuleb suund võtta Zeppelini keskusesse, kus on uksed avanud Hagari pitsarestoran. Reedeti alates kella 19 live-muusika, mis aktivist Enno Musta sõnutsi peaks puudutama jazzi ja bluesi sõprade hingekeeli. Täna näiteks jagavad Kikas ja Rebane kitarri ja elektriviiuli helisid. Mõne aja pärast väisab uut restorani maestro Kappel isiklikult. Muusika ei tohiks segada sööjaid ega vastupidi.

Rokki seal tõenäoliselt ei kuule, aga tüüp meelelahutusmuusikutel on koht olemas. Sõpru see vast eriti ei lohuta. Aga mine sa tea.

neljapäev, juuni 21


Guruhark "Saepuru ja Giboaboa"
(Sewercide Lo-Fi, 2007)

Selles maailmas, kus elavad müütilised olendid Guruhark ja Giboaboa, käib kõik kuidagi isemoodi. Ajaarvamine on keeratud pahupidi ning ööl ega päeval pole tähtsust. Segi on sabad ja sarved, kui need sabad ja sarved üldse eksisteerivadki.

Guruhark tegutseb pealtnäha kuidagi tagasihoidlikult, kui tegelikult peitub temas päris suur annus edevust, mis püüab tähelepanu oma keerukate mõtteavalduste ja väljendustega. Oma tähelepanu ta kindlasti ka pälvib, kes viitsib kaasa mõelda või vähemasti püüda.

Guruhark elaks justkui kuskil eemal, hoiaks kõigel toimuval silma peal ja tegutseks enesekindlalt omale kohandatud turvalises keskkonnas. Kuskil sügishommikuniiskel lagendikul ringi hulkudes ammutab ta oma energiat ja inspiratsiooni kajast, lugedes vahelduseks head Eesti luulet või pomiseks endamisi midagi arusaamatut.

Tracklist:
1. Brünett ja blond
2. Hüvastijätt
3. Luperlogic My Aerobics
4. Kaltsumees
5. Kaltsumees balalaikaga
6. Humanoia
7. Zombie Reality
8. PIL
9. Ööpäev
10. Retro
11. Timuka maja
12. Kolm tulukest

Pluss eraldi CD-R, kust leiab 11 demopala.

Pikemalt: Guruhark: traagiline minevik, plaanideta tulevik (varasem postitus)

Guruhark - Kolm tulukest

teisipäev, juuni 19


Tartu Rock&Roll saab õe

Juuli alguses avab Küütri tänavas uksed rokibaar Underground, mis on Tiigi tänavas tegutseva klubi Rock & Roll laiendus.


Erinevalt Tiigi tänava rokiklubist ei hakka Undergroundis bändid esinema ega ka proove tegema. Tegemist on baariga, kuhu rokihuvilised on oodatud terve perega.

Rolli (Roland Sutt) kinnitusel saab baaris kindlasti olema koht teemaõhtutel, ka saavad bändid seal korraldada autogrammiõhtuid.

Avatava rokibaari Underground ruumides Küütri 7 on varem olnud näiteks bürootarvete ja kasutatud rõivaste kauplus. Roland Suti teine rokiklubi Rock & Roll ( Tiigi 76a) on tegutsenud aastast 2005.

Allikas: Tartu Postimees

pühapäev, juuni 17


Rabarock

Kui me kontsertpaika jõudsime, oli Tannu ja The Päike juba alustanud. Üsna pea õnneks ka lõpetasid. Kogu tee Järvakanti saatis meid Raadio 2, mis lõpetas ülekande täpselt siis, kui auto parklas seiskasin. Dr. Koit ja Kaarel Kose olid juba päris mõnusa fiilingu tekitanud. Meel oli hea.

The Datsuns

Läkski ainult veidi ning laval oli The Datsuns Uus-Meremaalt. Üks bändidest, keda ma kindlasti vaadata-kuulda tahtsin. Ja nad olid iga momenti väärt.

Esimene reaktsioon oli - appi, nad on nii väikesed ja kõhnad. Kas nad on seal teispool maakera kõik sellised? Võimalik. The Datsuns´i liikmed kummutasid ümber ka mõned minu arusaamad: pikad ja korrastamata juuksed võivad olla vahel tõeliselt stiilsed nagu ka pükstesse topitud särk. Ole mees ja kanna välja!

Kui ma neid seal kuulasin, oli mul millegipärast selline tunne, et viibin filmis Velvet Goldmine. Lood olid peamiselt väga head ja ilusad. Tagasihoidlikult glämm ilma suursuguste pingutusteta. Lööv ja konkreetne rokk. Mitmed tehnilised kitarrikäigud isegi ei häirinud. Vastupidi. (Ma lihtsalt millegipärast ei pea eriti kitarrisoolodest lugu, sellistest ludistavatest.) Datsuns ongi nagu üks stiilne ja ilus auto, mille tehnilised näitajad ei jää absoluutselt välimusele alla. Üks kahest festivali pärlitest.

Dagö

Dagöt väga ei jälginud. Panustasin śaślõki ja kartulite peale. Korra kiikasin lava poole. Saatpalul oli kenasti pintsak seljas ja hitisadu jätkus kogu nende seti vältel.

Clawfinger

Oli minu jaoks festivali üks kõige naljakam bänd. Väga tõsised ja vihased noormehed. Karm kitarr ja tihe sõnum. Viimast jätkus ka lugude vahele. See panigi muigama. Terminaatorlikult (Arnold, mitte Jaagup) karm madal meesvokaal lausub vihaselt ja õpetlikult: "When woman says "No", it means fucking No! Don´t rape!!!" Noh, ma ei tea, kas on sellist asja vaja. Aga heli oli lihtsalt fantastiline. Nii puhas ja selge. Super!

Esimese päeva lõpus oli ainult kahju, et ei näinud Shelton San´i. Loodetavasti antakse neile järgmisel aastal palju parem aeg.

Külm öö autos ja alata võis 2. päev.

Olime üsna vara üleval. Joogi ja söögi otsingud luhtusid, sest Järvakandi paar poodi olid nagu nii üle rahvastatud. Aknast võis näha eeskujulike poemüüjate rõõmsaid, kuid veidi ärevaid nägusid. Tõenäoliselt tehti ühe päevaga mitme kuu käive.

Paar tundi kuivamist. Kell 12 avati festivalipaik, kus tormasin oma päeva esimese kohvi järgi. Kui sa oled ikka midagi nii kaua taga igatsenud, on ka üpris lahja kohv nagu kingitus taevast.

Agent M

Saund oli suht sogane. Solist püüdis publikuga flirtida. Kokku kõlas Agent M vaatamata kitarristi rokkstaarlusele kuidagi lapselikult. Mitte, et nad ise oleksid nõndaviisi välja näinud, aga nende muusikas on midagi algkoolilikku. Aga laval tundsid ennast vabalt.

Metsatöll

Stiilipuhas. Maamullane ja sõjakas sõnum koos tulevärgiga. Ja Metsatöllu ajal oli rahvast lava ees ikka väga palju. Festivalil ringi liikudest võis igaüks veenduda, et nende särk oli vaieldamatult kõige populaarsem.

Peer Günt

Soomest oli ka omamoodi täitsa tore. Veenev ning tegi pika puuga ära järgmisele esinejale, kelleks oli palju räägitud

Nick Oliveri and The Mondo Generator

USA-st. Järjekordne näide, et nimi maksab teinekord rohkem kui sisu. Karjuv-kähisev vokaal ammendas end üsna kiiresti ning loodki olid sellised, mida minusugune lihtsalt kaua ei viitsi kuulata.

Tharaphita ja Pain´i jätsin vahele, et lasta veidikene kõrval puhata. Kuulasime Vikerraadiost väga huvitavat portreesaadet ühest soliidses eas mehest, kes on jõudnud oma elu jooksul paljudes kõrgkoolides õppida ja miljoni asjaga süvitsi tegeleda, kuid kelle peamine kirg on muusika. On praegugi Toronto kuskil kõrgemas muusikakoolis õppejõud. Kompositsioon ja dirigeerimine. Väga ilusat eesti keelt rääkis. Avastasin, et olin suutnud endale särgi selga päevitada.

Tagasi platsil ja Kosmikud

Kui "Pulmad ja Matused" välja tuli, olin ma südamest väsinud sellest promost, mis albumiga kaasnes. Kõik ajalehed, veebiväljaanded, isegi naisteajakirjad kirjutasid sellest. Samanimeline singel ei meeldinud mulle ka absoluutselt, ei meeldi siiani. Aga see kontsert, mis nad Rabarocki ISIC laval andsid, oli väga tugev. Algusest lõpuni kuulasin ja nautisin. Kui Dagö räägib millestki intelligentsest, siis Kosmikute puhul on see kindlasti ruudus. Minu teine pärl Rabarockilt. Enda suureks üllatuseks.

Electric Six

oli umbes selline nagu arvasin. Sättisime end päris lava ette, kuid ma ei suutnud seal kuigi kaua olla, sest rahvas trampis sellise tolmu üles, et mul polnud suurt midagi hingata. Kogu keha oli ühtlaselt mullaga kaetud. Kaugemalt jälgida oli juba päris hea. Kõlasid ka nende kaks põhihitti "Gay Bar" ja "Danger! High Voltage". Solist suhtles päris palju publikuga, kuid tema poliitilised sõnavõtud jäid kohati kohatuks.

Mr. Lawrence

Lavaesine oli paksult publikut täis. (Tegelikult hakkaski silma see, et oma artiste kuulas enamasti rohekem inimesi kui piiritaguseid.) Õhkkond oli pinev, ses kõik ootasid, mis sealt nüüd tuleb. Kas suurepärane esitus või läbikukkumine? Alustasid "Everyday Is Like Sunday" ´ga, mis kõlas kuidagi veidikene süldina. Päris palju aitas sellele muljele kaasa ka bassimees, kellel oli nagu nii tobe T-särk seljas ja need jubedad liigutused. Täitsa kahju hakkas. Mihkel Raud oli aga laval väga hea. Mida edasi, seda paremaks kogu asi muutus. Kammiste küll pani päris suure kala maha nende peamise hiti "The Big Sky" alguses, kuid sellegipoolest oli täitsa mõnus kuulata. Kindlasti oli tegemist nostalgia momendiga väga paljude jaoks ja hakata otsima nende aastate tagust powerit oleks võibolla ehk ülekohtune. Mr. Lawrence läks sulle täpselt nii palju korda, mis moodi sa ennast häälestanud olid.

Festivali lõpetas Laibach, kuid sellel ajal istusin ma juba roolis, puhusin politsei alkomeetrisse ja sõitsin Ans. Andur´i saatel Järvakandi aladelt eemale, et järgmisel aastal tagasi tulla.

(Fotod: Lynne, Penny Lane ja Kodutööstus)

reede, juuni 15


Täna algab Rabarock 2007. Tõenäoliselt on see üks vähestest momentidest, kus rada7-s vaibub elu ning foorumlased näost-näkku vabas õhus kohtuvad.

Ilusat puhkust!

Rabarock

kolmapäev, juuni 13












Nick Drake "Family Tree"; Elliott Smith "New Moon"
(Tsunami LG/Fontana, 2007; Kill Rock Stars, 2007)


Neid mõtlikuid õhtuid ja magamata öid on olnud vist päris mitmeid, kui olen otsinud välja Nick Drake´i või Elliott Smith´i muusika. Nendes on midagi, mis vaatamata oma melanhoolsusele kuidagi toetust pakuvad või siis on vähemasti mõistvad ega astu sinust oma energiaga üle.

Drake ja Smith on mõlemad äärmiselt andekad heliloojad kui ka lauljad, kelle austajate hulk pidevalt suureneb. Drake oli kõigest 26-aastane, kui ta pideva masenduse all kannatades antidepressantidest üledoosi võttis ning 1974. aastal suri. Drake ei leidnud oma elu ajal publiku seas erilist tunnustust ning kartus anda live-kontserte süvenes pidevalt. Smith´i 34 eluaastat olid ehk mõneti edukamad, kuid temagi oli kimpus depressiooniga ning 4 aastat tagasi sooritas ta väidetavalt enesetapu.

Oma muusika kuulamise ajaloos olen need mehed avastanud enda jaoks üsnagi ühel ajal. Ja nüüd on 2007. aasta esimene pool kõiki Drake´i ja Smith´i austajaid rõõmustanud suurepäraste postuumselt väljastatud albumitega.

Nick Drake´i "Family Tree" piilub nooruki garaaźi ning ülikooli eelsesse perioodi, kus noor mees oma kitarriga salvestas enda lõbuks omaloomingut, laulis Bob Dylanit ning musitseeris koos oma õe ja emaga. Kogumikul on esindatud ka Drake´i musikaalse pereliikmete laule. Väga õrn ja habras plaat, mille lühikesed meloodiad jutustavad perekonna lugu.

Elliott Smith ja tema duubel-CD "New Moon" koosneb 24-st loost, mis on tegelikult salvestatud perioodil, kui mees lindistas oma albumeid "Elliott Smith" ja "Either/Or" (1994-1997). Kitarriga Smith laulab täpselt nii, mille poolest ta on tuntud. Ta laulab sõltuvustest, pettumusest ja muust taolisest. On kurb, protestimeelne ja kriitiline. Oma tuntud headuses.

Drake´ist: Bryter Music
Elliott Smith´i ütlusi: Brainy Quote

Nick Drake - Black Mountain Blues

teisipäev, juuni 12

esmaspäev, juuni 11


Vennad Kangused ja suursugused lokid: We Are But Men

We Are But Men on napp paar kuud vana bänd, kes on hetkeseisuga andnud täpselt kaks kontserti. Tulevad nad Viljandist ja selle lähialadelt. Ansambel koosneb kolmest liikmest: kitarrist-solist Arles Kangus, tema 13-aastane vend Are bassil ja muhe trummar Raido Kits.

Oma teisel esinemisel Tartu Rokiklubis koosnes repertuaar suuresti kaveritest. Nii eesti kui ka inglise keeles. Lugusid näiteks Metro Luminali ja Dinosaur Jr. varasalvest. No, eks selliseid bändihakatisi, kes oma eeskujude kavereid, sekka oma lugusid teevad, on Eesti väikestel lavadel ennegi nähtud, eksole, võib ju mõelda. Ja kindlasti näeb ka edaspidi.

Vahe on sellest, et We Are But Men´is on kaks väga head instrumentalisti, mis hakkab ka kohe silma-kõrva. Kihvtid kitarrikäigud ja ennastunustavalt rokkiv trummar. Bassimehe kogenematusest saab ka aru, sest trummari sõnutsi on ta pilli hoidnud sama kaua käes, kui vana on bänd. Sellise kogemuse kohta pole absoluutselt halb.

Neid oli nauditav kuulata. Nad olid vabad ja uskusid sellesse, mida teevad. Missest, et ei olnud väga selget nägu ning mind on isiklikult häirinud bändide puhul eesti ja inglise keeles segamini laulmine. Aga kuskilt tuleb alustada ning leian, et ansamblil on päris tugev lähetkoht, kust asja arendama hakata. Rohkem kokkumängu, omaloomingut ja arvan, et tuleb väga hea.

Väike märk jälle, et Viljandi noored hakkavad alternatiivmuusikas tooni andma.

We Are But Men on nii uus nähtus, et neil pole Myspace´is ühtegi helinäidet, aga natuke informatsiooni leiab sealt siiski. Näiteks, et esinetakse selle nädala lõpus Haapsalus ja mõni aeg hiljem Olustveres Järverock´il.

We Are But Men Myspace´is

reede, juuni 8



Sellise asja leidsin ka youtube´i avarustest.

kolmapäev, juuni 6



Muru kasvab mühinal

... ja Plink Plonk läheneb. Uus kodukas on valmis ning mõned muudatused on ka esinejate kavasse sisse viidud. See teeb ainult rõõmu.

Kõige suurema naeratuse manab huulile minu absoluutse lemmiku Mona De Bo lisandumine nimekirja (Astro´n`Out´i asemel). Lätlaste parim bänd, mida olen kuulnud. Ja üleüldse kordumatu duo. (Pikemalt Mona De Bo-st kunagisesest postitusest siit)

Selle aasta kõige suuremaks tõmbenumbriks kujuneb tõenäoliselt The Concretes Rootsist. Teevad meloodilisemat poppi ning nende muusikat on kasutatud telereklaamides ning remixinud selline ansambel nagu The Avalanches Austraaliast. Kolmas stuudioalbum tuli välja mõned kuud tagasi.

Esialgsele ehmatusele on järgnenud meeldiv üllatus.

Sel aastal kuuleb-näeb Plongil:

The Concretes (Rootsi)
Mona De Bo (Läti)
Regina (Soome) - siiski ei tule. Red Carpets (Soome)
Shelton San (Eesti)
Mooses (Eesti)
Sitimaan (Eesti)
Moj Rakety (Venemaa)
Eliit (Eesti)
Galaktlan (Eesti)
Dublicate (Leedu)
Aides (Eesti)
Under Marié (Eesti)
Stereo Chemistry (Eesti)

Plink Plonk toimub 21. juulil. Piletid saadaval Piletilevis. Juuni lõpuni maksab pääse 200.-, hiljem 250.- ning koha peal 300.-

Plink Plonk 2007

esmaspäev, juuni 4


9. juunil (laupäev) esitleb Tartu trio Bullfrog Brown Soome festivalil Kaavi Blues oma 2005. aasta albumi "Snakes and Devils" eriväljaannet, mis sisaldab ka mullu Tartu Aasta Teo aunimetusele kandideerinud EP "Uncooked" kõiki lugusid.

Et kumbki plaat pole Eestis ametlikku plaadilevisse jõudnud, siis loodetakse seda viga nüüd parandada, olgugi et CD ilmub piiratud tiraazhis – 300 eksemplari. Saateteksti 19 looga ja üle tunni pikkusele plaadile on kirjutanud USA muusikakriitik ja õppejõud Jeff Eaton.

Kahepäevane tasuta festival Kaavi Blues algab Kuopio lähedal Kaavis reedel, 8. juunil, ja seal esinevad ka Hooter's Blues & Travis Haddix (NOR/USA), The Soul Hustlers (USA/FIN), LR Phoenix (UK) jpt. Bullfrog Brown annab festivali raames kaks kontserti koos kohaliku jazz-trummari Matti Juutilaineniga.

7. juulil soojendab Bullfrog Brown Savonsolmu Beach & Blues Partyl Soome rockilegendi Havana Black kauaoodatud comebacki, juuli keskpaigas minnakse kahenädalasele Shoti-tuurile. Eestis saab Tartu triot kuulda 17.-18. augustil Haapsalus toimuval festivalil Augustibluus – selleks ajaks loodetakse lõpetada ka uus 6 looga EP "Tundra".


Kaavi Blues

Bullfrog Brown Myspace´is

reede, juuni 1


Paul McCartney "Memory Almost Full"
(
Hear Music, 2007)

Paul McCartney on mees, kes paar aastat tagasi esimese inimesena planeedil Maa laulis lives kosmoseinimestele. Looks oli minu mäletamist mööda "English Tea". Sir on tõenäoliselt veel päris mitme kandi pealt milleski number üks või siis kõige parem. Ta on näinud pop-muusika lapsepõlve ning andnud omalt poolt selle küpsemisse hindamatu panuse. 65-aastane Macca hoiab praegugi kätt kindlalt muusika pulsil.

"Memory Almost Full" on üsnagi mitmetahuline plaat. Siit ei leia ehk selliseid meloodiaid, mille poolest McCartney on tuntud. Selle albumi põhirõhk on arranźeeringutel. Lugude sügavus tuleb erinevatest pillidest, nende lühikestest käikudest ning omavahelisest suhestumisest. Valik on lai.

Kauamängival on raadiosingliteks sobivaid lugusid, veidi rock-ooperlikke palasid ning ühest meeleolust ja karakterist teise kõikuvaid laule. Avalugu "Dance Tonight" algab näiteks mandoliiniga. Seda pilli õppis McCartney lähemalt tundma just seda laulu salvestades ning väljendas imestust, et see nii värskelt ning uuenduslikul kõlab. Singlina reliisitakse pala autori juubeli puhuks. 18. juunil.

Minu jaoks suhteliselt kummalise (kuid talle väga omase käekirjaga) albumi kõige parem lugu on "Ever Present Past". Ja mitte tänu meloodiale, mille kohta võiks öelda isegi, et alla keskmise, vaid Paul McCartney oskusele panna pillid omavahel nn mängima. Tulemus on fantastiline. See lugu on ainuke hitt. Ülejäänud on suhteliselt keskmine Paul.

Kohati tundub, et vanameister tahaks olla noor ja rokkida, kuid tema soliidne vanus ja väline imago seda nagu hästi ei lubaks ka. Ja siis ta ongi kuidagi vaoshoitud. Seetõttu jättab plaat segased tunded. Oleks nagu väga hea ja siis on nagu veider ning igav.

Paul McCartney - Ever Present Past