kolmapäev, oktoober 31

PENNY LANE 1

Kui 1 aastane laps peaks idee poolest abita seisma, oskama lusikaga süüa ja vähemalt 5 sõna öelda, siis Penny Lane on aastaseks saamisel võtnud mitu sammu korraga ning 31. oktoobrist 2006 tahtnud üldjuhul öelda korraga rohkem kui 5 sõna.

Kui aastas kasutatakse üle terve maailma ära umbes miljard kilekotti, siis Penny Lane on selle ajaga suutnud postitusi teha veidi üle 300, päevas jõuab keskmiselt siia kanti 35 inimest ja aasta jooksul on külastusi tehtud ligikaudu 13 000. Enamjaolt jõutakse siia nn otseteedpidi, läbi google´i otsingu ja peamiselt läbi Orkut´i, Eesti Päevalehe, Rada7-e ning Microlips´i blogi. Nii palju statistikast.

Väike eksisteerimisperiood on tegelikult toonud üllatavalt palju vastukaja. Näiteks minu krooniliste kirjavigade kohta. Selle aasta jaanuaris sain tänu Penny Lane´i lehele võimaluse avaldada siin kirjutatut laupäeviti SL Õhtulehe vahel ilmuvas muusikalisas Saund. Aitäh Tõnu ning tervitused toimetajale Madule! Bloginduse suures maailmas on vast kõige märkimisväärne tõik, et konkursil Ajaveeb 2007 tunnistati Penny Lane teiste väga väärikate blogide seas parimaks muusikablogiks. Siiani kannan võidetud suurt, pehmet ja rohelist pusa ja imede kombel pole ma suutnud ka saadud tassi ära lõhkuda.

Mõne aja pärast lülitati Penny Lane Eesti Päevalehe blogide rubriiki. Üheks toredamaks võimaluseks pean ka Rada7 heaks kirjutamist ja väga heade muusikablogijatega (K6rvaklapp ja Martin Jõela) näost-näkku kohtumist 5. oktoobri üritusel. Aitäh ka minu kahele külaliskirjutajale Berit Niin´ile ja Merlin Kikasele.

Miks ma seda kõike teen? Pole oma eraelu? On küll. Mulle lihtsalt meeldib. Kirjutage ja joonistage mulle edasi: penny-l@planet.ee

neljapäev, oktoober 25

Popidiot ja Köök



Ülemaja elektropidu. Oli laupäeval. Ilus kontsert. Ilusad fotod by Orants. Veel pilte siit

teisipäev, oktoober 23

Turbodisko 13

neljapäev, oktoober 18

Top 1

17. oktoobri kuu päeval toimus imeilusas kuid veidi kõledavõitu Ateena keskuse vast valminud ruumides Rampade Org poolt kooraldatud kontsert nimega Bluusi-Luu. Suhteliselt kummalise nimega üritus või vähemasti ei oska ma sellest suurt midagi arvata. Samas, mis vahet sellel üldse on, mis saab kontserti nimeks, kui esinejad on korralikud.

Üritus viibis. Nagu siinmail kombeks on. Selle üle ei viitsi eriti enam virisedagi. Kui me kohale jõudsime, olid Ateena keskuse punaste vaipadega kaetud põrandad praktiliselt täiesti tühjad. DJ mängis nurgas mõnele saali uudistama tulnud inimesele muusikat. Läbi mitme korruse oli käputäis inimesi. Kõik oli oma pidulikkuse juures kuidagi nukker kuid väärikas.


Kui kell oli tugevalt üle 22 kostus saalist müdinat, mis viitas, et esimene bänd läks peale: Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, kes tuli Tallinnast. See on vist päris uus punt. Bändi bassimees on Sven Oeselg, kes enne kuulunud näiteks Les Diamants´i ja Kwing-Kungks´i ridadesse. Nägi oma kehahoiakult välja nagu Vaiko Epliku vanem ent veidi tagasihoidlikum vend. TNVVNÜM koosnes lisaks bassimehele veel trummarist, kitarristist, sündimängijast ja bongode tüüo, kes kandis eest nööpidega veidi välja veninud pruuni kampsunit koos kaabuga, mis sobis talle imehästi ja meenutas sellega loomulikult veidi Pete Doherty´t.

Esimene pika-nimega-bändi lugu meenutas mulle "OK Computer" aegset Radiohead´i. Peamiselt on tegemist instrumentaalset muusikat tegeva ansambliga, kes aeg-ajalt ka midagi laulavad. Ent kuna eilne heli oli pehmelt öeldes nii hägune, siis ei saanud ma silpigi aru. Nad olid tegelikult üleüldse suht sõnakehvad: publikuga ei suheldud üldse.

Teine lugu meenutas juba midagi raskemakoelist. Bändi leivanumber on kindlasti tihedalt muutuv taktimõõt. Ja neil tuleb kõik kenasti välja, mis eeldab väga head rütmitaju ja üksteise tunnetamist.

Minule see bänd meeldis, põnev oli, kvaliteetne oli, usutav oli. Psühhedeelne, proge ja rokk.


Pärast väga-väga pikka vaheaega tuli lavale minu kontsertikülastuste lähiajaloo vaieldamatu top 1 bänd tüütuse kategoorias - Cosmo Jones Beat Machine Soomest.

Mis nad siis olid? 6 väikest kasvu tola, kelle klouni mängimine ammendas ennast päris kiiresti ära. Paras friikshõu. Solist tõstis ja väänas oma jalgu pidevalt, tal justkui poleks olnud kulme ning kogu tema valge näolapp, mis paistis välja suure kübara alt, oli nii õõvastas. Lisaks mingi eriti tobe plastikust madu, mis rippus mikrofoni küljes. Kõik jättis kuidagi ülepakutud ja üle vindi tunde, kus kohati vananevad muusikud tahavad öelda jube palju, aga lõpuks jääb see kuidagi kõik üheks pulli tegemiseks.

Ühest kohast oli kindlasti tegemist omamoodi laheda bändiga. Pillimeestena kahtlemata tugev punt, väga rütmiline ja täpne. Soomlaste kohta ääretult energilised ja millegipärast meenutas kogu see värk filmi "O Brother, Where Art Thou?". Viimase loo ajal oleks saanud vabalt line-tantsu teha, kui oleks tuju olnud. Mina aga kogu selle kaktuse-roki vältel võitlesin mõttega, kas minna koju või mitte. Ei läinud. Tahtsin Andureid kuulda.


Et Ans. Andur lavale jõuaks ei läinud nii palju aega kui soomlastel. Üsna tühjale saalile, kuhu enamik inimesi oli tulnud listi alusel, pole kuigu inspireeriv mängida, ma arvan. Aga kui oled artist, siis valikut pole. Tuleb mängida.

Sellise "helindusega" ma polegi Andureid kunagi kuulnud. Kuulsin väga selgelt ära kõik Paju kitarripartiid ja paljud Loki trummiosad ei kostunudki lava ette. Ses suhtes oli päris põnev isegi. Andurid ise panid oma tavalise mängu juures seekord päris palju kala. Loo "Mu binoklis" ära ootamine tasus enda siiski kuhjaga ära ja mu enesetunne paranes peale Cosmo Jones´i põhjustatud traumat.

Et mis siis kokkuvõtteks? Jube väsinud olen.

Plaanin end siiski kokku võtta. Laupäeval toimub Genialistide klubis millegipärast väga vähe mainimist leidnud kontsert, kus esinevad Popidiot ja Köök. Kl 22.

Cosmo Jones Beat Machine ja Myspace
Ans. Andur ja Myspace
Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida
Genialistide klubi
Ateena keskus

kolmapäev, oktoober 17

Ja kui mind enam pole, siis hakkad minust puudust tundma

Morrissey´l on uus lugu, mis jõudis läbi telekanali esmakordselt ka suurema kuulajaskonna kõrvadeni. Nii kirjutab NME. Loo nimi on "All You Need Is Me". Päris korralik lugu mu meelest. Loodetavasti ei kavatse Morrissey veel kusagile lõplikult ära kaduda. Igatahes Youtube vahendab sellest teleshõust video:

Morrissey - All You Need Is Me"

Jens Lekman "Night Falls Over Kortedala"

(Secretly Canadian, 2007)

Kus kohast alustada? Hea küsimus. Ma ei tea. Võib-olla ütlen kohe ära, et rootslase Jens Lekman´i värske album on kindlasti sel aastal minuni jõudnud plaatide seast üks paremaid. See klikkis juba esimese loo esimestel sekunditel ega lasknud mitte kusagilt järele ka viimase loo viimastes taktides.

"Night Falls Over Kortedala" koosneb 12 loost, mis on salvestatud aastatel 2004-2007. Vaatamata päris pikale perioodile on album uskumatult sidus ja hästi haakuv. Üdini rõõmsameelne ja lihtsalt kaunis. Kaunis oma unelevas melanhoolsuses, kus unistused võivad olla küll käe ulatusest väga kaugel, kuid ometi lähevad need kunagi täide.

Jens Lekman´i lüürika on tihe ega armsta kasuta riime. Alguses mulle tundus, et vokaal ja instrumentaalne osa ei haaku omavahel. Instrumentaalne pool on kerge ja läbipaistev: keelpillid, kristallselged kellad, puhkpillid, klaver, käteplaksud ja nipsud, mis on paljudes lugudes ääristatud haldjaslike naisvokaalidega. Jens Lekman ise laulab nagu Morrissey. Ta jutustab lugu, mis ei jälgi alati kindlat rütmi, vaid kulgeb oma teed. See võib tunduda kuidagi kohmaka ja tahumatuna. Kuid lõpuks ei ole enam eraldatust, vaid on meloodiline kooslus.


Lekman´i kolmanda kauamängiva esimene träkk "And I Remember Every Kiss" juhatab ülivõmsa orkestreeringuga sisse kogu selle, mis läbi teiste lugude vaikselt lahti harutatud saab. Lugu on väga pidulik ja suursugune, justkui millegi väga suure ja olulise algus. Natuke muusikali-laadne, natuke filmilik.

Minu vaieldamatu lemmik plaadilt on lugu "It Was a Strange Time in My Life": "People seem to think a shy personality equals gifted/ But if they would get to know one I'm sure that idea would have shifted/ Most shy people I know are extremely boring/ Either that or they are miserable from all the shit they've been storing." Väga meeldejäävaks muudab loo veel selle alguses, keskel ja lõpus kasutatav sämpel lapse nooti mitte tabavast viisijupist. Super ilus lugu.Üleüldse kasutab Lekman palju sämpleid, mis teeb kogu tema loomingu mitmetahuliseks ja vahelduvaks.

Ilus album.


Kodu

Jens Lekman - It Was A Strange Time In My Life

reede, oktoober 12

Uus särk Seksoundilt

Ilus nagu ka Kago muusika.

www.seksound.com

teisipäev, oktoober 9

Never Get Old

(9. oktoober 1940 - 8. detsember 1980)

And I'm running down the street of life
And I'm never gonna let you die
And I'm never ever gonna get old
And I'm never ever gonna get
I'm never ever gonna get
I'm never ever gonna get old
And I'm never ever gonna get
And I'm never ever gonna get
Never ever gonna get old

-
David Bowie

neljapäev, oktoober 4

Sõpruse Puiestee jaoks on kõik inimesed endiselt ilusad ja head


Kolm aastat on möödunud Sõpruse Puiestee viimase albumi "XX sajandi lapsed" ilmmumisest. Mehed on saanud vahepeal vanemaks, vahetunud on sündimängija ning nüüd ollakse Kulundpea managemendi all. 5. oktoobril alustab ansambel oma kolmanda täispika plaadi "Oota mind ära" esitlustuuri.

Sõpruse Puiestee loomise idee sai alguse 1992. aastal Andres Rooväli peas, kes mõtles välja bändi identiteedi, sõnumi sisu ja väljundite vormi. Läbi aastate on neid ideid püütud ellu viia ja täiendada ning albumil "Oota mind ära" on need siiani kõige ehedamalt realiseerunud.

Ansambli peamise sõnade ja elektrooniliste põhjade autori Mait Vaigu sõnul on sõber Andres Rooväli nende kõige parem kriitik, kes aga kunagi ise loomingusse ei sekku.

"Oota mind ära" salvestamine läks laulja ja kitarristi Allan Vainola sõnul uskumatult kiirelt, kuna põhilise osa põhjadest ja partiidest tegid Mait ja sündimängija Margus Tammela kodus arvutites valmis - oli ainult ümbervõtmise vaev ja sinna juurde siis laulu, bassi ja trummide mängimine stuudios. Maidu sõnul tekkis ainus raskuspunkt vokaali üles võtmisel, kuna Allanil on väga spetsiifiine hääletämber, mille peale on varemgi helimehed murelikult kukalt kratsinud.

Vaeva tasub aga näha, sest Maidu sõnul on Allan Vainola Eesti kõige parem laulja ning teda ei vahetaks ta mitte kellegi vastu. Ja miks? Kuna Sõpruse Puiestee on väga oluliseks pidanud just edastatavat sõnumit, siis Allan tabab väga hästi sõnumi sisu ning oskab seda suurepäraselt edasi anda. Paljudel praegustel nn tipprokkaritel on selle koha pealt veel pikk tee käia.

Sõpruse Puiestee on oma siiani kahe stuudioalbumiga näidanud, et nad on olnud algusest peale kuidagi küpsed, eneseteadlikud ja -kindlad. Allan Vainola arvates on ennast väga raske ise hinnata, ent lisab, et järjepidevus ja kogemused on kindlasti väga olulised. Bänd koosneb ka valdavalt profesionaalsetest muusikutest, mis teeb kogu asja kindlaks. Maidu arvates tuleneb nende tugevus elukogemusest, raskest elust ja julgusest. Allan on näiteks hääletanud läbi Siberi ning Mait on olnud sunnitud elama 4 aastat Venemaal.

Kolmas album "Oota mind ära" on elektroonilisem ning selgemalt välja joonistatud. Allan ütleb, et ideed on seekord kindlapiirilisemad või teadlikumad ja kogu materjal ühtlasem: "Algul plaanisime stiilset - 100% elektroonilist albumit. Hiljem tervikut üle kuulates lisasime ikkagi plaadile ka mõned n.ö. kidra/trummi-lood, mis tegelikult täiendavad tervikut ja muudavad seda huvitavamaks". Mait on saanud siiani väga vastakat vastukaja uue albumi kohta. Mõned on öelnud, et see on täielik jama ja saast ning teised on jällegi uut materjali taevani kiitnud: "See võib kujuneda kuulajale harjumatuks".

2003. aastal ilmunud plaat "Mustale merele" ja aasta hiljem järgnenud "XX sajandi lapsed" anti lisaks CD-kujule välja ka kassetina. Seekord jäädakse püsima ainult CD-formaadile. Vinüüli variandist rääkides arvab Mait, et see oleks liialt kallis, kuid soundi mõttes parim variant. "Vinüülist rääkides võiks siis lähenemine olla täielikult “digital- free”, ilma igasuguste konvertimiste, arvuti, hiire ja muu jamata. Lindi pealt laul otse plaadipressi alla. Teeme seda edaspidi kindlasti": sõnas Allan.

Sõpruse Puiestee esitleb oma plaati 7 kontserdiga üle Eesti. Soojendajaks on kaasa kutsutud sama managemendi all olev Agent M, kellega Allan Vainola sõnul ühendab neid bändide meloodiakeskne lähenemine muusikale.

Kodu

esmaspäev, oktoober 1

Kellele ei meeldiks Tõnis Mägi?


Kui Tõnis Mägi osaline ümberkehastus nooremas generatsioonis ehk Chalice tegi Tartusse klubi "Kellele ei meeldiks Johnny Depp?" oleks ta vabalt võinud Kentuckys sündinud USA näitleja nime asemel Mägi oma kasutada.

Jah, Johnny Depp on filmidest lugupidava inimese üheks lemmikuks või siis vähemasti meelepärane. Enamjaolt on tema rollid olnud sellised, mis jäävad selgelt meelde ehk siis paraja kiiksuga: "Edward Scissorhand", "Don Juan DeMarco" või osa filmis "Penny & Joon". See ongi täiesti loomulik, et sulle Depp meeldib. Sama loogiline, et kui tahta abiellu astuda, pead lausuma kõlava ja selge häälega "Jah!" Ja kui sa ütled "Ei!", siis, oh, seda imestust ja segadust.

Nii kerkis ka minu kulm päris mitu sentimeetrit, kui mõned päevad tagasi sõbrannaga vesteldes tuli jutuks, et viimane oli sattunud ühel näituse avamisel kõrvuti istuma vanema naisterahvaga, kes oli talle uhkelt kuulutanud, et talle Tõnis Mägi üldse ei meelde. Ja mitte ainult. Daam oli väljendanud suisa oma vihkamist.

Raske juhus. Tekitab küsimuse, et kuidas see saab võimalik olla? Tõnis Mägi on oma välja ütlemistes olnud alati äärmiselt tasakaalukas ning inimlik. Ja pealegi on ta kirjutanud meile loo "Koit"!

Vihata suurepärast lauljat ja heliloojat? Ma küll mõistan toda daami natuke hukka (kuid jätan talle õiguse arvata, mida ta paremaks peab). Vahel lihtsalt tunduvad mõned asjad nii loomulikud. Nagu näiteks: kellele ei meeldiks Johnny Depp?