teisipäev, november 24

Odessa Pop peab sünnipäeva!


Mida päev edasi, seda enam langevad inimesed ja kaaskodanikud moodsa gripi küüsi. Aga nagu ikka on igal asjal helgem pool. Mida päev edasi, seda kiiremini jõuab kätte laupäev, kui Penny Lane'i üks lemmiküritusi Odessa Pop jõuab, uskuge või mitte, juba oma kolmanda sünnipäevani. See oli minu meelest ju nii alles, kui Taunot tema ürituse teise tähtpäeva puhul kiusasin. (Loe interjuud: Odessa Pop saab kaheseks. Kuidas see juhtus?). Aga olgu pealegi. Kui kolmas, siis kolmas.

Pidupäevaks on Odessa Pop üles seadnud kolm esinejat, kellest üks tuleb USA-st, teine Soomest ja kolmas Eestimaalt.

Samara Lubelski (USA) on NY skenes juba staažikas tegija, muusikaliselt midagi Vashty Bunyani, Stereolabi, psych-popi ja bossanova vahepealset. Ta on lähedalt seotud Sonic Youthi liikmete Thurston Moore'i (Lubelski uue plaadi produtsent ja väljaandja, Lubelski mängib Moore'i tuuribändis viiulit) ja Steve Shelley'ga (mängib tema uuel plaadil trummi). Varem andis tema plaate välja Social Registry (Gang Gang Dance jt), lisaks on ta produtsendina aidanud bände nagu Deerhunter, Fiery Furnaces ja Magic Markers (kes Õunpuu uues filmis mängis ja Eestiski käis).

Kuula: http://www.myspace.com/samaralubelski


Kuupuu (Soome) kuulub muusikaliselt samasse kampa, kuhu Fonali veidram ja folgim poolus (Islaja, Lau Nau jt). Tema plaadi andis välja USA leibel Time-Lag, mis on muuhulags andnud välja bände nagu Woods, MV+EE jt uuema psüheedeelia artistid. Aga ka ühe Lubelski 7-tollise.

Kuula: http://www.myspace.com/kuupuu

Bad Apples peaks olema juba kõigile tuttav. Kui mitte, soovitan soojalt nende äsja ilmunud uut plaati kuulata - värske ja heade lugudega (indie-)pop. Kõik kiidavad ja mitte asjata:) Eriti hea on ka uus plaadil ilmumata raadiosingel "Lead Sister" (pühendatud Karen Carpenterile) - seda saab esialgu kuulata Kohviraadios.

Kuula: http://www.myspace.com/badapplesound

DJde nime hoiab kõrgel seekord Villu Kraan.

Koht: von Krahli
Algus: 22:00
Pilet: 100/125 (pärast südaööd)

Kohustuslik lugemine ja kuulamine : www.odessapop.ee

Palju õnne!

laupäev, november 21

Valgeid roose!

Tundub, et oma kõrge vanuse juures on mind tabanud teine noorus või midagi. Või tegelikult hoopiski uus noorus. Ma vaatan nagu teismeline igal pühapäeval saadet "Eesti otsib superstaari". Hea sõbranna Kene välja langemise järel on värk muidugi hoobilt poole lahjem, aga õnneks on seal veel Leegitseva Sidruni solist Marten Kuningas. Ja see, mida ta eelmisel pühapäeval tegi, oli ikka nii super, et võtan selle õiguse ja ütlen, et minu mäletamist mööda oli see esinemine parim, mida ma läbi nende aastate näiud olen, kui TV3 talendisaadet korraldab. Igatahes ei meenu mulle, et keegi oleks varem suutnud ühe lihtlabase loo niivõrd "endaks" muuta.

Stiilsuse eest 10 punkti.

Oma lugupidamise juures loodan ma siiski, et Marten ei võidaks seda saadet, mine sa tea, käkitase jälle ära. Ja teiseks saaksin ma oma pühapäeva õhtuid millegi sisukamaga täita, kui lihtsalt superstaari passida.

JAH, teeb kadetaks, et ühte perre nii palju andekust jagatud on. Mäletan, kui mõned aastad tagasi Dahlingut kuulates rääkisin sõbraga, et Tanel Kuningas on Eesti üks parimaid meesvokaliste. Kui Marten duetivooru jõuab, võiks ta oma vennaga koos laulda.

Valus teismelise jutt ikka.


Valgeid roose:


neljapäev, november 19

PÖFFil lähebki valjuks


No, tore-tore. Minu kaua oodatud film jõuabki lõpuks Eesti kinoekraanidele. Aitäh PÖFF.

28., 30. novembril KUMUs ja 6. detsembril Coca-Cola Plazas näidatakse filmi "It Might Get Loud."

Mida armastavad Led Zeppelini Jimmy Page, The White Stripesi Jack White ja The Edge U2-st kõige rohkem maailmas? Arvasite ära - loomulikult oma elektrikitarri ning nad ei häbene sellest teile rääkida. Kuigi kolme rokkari "pruut" on sama, armastab igaüks veidi erinevaid nüansse - Jack White'i oma on Detroidi vanakraamipoe nurgas vedelenud kõvera kaelaga, The Edge'ile meeldib ilustada tema soundi meetritekõrguse efektiplokkide reaga ning Jimmy Page on truuks jäänud vanale heale Stratocasterile. Üks on aga selge - kui hääl on sees, läheb ilma pikemata jututa asi valjuks. "Ebamugava tõe" eest Oscariga pärjatud Davis Guggenheim otsustas vanasse küüni kokku kutsuda kolm elavat kitarrilegendi rääkimaks endast, oma muusikast, elektrikitarridest. Tulemusena on poolteist tundi inforikast kihutamist rokkmuusika ajaloo kiirteel maailma parimate kitarristide juhtimisel. Mängitakse üksi ja üheskoos nii, et näpud verised ja maa väriseb ning puudu ei jää ka teravaid sõnavõtte üksteise elufilosoofia ja kitarrimänguoskuse aadressil. Tänavune festivalide lemmik toob kindlasti sära silmisse ka teil - uskuge mind - valjuks läheb kindlasti.

Vaata täpsemalt www.poff.ee


pühapäev, november 15

Lauri Kulpsoo isikunäitus


Lauri Kulpsoo fotonäitus „Elame veel!“

Tampere Maja galeriis 12.11.2009 – 25.11.2009

Tampere Majas korraldatav näitus „Elame veel!“ on Lauri Kulpsoo esimene isikunäitus. Varem on tema fotosid lisaks ajalehtedele-ajakirjadele saanud näha Tartus kohvikus „Crepp“ (2004) ning ühisnäitustel Tartu Lastekunstikooli galeriis ( 2004) ning Athena keskuses (2007).

Tartlasest Lauri Kulpsoo (s. 1978) on vabakutseline fotograaf. Varem on ta töötanud fotograafina „Postimehes“ ning ajakirjas „Pere ja Kodu“, lisaks teinud kaastööd teistele nii Eesti kui ka Soome meediaväljaannetele.

Fotograafi huvide kohta mainitagu, et ta on mänginud aastaid trummi ansamblites Lloyd, Tartu Popi ja Roki Instituut, Jaan Pärn ja Pahad Seemned ning Kuma. Kulpsoo objektiivi ette kipuvad ikka jääma boheemliku Tartu tundelised ja rõõmsad hetked. Ta näitab elu, mis koosneb väikestest rõõmsatest pisiasjadest ja on elamist väärt. Elame veel!

Tampere Maja galerii on avatud iga päev kella 9 – 18.

reede, november 13

Hecuba - muusika, film, film, muusika



Sõidan parasjagu auto tagaistmel Tallinnast Tartusse. Õues on jube pime ja mul on raskusi õigete arvutiklahvide ülesleidmisega. Liigun kaugemale paigast, kus mõne tunni pärast algab Odessa Pop, kus esineb duo Hecuba USA-st. Eks mul on päris ausalt üsna kahju, et see värk mul kuulmata-nägemata jääb. Aga lõbustan end sellega, et panen kirja intervjuu Hecuba õrnema poole Isabellega. Intervjuu oleks pidanud mu blogisse jõudma kindlasti varem, aga tuuril olles pole bändiliikmetel mahti kohe kiirelt reageerida. Aga mis seal ikka...



Ma ei saa muud moodi, kui pean alustuseks küsima, milline on teie muusikaline taust? Kuulates Hecuba debüütplaati „Paradise“ lummab mind kõige enam minimalistlik lähenemine. Kus kohast see tuleb?


Jon on oma elus katsetanud väga palju alates laulmisest kirikukoorides kuni no wave ning punkbändide tegemiseni välja. Minu taust on natuke kitsam. Kasvasin üles kodus, kus ei kuulatud palju muusikat. Meil oli ainult kolm CD-d, kuid selle eest oli mul ja õel iga loo tarbeks oma tants. Kui me Joniga esimest korda kokku juhtusime, nokitses ta parasjagu oma imeilusa elektroonilise muusika kallal. Mind on huvitanud inimese hääl, olen kuulanud palju vokaalile keskenduvat muusikat, peaaegu a capellat. Kõige lahedam Hecuba alguses oli asjaolu, et hakkasime koos tegema sellist kraami, mida me kumbki polnud varem katsetanud. Olime mõlemad põnevil. Esmalt mõjutasid meid tugeval ulmefilmid ja kirjandus. Koostöö minu ja Joniga algas, kui pidime komponeerima ühe sci-fi ooperi jaoks muusikat. Selle tehnilised nõuded käisid meile tol korral üle jõu ning nõnda see soiku jäigi. Nii me suunasimegi oma pilgud käega katsutavama väljapääsu poole, mis juhtis meid popmuusika juurde. Algusest peale saadab Hecuba tegevust kaks märksõna - värskus ja fokuseeritus. Me taotleme kõlapilti, mida saab peaaegu puudutada.


Ma lugesin kuskilt, et sina oled näitleja ja Jon tegeleb filmindusega. Kas võib eeldada, et need ametid viisid teid kokku?


Jah, just nii see on. Muideks, tegelikult oligi meie esimene koostöö seotud filmikunstiga. Jon tegi ühe galerii tarbeks lühifilmi. See rääkis ühest UFOde poolt varastatud naisest. Mina kehastasingi seda naist. Meie koostöö sujus imeliselt ja kasvas tasapisi muusikaks.


Miks te teete sellist muusikat?

Muusika on meie jaoks kõige modernsem ja võimsam meedium, mille kaudu siiralt ja ulatuslikult suhelda. Samas jätab ta kuulaja jaoks piisavalt ruumi muusikat ise tõlgendada ning luua oma maailm. Muusika annab meile suurema vabaduse kui näiteks film. Aga me teeme filme ka. Meil on valmis kaks muusikavideot, mis minu meelest ongi justkui lühifilmid. Lähitulevikus valmib neid veel. Meie filmikunstiline aspekt muusikas tuleneb sellel, et me mõtlemegi oma lugudest kui filmidest. Meloodiatest jooksevad läbi reaalsed karakterid ja emotsioonid.


Milliseid rolle oled mänginud ja mis laadi filme teeb Jon?

Viimati tegime video meie loole „The Magic“. Video resižöör oli Isaiah Seret. Meie sooviks oli, et videot läbiks konkreetne narratiiv, jutustus. Ma kehastan seal üksidlast kunstikogujat. Jon rääkis palju kaasa, mis puudutas video/lühifilmi kunstilist poolt ning lõi kaasa ka näitlejana. Tema disainis video tarbeks kõik kostüümid. Ta tahtis, et selles oleks maagiat, nagu Stanley Kubricu „The Wizard Of Oz“. Kogu kupatuse tegemine oli suur ettevõtmine, kuid kokkuvõttes nautisin iga hetke.


Teie esimese albumi nimi on „Paradise“. Paradiis on midagi sellist, millest me kõik unistame. Milline näeb välja teie paradiis? Mis seal on, mida pole? Ja kas sinna on üldse võimalik pääseda?

See on huvitav, et sõnal paradiis on mitmeid tähendusi. Plaadi esimeses loos kordame seda nii palju, et lõpuks kaotab paradiis igasuguse tähenduse. Aga samas muudavad kordused mõiste tugevamaks. Tegelikult mõtlesime me päris palju, milline peaks „Paradise“ tulema. Enamus materjalist on salvestatud LA-s. LA on linn, kuhu tulevad inimesed, kes põgenevad millegi või kellegi eest. Meie lood valmisid vaid mõne tänava kaugusel Walt Disney stuudiost. Disney (nagu enamik Californiast pärit inimesi) loob paradiisi sisuliselt eimillestki. Nagu „Bambi“, mis joonistati tindiga paberile. Ja mulle tundub, et paradiisil on ka tumedam pool. Tundub, et paradiisi pole mitte kunagi võimalik siseneda, sinna poole võib küündida, aga paradiisi poleks justkui võimalik saavutada. See on justkui kujutlus. Nagu on armastusega või kui sa mõtled mälestusele ühest tantsupeost, mis lõppes hommikul. Paradiis on midagi, mis on ja justkui pole ka.


Nagu ma enne juba mainisin kõlab teie plaat perfektselt minimalistlikult. Kuidas toimus teie avanemine sellisele lähenemisele?

Meile meeldivad minimalistlikud filmid. Näiteks Charlie Chaplin ja Tarkovsky – nad loovad filme, mis ühest kohast suruvad sind karpi, aga samas annavad ruumi su enda kujutlusvõime tarbeks. Meie sõber Aza Jacobs tegi hiljuti filmi „Mama´s Man“. See on lihtsalt fantastiline film, kuigi selles puudub peaaegu igasugune dialoog. Meile tundub, et teinekord on väga vähesega väimalik väga palju öelda.


Oma muusikas te otsite uusi saunde. Mida te arvate, mis juhtub muusikaga, no ütleme, viiekümne aasta pärast? Kas siis on veel kuskile edadasi minna ja midagi täiesti uut ning põnevat luua?

Ma usun, et suurim areng toimub muusikas viisis, mis moodi me muusikat kuuleme. Näiteks surround-süsteemid toimivad filmivaatamisel väga efektiivselt, aga inimesed ei eksperimenteeri piisavalt palju kolmedimensioonilise muusikaga. Põhjus võib olla muidugi asjaolus, et see tehnoloogia on küllaltki uus ja noor. Aga mõelda vaid, millised on võimalused!!! Ja viiekümne aasta pärast peaks muusika olema tasuta, et mitte keegi ei peaks selle eest midagi maksma.


Kui te satute mõnele kontsertile, kus esineb bänd, kellest te pole mitte midagi kuulnud. Mida te sellelt ansamblit ootate, millisena see võiks kõlada?

Mulle meeldivad üritused, kus võib näha midagi täiesti ootamatut. Mäletan, kui nägime esmakordselt Lucky Dragonsi esinemist. See toimus ühes pisikeses paigas LA-s. Nende esinemine oli justkui tulevikust. Ma polenud varem mitte kunagi säärasel üritusel viibinud. Kõik tundus nii kutsuv aga samas tundsin end ebamugavalt Publik ei teadnud, mida teha. Kas kapselduda või minna lasta. Lõpuks otsustasid kõik kõigel juhtuda ning tulemuseks oli midagi sõnukirjeldamatut. Mulle meeldib, kui muusika kõlab ainulaadselt. Me andsime just ise Metzis ühe live´i ning nägime esinemas Busdriverit. See oli fantastiline. Ta lihtsalt seisab seal ja räpib kogu hingest Bachi muusika taustal. Uskumatu. Meile meeldib.



Kuldkala tuleb ja küsib: „Mis on teie kolm soovi, mida te tahaksite muusikas kaotada?“

Mitte midagi. Pigem võiks muusikas veel palju igasugu asju juhtuda.


Kolm asja, mille üle te Hecuba puhul eriliselt uhkust tunnete?

  1. Me muutume pidevalt ja me eksperimenteerime.

  2. Me kuulume väga kihvide artistide ringi, meid ümbritsevad toredad inimesed.

  3. Meil on hea meel, et meie kunst jõuab ka Eestisse.


Kas sa oled viimast Flaming Lipsi albumit kuulanud?

Olen kuulnud ainult ühte singlit. See kõlas väga ebatavaliselt ja intrigeerivalt. Ma ei jõua oodata, mil koju jõuan, et kogu plaat otsast lõpuni ära kuulata. Terve London oli nende suurte postritega kaetud. Ma loodan, et meil õnnestub neid ka live´s näha. Jonile Flaming Lips väga meeldib. Meie ootused on igatahes kõrged. Nad on tõesti suurepärased.


Kontsert siis täna Mustpeade majas kl 22:00.


Vaata lisa www.odessapop.ee


Hecuba - The Magic



kolmapäev, november 11

Uneskõndija Momoko Pins

Photo by Evert Palmets


Eraldi mainimist nõuab juba homme, neljapäeval von Krahli kahel korrusel aset leidev sündmus. Ehk siis lühidalt avatakse Sleepwalkers. Kella 22-st õhtul kuni kella 4-ni hommikul on võimalus näha bände nagu Point of Origin (FIN), Momoko Pins, One Dollar Project, Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, Algorütmid, Kaido Kirikmäe, Cubuslarvik, Tagasi Tulevikku, Lätist tuuakse kohale ansambel Mofo, kes vähem kui aasta tagasi esines Ö Stuudio esimesel peol. Kohal on ka seltskond VJ-d: Emer Värk, Martu, VHK ja EKA tudengid jt.

Ahjaa, küla peal räägitakse, et homne kontsert jääb Momoko Pinsil koos Tursaga viimaseks.

Pilet 75.-

Vaata lisa: http://www.poff.ee/cgi-bin/sw_main.cgi

teisipäev, november 10

Seksound Goes Plink Plonk klubi, Jazz Lessons jt!

Ah, te nii kui nii olete juba kuulnud, aga siiski ei saa ma mitte kuidagi välja hõiskamata jätta eeloleval reedel toimuvat üritust. See on "Seksound Goes Plink Plonk Klubi". Teid rõõmustavad Ans. Andur, Bad Apples ja Honey Power. Plaadimasinate tagant leiab soliidse naisplaadikeerutajate kamba: Eve Komp, Birgit VonBi ja Kärt Ojavee.

Kohtumiseni klubis Plink Plonk!!

Algus kl 22, pilet 75.-


Samal õhtu tasub piiluda ka Genialistide Klubisse, kus järjkordse Jazz Lessonsi raames võib lavalt leida kollektiivi Paul Cole & Great Outdoors. Peale kauba veel ports oma headuses tuntud DJ-d. Pilet 60.-


No ja tartlastel ei tasuks unustada, et reedel saab ka ansambli Mimicry Maailmas näha.


No ja Tallinna rahval pole muud kui, et Odessa Pop Mustpeade majas eesotsas Hecubaga. Loodetavasti sellest üritusest lähitundidel tiba täpsemalt.

Music is power!

Aga et mitte väga Eesti keskseks ära minna, siis üks tore ülesvõte Lätimaal tegutsevatest karudest, kes sel aastal festivalil Positivus üles astusid. Täitsa pandav kraam:


laupäev, november 7

Oli ka hea bänd?

Pikad stuudiosessioonid on tegelikult väga inspireerivad. Sellel ajal, kui trumme sisse tehakse, on paras aeg koomikseid mõelda. Mõne kuu tagune lubadus sai täna teoks, kui vorpisin oma esimese koomiksi. Kui bassipartiid sisse saan, võibolla tuleb veel lisa..


Aga siin kohal tahaks teile anda veel ühe lingi. Nädal tagasi Kinomajas toimunud üritusel esines ansambel Malcolm Lincoln. Nad andsinnii usutava laivi, et olin sunnitud peale nende esinemist kiidusõnu jagama minema. Isegi nende myspace´i üles pandud kraam on nauditav.

http://www.myspace.com/malcolmlincoln

Vaatasin, et järgmised lived on 14. novembril Turbodiskol ja 4. detsembril Genikates. Äge!

Aga siia lõppu üks meeldiv tagasivaade ilusatele aegadele:

teisipäev, november 3