neljapäev, veebruar 28

Kaks suurepärast videot Bullfrog Brown´ilt

Ja rohkem pole sõnu vajagi. Ilusat Elamust! Ahjaa - autoriks BB solist Alar Kriisa.



Bullfrog Brown - Nothing But Trouble



Bullfrog Brown - Special Rider

Myspace

teisipäev, veebruar 26

pühapäev, veebruar 24

Palju õnne Eesti!

Midagi peaks vist juhtuma, et praegusi nn noorgeneratsiooni muusikuid väiksesse stuudiosse kokku tuua ja nad unustamatult oma Isamaast laulma panna. Härra Elmar Liitma küll pronksöö puhuks midagi kokku käkerdas, aga on vist mõistlikum, kui sellest ajalugu vaikiks.

Siit aga Vabariigi sünnipäeva puhuks minu üks lemmikuid läbi aegada ning lisaks väga oluline dokument muusika ajaloost.

reede, veebruar 22

Ans. Andur saabki 6!


23.02.08 toimub Paide Vallitorni 7. (?) korrusel Ans. Anduri 6. sünnipäeva pidu. Bänd esineb nö. pikendatud kavaga, mängimisele tuleb nii uut kui vana, nii mängitud kui mängimata lugusid. Kui laivis keegi parasjagu ei esine, mängivad plaate Ans. Anduri liikmed.

PIDU!!

Ans. Andurile teeb lava oma kitarriga soojaks meie sõber Vaiko Kohilast.

Pilet flaieriga 75.-, ilma 100.-, ürituse algus 21.00 Flaieri leiab Ans. Anduri kodukalt, sektsioonist "nähtu". Link

melu.ee

kolmapäev, veebruar 20

Brit Awards 2008 on jagatud!


1970. aastate lõppu ulatuva ajalooga muusikaauhinnagaala Brit Awards valis oma parimad. Sharon ja Ozzy Osbourne´i eestvedamisel toimunud õhtul tegid ühise etteaste näiteks möödunud aasta suurtulija The Klaxons koos hetke kuumima naishääle Rihannaga, esitades loomulikult vihmavarju-loo. Ee-eee-eeek! Ozzy oli küll enne suurt sündmust natukene pabinas, et kas ta suudab kõik tähtsad nimed meeles pidada, kuid tundub, et ta sai hakkama.

Auhindu jagati 13 kategoorias ja need jagunevad 2008. aastal järgmiselt:

1. Live-esineja: Take That
Arctic Monkeys
Kaiser Chiefs
Klaxons
Muse

2. Kriitikute lemmik: Adele

3. Briti läbilööja: Mika
Bat For Lashes
Kate Nash
Klaxons
Leona Lewis

4. Rahvusvaheline meesartist: Kanye West
Bruce Springsteen
Michael Buble
Rufus Wainwright
Timbaland

5. Briti meesartist: Mark Ronson
Jamie T
Mika
Newton Faulkner
Richard Hawley

6.Rahvusvaheline naisartist: Kylie
Alicia Keys
Björk
Feist
Rihanna

7. Rahvusvaheline bänd: Foo Fighters
Arcade Fire
Eagles
Kings of Leon
White Stripes

8. Rahvusvaheline album: Foo Fighters - Echoes, Silence, Patience & Grace
Arcade Fire - Neon Bible
Eagles - Long Road Out Of Eden
Kings of Leon - Because Of The Times
Kylie Minogue - X

9. Briti naisartist: Kate Nash
Bat For Lashes
KT Tunstall
Leona Lewis
PJ Harvey

10. Briti album: Arctic Monkeys - Favourite Worst Nightmare
Leona Lewis - Spirit
Mark Ronson - Version
Mika - Life In Cartoon Motion
Take That - Beautiful World

11. Briti bänd: Arctic Monkeys
Editors
Girls Aloud
Kaiser Chiefs
Take That

12. Briti singel: Take That - Shine
Leona Lewis - Bleeding Love
Mika - Grace Kelly
Mark Ronson Ft Amy Winehouse - Valerie
The Hoosiers - Worried About Ray

13. Panus muusikasse: Sir Paul McCartney

Kõige enam nomineeritud talendishõu The X Factor (UK otsib superstaari) võitja ballaadinõretaja Leona Lewis lahkub üllatuslikult tühjade kätega ning ilmselt süvenevad Robbie Williamsi söömishäired Take That´i edu nähes veelgi. Ja nagu näib, siis usuvad britid siiani, et maailma parim bänd on Arctic Monkeys.

Kodu

teisipäev, veebruar 19

Seksound presenteerib: Popidiot



Eesti Vabariigi 90. aastapäeva veelgi pidulikumaks tähistamiseks kingib Tallinna indie-plaadifirma Seksound teile Eesti-Soome süntesaatoripopi ansambli Popidiot netisingli Rushing Heart. Internetist on võimalik alla laadida lugu mp3-formaadis ja singli ümbris, seda sealjuures ikka tasuta. Loo valmistamise eest vastutavad Hendrik Luuk ja Matti Peura, salvestamisabi pakkusid muusikud Rein Fuks (kitarr) ja Madis Aesma (bass).

Miks hilineb Vabariigi President kätlemistseremooniale? Sest ta laadis
alla Popidioti singlit.

Tõmba!


http://www.seksound.com
http://www.myspace.com/popidiot
http://www.myspace.com/seksound

Popidiot - Rushing Heart

esmaspäev, veebruar 18

Ilmus uus Tartu kultuurikandja - Müürileht

Foto filmist "Coffe and Cigarettes" (2003)

Hetkel käib Tartus suur diskusioon, et kuhu ometi paigutada kultuurientusiastid Genialistide klubist? Täna leidsin isegi linna kodukalt vastava viite. Õnneks on sealsed kommentaarid jäänud veel ajukääbikutest puutumata ning asjalikke paiku on pakutud omajagu.

Vaatamata ebaselgest tulevikuvaatest on Genialistide klubi vaimujõul antud välja kultuurileht, mis peaks kajastama siinse linna kultuuriinimeste mõtteid, tegemisi ja unelmaid. Müürilehte saab endale täiesti tasuta kaasa haarata. Kord kuus ja esialgu kuni suveni. Tegin seda minagi.

Esmapilgult on leht väga ilus: fondid, värvilahendus ja mis peamine, leheküljed saab ise üksteise küljest lahti lõigata. Nagu vanasti. Iga Müürilehe number peaks kaasa tooma ka uue kujunduse. Ootan juba huviga järgmist.

Peamees Ivar Põllu sissejuhatav tekst annab alust arvata, et see, mis järgmistel lehtedel edasi saab, tuleb huvitav. Tabav on ka viimasel lehel leiduv väike mõtteavadus Kaisa Eiche poolt, kes sisuliselt võtabki kokku Tartu kultuuri nigela seisu: "Kui ma oleksin Rein Kilgi tütar, poleks "kultuuritehase" algatamisega Tartus mingeid probleeme. Aga ma ei ole/.../ Kellega siin külas siis magama peaks, et oma tahtmist saada?"

Ülejäänud lehte lugedes tikkus mul masendus peale. Kui ma oleksin mõnest teisest linnas, näiteks Viljandist või Valgast, siis mulle tunduks, et Tartu värk on kuidagi jõuetu ja siin justkui tehakse ainult vaikselt omi asju, millest mitte keegi eriti midagi ei tea. Siin elavadki laisad ja lodevad kunstnikud, kirjanikud, kes saadavad päevi õhtusse kohvikutes passides või vesteldes mõttekaaslastega suurtest tegudest, milleni aga kunagi ei jõuta. Või ekseldakse minevikus. Ja kohustuslik element on Tartu linnavalitsuse pihta käiv kriitika. Ilmselt on see mingis osas ka õigustatud ja vajalik, kuid ühte lehte kokku sai seda minu jaoks liialt palju.

Mulle meeldib, et Tartul on oma häälekandja ja võib-olla saab sellest tulevikus midagi suuremat. Aga ma väga loodan, et järgmisel korral saab stereotüüpsest Taru veninud kapsuniga ükskõiksest kultuurisõbrast veidi elurõõmsam ja tulevikku vaatav tegelane, kes tegutseb ja teeb oma asja vaatamata kehvale olukorrale.


GenKlubi
Y-Galerii

reede, veebruar 15

Emoprobleem : Kogu elu sakib, sest kõik sureb


Kui sul on nohu, arvuti viirusega nakatunud või tüli sõbraga näiteks selle üle, et unustasid talle eilse päeva puhul sõnumi saata, siis ära muretse. See kõik läheb mööda, kõike saab lahendada.

Palju suurema jama võid sa endale kaela tõmmata, kui otsustad oma 12 aastat vana ansambliga stuudiosse minna ning salvestada neljanda albumi, mille esimeseks looks pressid pala nimega "Living Is A Problem Because Everything Dies". Palju lubava nime taga peitub aga veelgi tabavam intro.

Penny Lane presents: Selle sajandi kõige haigem albumi avalugu:

Biffy Clyro - Living Is A Problem Because Everything Dies

Valentin vist



Aitäh, Karl!

pühapäev, veebruar 10

Odessa Pop läheb Moostesse


Sel aastal toimub KTI Talvefoorum juba viiendat korda. Nii tulevad kaheks päevaks suurlinna kärast vaiksemasse kohta dialoogi pidama kunsti loojad ja sellest kirjutajad/kõnelejad. On workshoppe, 4 söögikorda ja trobikond toredaid inimesi. Sel aastal saadakse kokku mõnekümne kilomeetri kaugusel Tartust Räpina poole Moostes, kus on kultuurimaja, vähemasti üks toidupood, valgustatud kõnnitee ja ilus mõisakompleks. (vaata ja otsi: www.regio.ee)

Esimese päeva õhtul, ehk 16. veebruaril kell 21, pakib oma pillid, plaadid ja setlistid lahti Odessa Pop. Pingelistele aruteludele on vaja maandust ning seda pakuvad Stella, Luarvik Luarvik ning Kreatiivmootor. Plaadimuusikat serveerivad Tauno Maarpuu, Maria Juur jt.

Oled väga oodatud!

Registreerimise, ajakava ja muu info saamiseks vaata Artishokki

Odessa Pop

Ametlik kodu

reede, veebruar 8

Natuke folki ka


Diskreetse Mango Trio läheb oma sünnipäeva puhul 7.-9. veebruaril minituurile liinil Viljandi-Tallinn-Tartu. Erikülalisena võtame sellel korral kaasa Zetod, kes Viljandis ja Tartus kutsuvad endaga lavale kaasa ka Tsibihärbläseq. Plaatidelt keerutavad enne ja pärast bände folkrokki Andy Si ja Oliver Laanet.

Kodu

neljapäev, veebruar 7

British Sea Power "Do You Like Rock Music?"

(Rough Trade Records, 2008)

Kuidas kõlab moodne indierokk? Kes oli Shirley Crabtree? Milline on Briti merepinnast kõrgeimal asetsev külalistemaja?

Brighton`i neliku kolmas album on kõik see, mida on raske ühe lausega kirjeldada, sest jääb alati, mida lisada. Siiski on plaat terviklik ja hästi funktsioneeriv, eriti kõrvapaaridele, kes rõõmustasid Arcade Fire "Neon Bible" üle ja hindavad samal ajal postpungi leidlikumat otsekohesust. Just kavalam ja siinkohal ka lustlikum lähenemine tõstab albumi "Do You Like Rock Music?" võrreldes eelmainit Kanada orkestri teosega kõrgemasse sfääri. See ei väsita otsivat kõrva.

Kuninganna alamad on võtnud altroki viimase paari aasta klisheed ja muutnud need liialt ekspluateerimata oma trumbiks. Siiski on lubatud endale nii mõnegi kolleegi hiljutise (nimesi nimetamata) hittpala ümberkirjutamine. Need töötavad just tänu vindi maitsekalt ülekeeramast hoidumisele.


Just nii kõlabki moodne indierock. Ülejäänud küsimused saavad vastuse bändi süvenedes.

by Maxwell Silver Hammer

Kodu
Myspace


British Sea Power - No Lucifer

kolmapäev, veebruar 6

Genialistide klubi lõpp


Mida nädalad edasi, seda enam hakkab kostuma vaikseid paanikanoote. Tartu linnavalitsus viib peagi oma plaani täide ning võtab Genialistide meeste käest Lutsu teatrimaja ruumid, et need anda Mänguasjamuuseumi käsutusse. Nagu oli ka esialgne plaan.

Keegi aga ei osanud vist ettegi ennustada kui populaarseks saab klubi teatrti-, kunsti-, filmi- ja muusikainimeste seas. Kindlasti suuresti klubi eestvedajate korrektsuse ja avatud suhtumise tõttu. Ja nüüd tundub mulle kui Genialistide klubi suurele külastaja, et kõik see tundub kuidagi väga ebaõiglasena. Nagu näha, siis kõik heade kavatsustega kohad Tartus ellu ei jää ega oska enda ümber koondada ustavat publikut.

Mitmed tuntud kultuuritegelased, teiste seas Chalice, Kiwa, Berk Vaher, Margus Kiis, Lauri Sommer ja Tõnis Mägi, on kirjutanud alla Tartu linnavalitsusele saadetud avalikule kirjale, milles nõuavad populaarse Genialistide klubi tegevuse jätkumise võimaldamist.

Kas ruumid muretsetaks kuskile mujale? Tõenäoliselt küll. Kuid vana koha vaim jääb ilmselt Tartu vanima puumaja seinte vahele.

Pöördumisega saab liituda siit

Kui sellest ka abi oleks.

Postimehe artikkel


teisipäev, veebruar 5

Vampire Weekend "Vampire Weekend"

(XL Recordings, 2008)

Vampire Weekend on üks neist õnnelikest/õnnetutest, kellele tublisti enne albumi ilmumist suurejooneliselt reklaami tehakse. Kõiksugused netilehed, blogid, ajakirjad - kõik pasundavad... Auväärne BBC hoiatas, et selle bändi nimi tuleb kindlasti meelde jätta, sest 2008 on nende aasta. Siiamaani on BBC ettekuulutus täide läinud.

Lasen aga haibil ennast haarata ja kuulan New Yorgi nelikut mõnuga. Sest see ongi mõnus. Haip on ennast seekord õigustanud. Vähemasti, mis puudutab antud debüütplaati.

Albumi avanoodid ("Mansard Roof") tekitavad tunde, justkui oleks Pete Doherty sattunud Musta Mandri väikesesse külla, kus peetakse lõkkeõhtut ning kohalik rahvas taob trumminahku, toksib puupulki ja ajab jalgadega tolmu üles. Mõne hetke pärast saab sellest külapeost uhke kontsert orkestri ja kuningliku tiibklaveriga, esitatakse ka lugusid barokse klavessiiniga. Trummid taovad edasi, vahelduvad rütmid, meloodiad, kuniks on tunne, et oled ühel lõbusal keldribaari peol, kus lased kihvtidel kitarrikäikudel kõrvu hellitada. Üheski kohas ei hakka ebamugav ega igav.

Mõnusalt nurgelise käekirjaga Vampire Weekend võib vabalt korrata nii mõnegi täiesti uue artisti suurejoonelist esile kerkimist, peaasi, et nad teise albumi salvestamisega ei kiirusta ega väsi.


Myspace

Vampire Weekend - One (Blake's Got A New Face)

esmaspäev, veebruar 4

Film: Stalking Pete Doherty

Picture by Andrew Kendall/ www.andrewkendall.com

"Stalking Pete Doherty" on üks veidramaid dokumentaale, mida ma näinud olen. Kahtlemata ka üks huvitavamaid.


Mis seal siis saab põnevat olla? Kaadrid elu põletavast narkosõltlasest rokkstaarist, kes räuskab ringi, ülbitseb ja käib kokku-lahku supermodelliga? Teame-teame seda kõike ja rohkemgi kui sooviksime.

Jah. Lisaks vahetud kaadrid lavatagusest elust, marulistest live´idest, Doherty mõnest siiramast hetkest, tema fännidest, tüdruksõpradest, bändikaaslastest.

Pealkirjast ei tasuks end siiski lõpuni eksitada lasta. Tegelikult hargneb siin lahti sootuks teine elukäik, mille peategelane on tüüp, kes ise seda dokumentaalfilmi kaameraga üles salvestab. Tegemist tugevalt üle keskmise kaaluva friigiga, kellel on haiglane kinnisidee pääseda Pete Doherty sõpruskonda, mängida lahedat meest, tantsida lavadel kaasa ja mis kõige olulisem - saada kuulsaks. Vähemasti sama kuulsaks ja ihaldatuks kui Pete Doherty. "What you dont´t understand, Pete, this film isn´t about you. It´s about me. It´s about my voice. It´s about how interesting MY voice is," juhatab väikese ego all kannatav kaameramees oma kunstiteose sisse.

Kuulsaks on Max Carlish tõenäoliselt tänu sellele filmile saanud küll, aga kas sellist tuntust ta tahtiski? Vaevalt. Alguses näiks kõik väga ladusalt minevat. Teda lastakse Pete´i pidudele, lava taha, ette ja isegi peale, mille põhjal on vend kindel, et ta ongi superstaar ja muutub välja kannatamatuks, kuni Pete Doherty´l temast nii siiber saab, et klobib ta paar korda läbi ja kõik uksed võõra sissetungija ees sulgeb.

Meeleheide, masendus, maailma kokkuvarisemine.

Filmi lõpus on sõbralikust ja entusiastlikust egomaniakist saanud tõeline tüütus nii Pete Doherty´le kui vaatajale.

Filmi ta lõpuni valmis ei saanud.

Esmakordselt näitas seda Channel 4 2005. aastal, mida Doherty vaid suureks naljaks nimetas.

Iidoli rünnak: Carlish sinise silmaalusega

Peale "Stalking Pete Dohery" saamislugu lubati Max Carlish õpilasi filmialal juhendama, kus ta ilmselt end tõelise staarina tundis, suhtles noortega vabalt, suitsetas kanepit ja elas läbi omal moel agea, mida ta dokfilmi tehes näinud ja ihaldanud oli.

pühapäev, veebruar 3

The Magnetic Fields "Distortion"

(Nonesuch Records, 2008)

Roosas pakendis retrohõnguline mürajõgi, milles hulbivad kidravõimud, klaver ja mõned noodikaustad lastelauludega.

See jõgi ei suubugi merre vaid ringleb nagu heliplaat - tuleb jälle oma tuhandevärvilise draivivooga. Möödub linnadest, kus elavad inimesed oma postmodernistlikku elu ja tegutsevad bändid nagu Jesus and Mary Chain ja Yo La Tengo. Pöörab linnadest eemale, karjamaale, siin teeb oma Pet Sounds`ile kaanepilti The Beach Boys. Ja taamal peseb selles kulgevas kompotis, raadiost kostuvatele 60ndate hittidele kaasa lauldes, oma peokleiti noor neiu, et juba samal õhtul selles tantsupeol mõnd otsivat pilku kohates punastada ja tantsida, tantsida, tantsida!

by Maxwell Silver Hammer

The Magnetic Fields - The Nun´s Litany

reede, veebruar 1

Tartu Popi ja Roki Instituut ärkas ellu


Kaua aega prooviruumi seinte vahel uuele materjalile lihvi andnud orkester TPRI on lõpuks välja hõiganud, et nad annavad live´i. Seda juba homme, 2. veebruaril Tartu kõige lahedamas kohas - Genialistide klubis.

Samal õhtul kuuleb ka TPRI nn. sugulasbände Wrupk Urei ja Leegitsev Sidrun, mille liikmeskond siis üsna suurel määral kattub. Lisaks saab kuulda-näha ansamblit Phlox.

Algus kl 21
Pilet 50.-

Siinkohal soovin palju õnne ja jaksu TRRI ühele peamisele ajule Kristiinale!

TPRI @ Myspace
Wrupk Urei @ Myspace
Leegitsev Sidrun @ Myspace
Phlox