esmaspäev, veebruar 7

Heliosphere festival – neli päeva eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat!





Viimasel ajal muusikute ja muusikasõprade ringkondades liikudes on õhus tunda teatavat elevust ja ootusärevust. Muude tähtsate juttude seest kerkib ikka ja jälle üles tuttavaks saanud küsimus – kas sul on juba Heliosphere`i pilet taskus?

Aga mis salapärane üritus see siis on, mis nii palju kõneainet pakub ja pöidlaid üles poole suunama sunnib? Festivali korraldustiimi üks ja ainus liige, multitalent ja pööraste ideede elluviija, agentuuri Talk Left-Handed bossi Jarmo Nuutre sõnul peaks von Krahli kahel korrusel toimuv sündmus täitma tühjaks jäänud koha. Tema meelest pole Eestis varem säärast üritust toimunud, mis toob ühte kohta kokku soliidse hulga eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat tegevaid artiste. 17 väljamaa ja ühe Eesti koosluse seas on elektroonikuid ja traadipunte, postrocki ja doomi bände, kuuleb elektroonilist noise’i ning ambienti. Ja tõesti, varasemast ajast ei meenu ühtegi festivali, kus välisartistide arv nii mitmekordselt kodumaiste oma ületab.

Paljud unistavad, vähesed teevad

Talvise muusika suursündmuse plaan tekkis 2010. aasta juulikuus. Jarmo oli otsustanud mõneks ajaks Eestist võimalikult kaugele sõita ning maandus Austraalias, kus üks hetk avastas end töötamas Queenslandi osariigi suurimas ananassifarmis. Päevast päeva põllul rabades tabas teda korraga idee, et ohhoo, võiks õige korraldada ühe väikese festivali. Mõtteid selles suunas saabus aga nii palju, et oli tükk tegu nende meeldejätmisega. Puhkepausidel kirjutas Jarmo tätoveerijale omase vilumusega kõik pastakaga käte peale üles ning õhtuti kolas internetis ja suhtles agentidega. Taganemisteed enam polnud. Kaugel sellest. Ananasside keskel sündinud unistusest kuulata karges Eestimaa talves endale sümpaatseid muusikuid kasvas mehine neli päeva kestev festival. Lõpuks hakkasid artistid erinevatest riikidest ise Heliospehere Festivali vastu huvi üles näitama, kuid aeg ja ressursid on piiratud. Seega jäi päris palju bände seekordsest kavast välja. Praegu mõtleb Jarmo, et võib-olla peaks tegema ka Heliosphere’i alaüritusi. Aga nagu ikka, eks näis, mis ajal selle kohta kosta on.

Rahvusvaheline seltskond

24.-27. veebruarini kestev üritus lennutab Eestisse muusikuid Soomest, Rootsist, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Tšehhist, Belgiast, Ungarist, Prantsusmaalt, UK-st, Islandilt, Kanadast ja Jaapanist. Tõeline rahvaste paabel, kus leitakse siiski ühine keel – muusika.

Festivali peaesinejana on välja hõigatud karismaatiline Austraaliast pärit ent hetkel Islandil resideeruv ja varemgi Eestimaad väisanud Ben Frost. Mees, kelle kohta on öeldud: “Nagu Trent Reznor (Nine Inch Nails) teeks Arvo Pärti”. Jarmo sõnul pole kahtlustki, et härra Frost suudab oma massiivse ja samas jäiselt kristalse iluga palistatud loominguga publiku korralikult läbi raputada. Kindlasti tasub luubi alla võtta Soomest tulev ansambel Circle – psühhedeelia kuningad. Internetiavarustes olla üks Rootsi veebileht peale üht nende esinemist öelnud: "Igas mõttes maailma parim bänd". Väga põneva projektiga tuleb esinema Prantsuse postrock/sludge punt Year Of No Light. Year Of No Light esineb käesoleval aastal oma žanri ühel hinnatuimal festivalil Roadburn lausa kahe erineva kavaga. Ka Heliosphere'il tuleb ära väga eriline ettaste – nimelt esitavad nad live’is enda loodud taustamuusikat Carl Theodor Dreyer'i õudusklassikule Vampyr (1932). Paljude eestlaste rõõmuks saabub taaskord siinsetele lavalaudadele doom/shoegaze duo Nadja, kes oma müra ja krabinatega jätab ruumi ka kingi põrnitseda.

Ainsa Eesti artistina sai eesõiguse festivalil esineda ansambel Kuma. Nii lihtsalt juhtus, et kavva vaid suure välishuvi tõttu Tartust pärit orkester mahtus. Kuma lood sünnivad otse laval ja mitte keegi ei tea, kuhu helirännakud viia võivad. Kui aus olla, siis sihtkoht polegi tähtis. Oluline on rännak kui protsess. Kuma ülimalt harva toimuvaid kontserte saadavad alati huvitavad visuaalsed lahendused. Ägedaid ja veel ägedamaid visuaale saab aga nautida terve Heliosphere Festivali vältel, sest kohal on hulk omanäolisi VJ-d.

Uued ja vanad tuttavad

Jarmo Nuutre, kes on oma ansambliga Talbot mööda laia ilma ringi tuuritanud, teab, milline peab olema üks hea ja korralik mitmepäevane üritus. Ta tahaks, et Heliosphere Festival oleks kihvt ja omalt poolt teeb ta kõik, et see oleks ikka kohe väga kihvt. Ja tundub, et ka potentsiaalne festivali külastaja ootab sellelt midagi rohkem, kui tavaliselt reedeõhtuselt kontsertilt. Noore tunnustatud disaineri, fotograafi ja bändimehe Ken Oja arvates pakub Heliosphere muljetavaldavat alternatiivi enamikele siinsetele üritustele. See pole sündmus, kuhu tsikke sebima minna, vaid koju tuleks tuua hoopis meeldejääv muusikaelamus. Näiteks aastaid programmeerijana leiba teeniv melomaan Marko Pütsep läheb aga kohtuma oma kauaaegsete lemmikute Ben Frosti ja Nadjaga ning ootab põnevusega, mida suudavad välja võluda Tesa ja Circle. Kõigile alternatiivse muusika austajatele midagi. Ja kes teab, ehk saavad Eesti muusikasõbrad (ja mitte ainult Eesti) juurde ühe korraliku ja tõsiseltvõetava traditsioonilise talvise festivali.

Heliosphere Festival toimub 24.-27. veebruarini (neljapäevast pühapäevani) Tallinnas Von Krahlis.

Kogu info festivalist:

Vaata ka Facebooki:

Ülevaate lühendatud versioon ilmus 5. veebruari Õhtulehes sektsioonis Saund.