Laulev Revolutsioon
(Mountain View Production/Allfilm/Northern Light Production, 2006)
Ameerikalikult üleromantiseeritud pooleteise-tunnine dokumentaalfilm Eesti laulupidude traditsioonist ja kuidas tänu sellele suutis Eesti end vabaks laulda. Film, mis on vändatud läbi võõramaalaste silma ja tõstnud Eesti inimese kangelase rolli (tilkagi verd valamata võideldi kätte kaua igatsetud vabadus), jätab ehk mõned teravad teemad tahaplaanile, kasvõi tõik filmi lõpus, kus räägitakse Eesti praegusest vabadusest, selle taustal mere ääres rõõmsalt jooksmas ema koos lapsega.
Aga üldiselt jättis film minule kui eestlasele sügava mulje. Loodetavasti kasutavad koolid tulevikus seda õppematerjalina, kasvõi seda osa, mis puudutab II Maailmasõja aegseid sündmusi, 50-60ndaid aastaid. Ülevaatliku ettekujutuse saab kindlasti.
Suurema tähelepanu alla olid võetud muidugi 80ndate viimased ja 90ndate esimesed pöördelised aastad: miitingud Hirvepargis, öölaulupidu, Interrinde aktsioonid, teletorni ründamine jnejne. Dokkaadrite vahele rääkisid sündmustest Mart Laar, Lagle Parek, Marju Lauristin, Arnold Rüütel, Lennart Meri jpt. Kindlasti oli ka nende kõnest valitud välja see kõige mahlasem pool, aga siiski.
Kõige enam muutis filmi elavaks loomulikult kasutatud laulud: tavapärane laulupidude repertuaar, ärkamisaja pop-lood. Usun, et need tähendavad ühe normaalse eestlase jaoks palju. Tuli meelde aeg, kui mu enda koduski seisis laual või teleka peal au sees Eesti lipp jne.
Harva juhtub, kui filmi lõppedes aplodeeritakse. Eile Sadamateatris just nii oli.
(Mountain View Production/Allfilm/Northern Light Production, 2006)
Ameerikalikult üleromantiseeritud pooleteise-tunnine dokumentaalfilm Eesti laulupidude traditsioonist ja kuidas tänu sellele suutis Eesti end vabaks laulda. Film, mis on vändatud läbi võõramaalaste silma ja tõstnud Eesti inimese kangelase rolli (tilkagi verd valamata võideldi kätte kaua igatsetud vabadus), jätab ehk mõned teravad teemad tahaplaanile, kasvõi tõik filmi lõpus, kus räägitakse Eesti praegusest vabadusest, selle taustal mere ääres rõõmsalt jooksmas ema koos lapsega.
Aga üldiselt jättis film minule kui eestlasele sügava mulje. Loodetavasti kasutavad koolid tulevikus seda õppematerjalina, kasvõi seda osa, mis puudutab II Maailmasõja aegseid sündmusi, 50-60ndaid aastaid. Ülevaatliku ettekujutuse saab kindlasti.
Suurema tähelepanu alla olid võetud muidugi 80ndate viimased ja 90ndate esimesed pöördelised aastad: miitingud Hirvepargis, öölaulupidu, Interrinde aktsioonid, teletorni ründamine jnejne. Dokkaadrite vahele rääkisid sündmustest Mart Laar, Lagle Parek, Marju Lauristin, Arnold Rüütel, Lennart Meri jpt. Kindlasti oli ka nende kõnest valitud välja see kõige mahlasem pool, aga siiski.
Kõige enam muutis filmi elavaks loomulikult kasutatud laulud: tavapärane laulupidude repertuaar, ärkamisaja pop-lood. Usun, et need tähendavad ühe normaalse eestlase jaoks palju. Tuli meelde aeg, kui mu enda koduski seisis laual või teleka peal au sees Eesti lipp jne.
Harva juhtub, kui filmi lõppedes aplodeeritakse. Eile Sadamateatris just nii oli.
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar