Huvitav, kas see aeg ka tuleb, kui suusatamine spordialana välja sureb? Kui omal lapsed, siis vist tasuks suusatrenni asemel panustada näiteks muusikakoolile.
Aga siiski, laupäevahommikune "Maahommik" jäi ära ja näidati hoopis murdmaasuusatamist. Ei viitsinud eriti jälgida ja seepärast haarasin arvuti voodisse ja vaatasin filmi "Babel" (2006). Film võttis mind terveks päevaks päris korralikult läbi. Hästi pingeline. Samas soovitan julgelt vaadata, kuid tuleks veits aega varuda.
Veidi hiljem ostsin poest uue kultuuriajakirja Muusa. Kohutavalt ilusa kujundusega ajakiri. Eestis teist sellist kindlasti ei leia. Lihte, puhas, maitsekas ja stiilne. Lausa lust on seda kasvõi üksnes kujunduse pärast sirvida. Kogu pealtnäha korrektse viimistluse juures on juhuslikult ja meelega poetatud mõni tindi- või veeplekk. Teksti on väga hea ja lihtne jälgida ning pildimaterjaliga pole üle pakutud. Ja sisu ei jää vormile sugusi alla. Ise pole veel jõudnud tervenisti läbi lugeda, sest ajakiri on paks ja mõtlemisruumi tekstide vahele on päris palju vaja.
Kõige enam jäi loetust meelde Kivisildniku arutlus Eestis kaitset vajavate vaalade kohta ning lugu Eesti nukufilmi sangarlikest tegudest maailma festivalidel, nukufilm, mida tehakse, aga keegi pole näinud ega kuulnud oma kodumaal, samal ajal tunnustab riik suurelt vaid meie sportlasi, mis pole iseenesest ju sugugi halb, aga noh. Proportsioonid, seltsimehed.
Aga siiski, laupäevahommikune "Maahommik" jäi ära ja näidati hoopis murdmaasuusatamist. Ei viitsinud eriti jälgida ja seepärast haarasin arvuti voodisse ja vaatasin filmi "Babel" (2006). Film võttis mind terveks päevaks päris korralikult läbi. Hästi pingeline. Samas soovitan julgelt vaadata, kuid tuleks veits aega varuda.
Veidi hiljem ostsin poest uue kultuuriajakirja Muusa. Kohutavalt ilusa kujundusega ajakiri. Eestis teist sellist kindlasti ei leia. Lihte, puhas, maitsekas ja stiilne. Lausa lust on seda kasvõi üksnes kujunduse pärast sirvida. Kogu pealtnäha korrektse viimistluse juures on juhuslikult ja meelega poetatud mõni tindi- või veeplekk. Teksti on väga hea ja lihtne jälgida ning pildimaterjaliga pole üle pakutud. Ja sisu ei jää vormile sugusi alla. Ise pole veel jõudnud tervenisti läbi lugeda, sest ajakiri on paks ja mõtlemisruumi tekstide vahele on päris palju vaja.
Kõige enam jäi loetust meelde Kivisildniku arutlus Eestis kaitset vajavate vaalade kohta ning lugu Eesti nukufilmi sangarlikest tegudest maailma festivalidel, nukufilm, mida tehakse, aga keegi pole näinud ega kuulnud oma kodumaal, samal ajal tunnustab riik suurelt vaid meie sportlasi, mis pole iseenesest ju sugugi halb, aga noh. Proportsioonid, seltsimehed.
.jpeg)
2 kommentaari:
hmm, muusa..... minu jaoks oli liiga palju igat liiki infot. oleks võinud kujundus tunduvalt rahulikum olla, need fondimängud väsitasid kohutavalt ära. igal lehel oli liiga palju - tekst, pilt (foto) ja siis veel kujundatud font. need hakkasid üksteist ära sööma.
(rääkisin seda ka juba Tanelile ja järgmine nr pidigi visuaalselt lugejale rohkem vastu tulema)
Hmm, Liisa arvas, et on liiga palju tühja mulli, aga mulle meeldib seetõttu, et ei ole kasutatud väga keerulist teksti, et ka minusugune viitsiks lugeda põhjalikult näiteks kirjandusest vmt.
Aga imelik, mulle tõesti kujundus meeldib, sest teksti leiab kenasti üles, muude selliste veits populistlike asjade kohta seda öelda ei saa. Tekst on kuidagi liigendatud ega pole tihedalt täis tuubitud. Aga ootan järgmist numbrit huviga.
Postita kommentaar