Üle saja aasta on taas laval Eesti/Soome synthpopgrupp Popidiot. Et tantsu oleks ikka kogu raha eest on abiks veel ka QueeNNaive. Muusikat plaatidelt valivad Popidiot'i poisid isiklikult ning siis läheb asi ikka väga, väga, väga tantsuliseks. Hoidke piip ja prillid.
Nonii.
You are such a workaholic boyElu on ilus!
That you kill everybody's joy
Fill your head with some time to lose
With some time to lose
Sing sang sung sing me a song
Do did done don't be so down
Ring rang rung give me a ring
Please please please don't be so long
Ma ei saa muud moodi, kui pean alustuseks küsima, milline on teie muusikaline taust? Kuulates Hecuba debüütplaati „Paradise“ lummab mind kõige enam minimalistlik lähenemine. Kus kohast see tuleb?
Jon on oma elus katsetanud väga palju alates laulmisest kirikukoorides kuni no wave ning punkbändide tegemiseni välja. Minu taust on natuke kitsam. Kasvasin üles kodus, kus ei kuulatud palju muusikat. Meil oli ainult kolm CD-d, kuid selle eest oli mul ja õel iga loo tarbeks oma tants. Kui me Joniga esimest korda kokku juhtusime, nokitses ta parasjagu oma imeilusa elektroonilise muusika kallal. Mind on huvitanud inimese hääl, olen kuulanud palju vokaalile keskenduvat muusikat, peaaegu a capellat. Kõige lahedam Hecuba alguses oli asjaolu, et hakkasime koos tegema sellist kraami, mida me kumbki polnud varem katsetanud. Olime mõlemad põnevil. Esmalt mõjutasid meid tugeval ulmefilmid ja kirjandus. Koostöö minu ja Joniga algas, kui pidime komponeerima ühe sci-fi ooperi jaoks muusikat. Selle tehnilised nõuded käisid meile tol korral üle jõu ning nõnda see soiku jäigi. Nii me suunasimegi oma pilgud käega katsutavama väljapääsu poole, mis juhtis meid popmuusika juurde. Algusest peale saadab Hecuba tegevust kaks märksõna - värskus ja fokuseeritus. Me taotleme kõlapilti, mida saab peaaegu puudutada.
Ma lugesin kuskilt, et sina oled näitleja ja Jon tegeleb filmindusega. Kas võib eeldada, et need ametid viisid teid kokku?
Jah, just nii see on. Muideks, tegelikult oligi meie esimene koostöö seotud filmikunstiga. Jon tegi ühe galerii tarbeks lühifilmi. See rääkis ühest UFOde poolt varastatud naisest. Mina kehastasingi seda naist. Meie koostöö sujus imeliselt ja kasvas tasapisi muusikaks.
Miks te teete sellist muusikat?
Muusika on meie jaoks kõige modernsem ja võimsam meedium, mille kaudu siiralt ja ulatuslikult suhelda. Samas jätab ta kuulaja jaoks piisavalt ruumi muusikat ise tõlgendada ning luua oma maailm. Muusika annab meile suurema vabaduse kui näiteks film. Aga me teeme filme ka. Meil on valmis kaks muusikavideot, mis minu meelest ongi justkui lühifilmid. Lähitulevikus valmib neid veel. Meie filmikunstiline aspekt muusikas tuleneb sellel, et me mõtlemegi oma lugudest kui filmidest. Meloodiatest jooksevad läbi reaalsed karakterid ja emotsioonid.
Milliseid rolle oled mänginud ja mis laadi filme teeb Jon?
Viimati tegime video meie loole „The Magic“. Video resižöör oli Isaiah Seret. Meie sooviks oli, et videot läbiks konkreetne narratiiv, jutustus. Ma kehastan seal üksidlast kunstikogujat. Jon rääkis palju kaasa, mis puudutas video/lühifilmi kunstilist poolt ning lõi kaasa ka näitlejana. Tema disainis video tarbeks kõik kostüümid. Ta tahtis, et selles oleks maagiat, nagu Stanley Kubricu „The Wizard Of Oz“. Kogu kupatuse tegemine oli suur ettevõtmine, kuid kokkuvõttes nautisin iga hetke.
Teie esimese albumi nimi on „Paradise“. Paradiis on midagi sellist, millest me kõik unistame. Milline näeb välja teie paradiis? Mis seal on, mida pole? Ja kas sinna on üldse võimalik pääseda?
See on huvitav, et sõnal paradiis on mitmeid tähendusi. Plaadi esimeses loos kordame seda nii palju, et lõpuks kaotab paradiis igasuguse tähenduse. Aga samas muudavad kordused mõiste tugevamaks. Tegelikult mõtlesime me päris palju, milline peaks „Paradise“ tulema. Enamus materjalist on salvestatud LA-s. LA on linn, kuhu tulevad inimesed, kes põgenevad millegi või kellegi eest. Meie lood valmisid vaid mõne tänava kaugusel Walt Disney stuudiost. Disney (nagu enamik Californiast pärit inimesi) loob paradiisi sisuliselt eimillestki. Nagu „Bambi“, mis joonistati tindiga paberile. Ja mulle tundub, et paradiisil on ka tumedam pool. Tundub, et paradiisi pole mitte kunagi võimalik siseneda, sinna poole võib küündida, aga paradiisi poleks justkui võimalik saavutada. See on justkui kujutlus. Nagu on armastusega või kui sa mõtled mälestusele ühest tantsupeost, mis lõppes hommikul. Paradiis on midagi, mis on ja justkui pole ka.
Nagu ma enne juba mainisin kõlab teie plaat perfektselt minimalistlikult. Kuidas toimus teie avanemine sellisele lähenemisele?
Meile meeldivad minimalistlikud filmid. Näiteks Charlie Chaplin ja Tarkovsky – nad loovad filme, mis ühest kohast suruvad sind karpi, aga samas annavad ruumi su enda kujutlusvõime tarbeks. Meie sõber Aza Jacobs tegi hiljuti filmi „Mama´s Man“. See on lihtsalt fantastiline film, kuigi selles puudub peaaegu igasugune dialoog. Meile tundub, et teinekord on väga vähesega väimalik väga palju öelda.
Oma muusikas te otsite uusi saunde. Mida te arvate, mis juhtub muusikaga, no ütleme, viiekümne aasta pärast? Kas siis on veel kuskile edadasi minna ja midagi täiesti uut ning põnevat luua?
Ma usun, et suurim areng toimub muusikas viisis, mis moodi me muusikat kuuleme. Näiteks surround-süsteemid toimivad filmivaatamisel väga efektiivselt, aga inimesed ei eksperimenteeri piisavalt palju kolmedimensioonilise muusikaga. Põhjus võib olla muidugi asjaolus, et see tehnoloogia on küllaltki uus ja noor. Aga mõelda vaid, millised on võimalused!!! Ja viiekümne aasta pärast peaks muusika olema tasuta, et mitte keegi ei peaks selle eest midagi maksma.
Kui te satute mõnele kontsertile, kus esineb bänd, kellest te pole mitte midagi kuulnud. Mida te sellelt ansamblit ootate, millisena see võiks kõlada?
Mulle meeldivad üritused, kus võib näha midagi täiesti ootamatut. Mäletan, kui nägime esmakordselt Lucky Dragonsi esinemist. See toimus ühes pisikeses paigas LA-s. Nende esinemine oli justkui tulevikust. Ma polenud varem mitte kunagi säärasel üritusel viibinud. Kõik tundus nii kutsuv aga samas tundsin end ebamugavalt Publik ei teadnud, mida teha. Kas kapselduda või minna lasta. Lõpuks otsustasid kõik kõigel juhtuda ning tulemuseks oli midagi sõnukirjeldamatut. Mulle meeldib, kui muusika kõlab ainulaadselt. Me andsime just ise Metzis ühe live´i ning nägime esinemas Busdriverit. See oli fantastiline. Ta lihtsalt seisab seal ja räpib kogu hingest Bachi muusika taustal. Uskumatu. Meile meeldib.
Kuldkala tuleb ja küsib: „Mis on teie kolm soovi, mida te tahaksite muusikas kaotada?“
Mitte midagi. Pigem võiks muusikas veel palju igasugu asju juhtuda.
Kolm asja, mille üle te Hecuba puhul eriliselt uhkust tunnete?
Me muutume pidevalt ja me eksperimenteerime.
Me kuulume väga kihvide artistide ringi, meid ümbritsevad toredad inimesed.
Meil on hea meel, et meie kunst jõuab ka Eestisse.
Kas sa oled viimast Flaming Lipsi albumit kuulanud?
Olen kuulnud ainult ühte singlit. See kõlas väga ebatavaliselt ja intrigeerivalt. Ma ei jõua oodata, mil koju jõuan, et kogu plaat otsast lõpuni ära kuulata. Terve London oli nende suurte postritega kaetud. Ma loodan, et meil õnnestub neid ka live´s näha. Jonile Flaming Lips väga meeldib. Meie ootused on igatahes kõrged. Nad on tõesti suurepärased.
Kontsert siis täna Mustpeade majas kl 22:00.
Vaata lisa www.odessapop.ee
Hecuba - The Magic
Photo by Evert Palmets
Pühapäeva õhtuti kell 21 on Klassikaraadio eetris saade „Areaal“, mis tutvustab olukorda uue ja põneva eesti muusika levikualal.
Saade tutvustab viimasel ajal eesti muusikamaastikule tugeva jälje jätnud artiste ja ansambleid – potentsiaalselt kultuslikku muusikakultuuri. Võimalik, et selle muusikata tuleks tühja koha peale leiutada midagi vähemalt sama meelier(g)utavat. Alles aastate pärast näeme, kellest kujunevad suures plaanis uued suunanäitajad, kuid juba praegu on õhus kaalukana näivaid värskeid ideid, mis on saanud laagerduda just Eestimaises kontekstis. Püüame need ideed õhust kinni!
„Areaali“ siht on haarata võimalikult erinevaid muusikaringkondi eksperimentaalsest elektroonikast rokkiva džässini, pehmest indie'st metalsemate kõladeni, kunstipärasest diskost autentsuse üle vaidleva pärimusmuusikani. Iga saade annab võimaluse tutvuda ühe artisti või ansambliga, süveneda muusikasse ja selle tausta.
Esimeste „Areaali“ sisenevate muusikute hulgas on omapäraste humoorikate lühivormidega silma paistev poeet-muusik Jaan Pehk, tumedaid ja müstilisi doomiatmosfääre loov Talbot, eesti dubi nägu Maikameikers, väga isiklikult ja siiralt oma juurtele toetuv Mari Kalkun,
erakordset energiat kiirgav psühhedeeliakompott Stella, jazzrockile avangardsemaid kõlavärve lisav Phlox, uue laine harjal punkiv Chungin & The Strap-On Faggots, irratsionaalne eksperimentaal-psühhedeelium Kreatiivmootor ja mänglev džässikameeleon Kadri Voorand.
Saadete autorid on kordamööda Tõnu Karjatse, Tauno Maarpuu ja Maria Mölder, saatesarja toimetaja ja koordinaator Maria Mölder.
1. november Jaan Pehk (Tõnu Karjatse)
8. november Talbot (Tauno Maarpuu)
15. november Maikameikers (Maria Mölder)
22. november Mari Kalkun (Tõnu Karjatse)
29. november Stella (Tauno Maarpuu)
6. detsember Phlox (Maria Mölder)
13. detsember Chungin & The Strap-On Faggots (Tõnu Karjatse)
20. detsember? Kreatiivmootor (Tauno Maarpuu)
27. detsember? Kadri Voorand (Maria Mölder)
Esimese saate külaline on laulja, kitarrist ja luuletaja Jaan Pehk, kelle muusikaalased tegemised on seotud bändidega nagu Köök, Eliit, ja Contus Firmus, minevikus ka Claire's Birthday ja Koer. Sooloartistina on ta kasutanud ka nime Orelipoiss, keskendudes otsekohese ja humoorika tekstiga lühivormidele, mis muusikaliselt flirdivad popi klišeedega.
Taavi Laatsit aka Galaktlan
Möls
Ahti Lill
Errki
+ teemakohased visuaalid
Chungin: Praegune bänd on kõigist eelmistest kõige korrapärasema kaosemudeliga. Alguses oli muda ja vesi ja vähehaaval võttis see ollus omale vormi ja praegu on tal just selline kuju nagu tal on. Sträpaka kuju.
Debüütalbumini jõudmine võttis teil suhteliselt kaua aega. Võib vist nii väita küll. Kas selle taga on hoidumine liigsest kiirustamisest (lubasite bändil küpseda), õhukene rahakott või lasite kõigel minna selles suunas, kus parasjagu tuul puhus?
Kyberkaru: Hehee, nimetasid põhjused õiges järjekorras. Põhiline ongi vist see küpsemise aspekt. Seda esmajärjekorras loomingus. Kuigi osasid plaadile jõudnud lugusid nagu "Tight Jeans", "I'm Not Your Messiah" ja "Dogshit City" on mänginud ka Chungini väga vanad bändid, pidime materjali kõigepealt enda jaoks toimima saama. Siis võis mõtlema hakata, kas, kus ja kuidas sellest plaat vormida.
Siinkohal tahaks tänada Vaikot, kes meid suvel 2007 oma Rapla maaresidentsi elutuppa "Victorit" salvestama lasi ja tõestas sel moel veenvalt ära, et ise oma käe ja ettekujutuse järgi on asju kõige mõnusam teha.
Milline on olnud teie debüütalbumi kohta käiv kõige üllatavam, positiivsem, negatiivsem ning ootamatum tagasiside?
Chungin: Üks mu sõber ütles, et plaat on isegi parem, kui meie laivid, mida ta näinud on. See oli mõnevõrra üllatav ja ühtlasi väga meeldiv.
Kyberkaru: Isiklikult olen rõõmus selle tagasiside üle, mis puudutab plaadi produktsioonipoolt. Lõputult stuudiotunde, katsetamist-kõhklemist ning ümber- ja ringimängimist. Esmakordne kogemus muusikat nii põhjalikult teha, salvestada. Pahatihti jäävad bändikogemuseta kuulajatel-kiitjatel sellised asjad paraku märkamata ja märkimata.
Seni negatiivseiseima ning minu jaoks üldse ühe asjalikuma ehk destruktiivselt konstruktiivse tagasiside on andnud Trash (loe siit)
Kyberkaru: Kui nüüd kontserte pidi järge ajada, siis vist 11. septembril 2007, kui mängisime esimest korda väljaspool otsest pungiskenet Von Krahlis pornofilmide festivali "Kik in der Kok" järelpeol. Esinesime maikades-bokserites ja Penipoiste näomaskides. Siiani tuleb seda meenutades silme ette esireas seisnud vana indimehe Eerik Morna lai naeratus, mis ei lahkunud sealt terve ve
erandtunnise seti vältel.
Samas, mis paisust me räägime? Niikaua kui ma Chunginit mäletan, on ta kontserti alati ühesuguse kirega andnud. Kui bänd toimima hakkas, ei saanud see enam kauaks meie siseringi naljaks jääda.
Mis on teie bändis möödunud suve, kestva sügisega kõige enam muutunud?
Kyberkaru: Nii mõnedki seni sekundaarsetena tundunud asjad on primaarseteks muutunud ja vastupidi.
Lisaks vaikselt Eestis laiemat tuntust kogudes olete hetkel väga aktuaalsed ka tegelikult kogu Euroopas, kandideerides MTV EMA Parima Balti Artisti tiitlile. Kuidas te kõigesse sellesse suhtute, mida ootate ja kuidas ennast tunnete?
Kyberkaru: Mingi karmavärk vist, et kui pole millegi välise nimel jesuiidiks kätte läinud, siis tuleb see ühel hetkel ise sinu juurde.
Kas olete MTV EMA keerises saanud ka arvestatavat vastukaja? Kui jah, siis millist?
Kyberkaru ja Chungin: Oleme selle keeristormi silmas, siin on kõik vaikne.
Esinemisgraafik on teil üsna tihe. Albumi esitlused on nüüdseks küll selja taga, kuid paljud kontserdikorraldajad ihuvad teie peale hammast. Kui säärane olukord jätkuks, kas siis võib tulla kõne alla, et üks moodne punkbänd elataks end vabalt ainult muusikategemisest ära? Kas see oleks üldse teie soov?
Chungin: Eesti mastaabis kindlasti mitte. maa saab enne otsa, kui papp pärale jõuab...
Kyberkaru: Neljapäeval Tallinnas Von Krahlis, maksan telefoniarve; reedel Tartus GenKlubis, maksan üüri; nädala pärast Viljandis Puhtas Kullas, ehk saab söögiraha... Tänan ei.
Chungin: Globaalses plaanis oleks sellisel asjal ehk jumet, aga ma tõesti ei tea, kas ma tegelikult viitsiksin kogu aega ringi tuuritada, aga ma olen nõus proovima. Suhteliselt suure hea meelega.
Milline on teie suhe kujutava kunstiga?
Chungin: No mis muusika see ikka on, kui sul mingi tuluke ei sätenda, strobo ei plõksi ja video ei jookse? Me oleme ecstasy ja YouTube'i põlvkonna lapsed.
Kui teid vahel live's vaadata, siis tundub, et osadel teist on sipelgad püksis, mis teid piinab?
Chungin: Need sipelgad pole mitte midagi muud kui väiksed saladetsibillid, mis naha all võnguvad. Saad aru, oma muss, oma väiksed saladetsibillid kooriku all tuksumas nagu mädapaise, mis sügeleb. see panebki niimoodi põrkama. Ja kui oled juba natuke aega higistanud, siis lendab kogu pask välja ja oledki uus inimene. lähed teed lava taga pläru, võtad väikse õlle ja sead süstiku vaikselt maabuma.
Eesti bändid räägivad oma välislähetustest üsna harva ning laiem publik neist tavaliselt ei teagi midagi. Kui palju te väljaspool kodumaa piire käind olete? Mõned lahedamad seigad ehk...
Kyberkaru: Soomes oleme andnud kaks klubikonsat ja suvel käisime Leedus B2G festivalil. Lahe on see, kui oma väidatava halastamatu nõudlikkuse poolest tuntud Soome publik bändi tagasi plaksutab. Leeduga seoses tervitan kitse, kes varahommikusel tagasiteel enne Märjamaad auto ette jooksis. Kuidas tervis on?
Mis tavaliselt toimub enne ja pärast esinemisi Chungin & Strap-On Faggotsi backstage'is?
Chungin: Võimlemine-sõimlemine, tsillimine-killimine.
Kyberkaru: Keeramine, kruvimine ja kruttimine.
Oleks hea, kui paneksite kirja veel teadaolevaid konsasid, mis tulekul...
Kyberkaru: Üheksanda oktoobri südaööl mängime Diletantide Avangardil ja peale seda võtame paariks kuuks ehk uue aastani end esinemistest vabaks. Nii palju muid asju on kollektiivses ajus elavas järjekorras, mida pole olnud võimalik tiheda plaadi-ja kontserdigraafiku tõttu teha.
.jpeg)
