esmaspäev, detsember 31

Penny Lane: lemmik muusika aastast 2007

Mina ei viriseks üldse 2007. aasta üle. Muusikat tuli väga palju ja väga head. Siin siis minu mõned kõige meeldejäävamad uued albumid, mida sel aastal väga palju kuulanud olen:

1. Patrick Wolf - Magic Position
2. Jens Lekman - Night Falls Over Kortedala
3. Dungen - Tio Bitar
4. Rufus Wainwright - Release The Stars
5. Moonbabies - Moonbabies At The Ballroom
6. Arcade Fire - Neon Pible
7. The Shins - Wincing The Night Away
8. The Raveonettes - Lust, Lust, Lust
9. Caribou - Andorra
10. Bright Eyes - Cassadaga
11. Friska Viljor - Bravo
12. Babyshambles - Shotter´s Nation
13. Silverchair - Young Modern
14. Sondre Lerche - Phantom Punch

Eesti poole pealt võiksid minu lemmikud välja näha umbes nii:

1. Ans. Andur - Topeltvikerkaar
2. Vaiko Eplik ja Eliit - 2
3. Kogumik - Kohalik ja kohatu 2
4. Guruhark - Saepuru ja Giboaboa
5. Orelipoiss - Üheksakümmendüheksa
6. Kago - Kago
7. Chalice - Taevas ja perse
8. Muusika filmile "Jan Uuspõld läheb Tartusse"
9. Dahling - Dahling
10. Kogumik - Biitpiraadid 2

Ilmselt lisandub siia ka Mirabilia - Log In Eye, ent mul pole veel õnnestunud plaati kätte saada.

Ning mõned hästi toredad lood albumitelt, mis eelpool äramärkimist ei leidnud:

Deborah Harry - Two Times Blue
The Hoosiers - Worried About Ray
The Concretes - Oh, Boy
The Go Team - Patricia´s Moving Picture
The White Stripes - You Don´t Know What Love Is
Yoko Ono - Kiss, Kiss, Kiss
Paul McCartney - Ever Present Past
Klaxons - Golden Skans
Kaiser Chiefs - Ruby
Radiohead - House Of Cards
The Apples In Stereo - Energy
Bullfrog Brown - Blues For Masters

pühapäev, detsember 30

Orelipoiss "Üheksakümmendüheksa"

(Mortimer Snerd, 2007)

Ma arvan, et mul pole mitte kunagi varem õnnestunud ühe tunni ja mõne minuti jooksul ära kuulata algusest lõpuni 99 lugu. Ja pole üldse väsitav - huuled on mõnusalt muigel kogu aeg.

Mulle Orelipoiss meeldib. Meeldib juba sellest ajast peale, kui teda esimest korda Raplas ühel Claire´s Birthday kontserdil laulmas kuulsin. Lugu oli "Ladies Love Me". Suu ammuli.

Kesk-Eesti muusikaime "Kogutud teosed 1" võtab kokku mõne aasta jooksul sisse lauldud-mängitud laulukatked. (Mõned neist korralike tütarlaste jaoks üsna vulgaarsed.) Üks parema meloodjaga kui teine. Otse arvutisse mängitud kärisev kitarr ja kohati "üle peksev" hääl teeb Orelipoisist Jaan Pehki, kes ongi lihtne, siiras ja suure sisemaailmaga inimene.

Ja ehk polegi kaugel aeg, kui Jaan Pehk istub tõsise näoga (nagu plaadikaanel) laua taha ja hakkab kirjutama koorilaule. Tema mitmehäälsused on ju lihtsalt geniaalsed. Võibolla ühel ilusal päeval kannavad lugupeetud laulukoorid tema teoseid ette, rukililled juustes, laulukaare all.

Siit aga popkultuuriline lugu:

Orelipoiss - Orkut

reede, detsember 28

Kuhu minna?

või

neljapäev, detsember 27

Alo-TV, mu arm

Stiilseim telekanal Alo-TV, mida on kahjuks näha vaid Tartus ja vist veidi ka selle lähiümbruses, vaatab täna ajalukku. Väsimatult 15 aastat Eesti roki-, popi- ja süldiklassikat edastanud telekanal on saanud iga muusikasõbra lahutamatuks kaaslaseks. Kasvõi siis, kui vaja lihtsalt kella kontrollida või öösel koju tulles... Noor Riho Sibul või Lauri Saatpalu.

Ühesõnaga täna kl 21 näidatakse Alo-TV päris esimest ehk siis avasaadet.

27. detsembril 1992 kell 21.00 läks eetrisse esimene ALO-TV 3 tunniline otsesaade. Saatejuhid olid Tiina Joosu ja Tarmo Jürisson. Avasaatest võtsid osa Ants Veetõusme, Juhan Peegel, Lembitu Kuuse, Juho Jälviste, Hando Sinisalu, Tõnis Mets, Enn Räpp, Erkki Kõlu, Valdo Jahilo, Janek Luts jpt. Kordame saadet täies mahus.

Tahmakassettide täitmine...


Kodu

teisipäev, detsember 25

On j6ulud. On kyll.


Istun hetkel t2iesti v66ra arvuti taga ega ole v6imeline t2pit2hti yles leidma. Siitpoolt muidugi vabandused. Aga sisu j22b samaks.

Kauneid j6ule!


Miniplaadifirma Seksound sai sel aastal hakkama j6ulusingliga, mida mul hea meel siin esitleda. Muusika, laul ja vast ka s6nad Rein Fuks ning Jaan Pehk:

Seksoundi Big Band "J6ul"

Kuula -

reede, detsember 21

Veel Eesti muusikavideosid: Köök "Loskutovi Tippmark"

Häid jõule!



Jaani (Orelipoiss) näeb täna õhtul ka Tartu Genialistide klubis, kus ta esitleb oma sooloalbumit "Üheksakümmendüheksa". Algus kl 21, pilet 50.-

kolmapäev, detsember 19

Artishok ruulib mitmel rindel


Kunstikriitika blogi Artishok on enda sõnul muutunud ahneks ning otsib uusi võimalusi sõna sekka öelda. Artishok hakkab laulma, pilli mängima ja rääkima.

Artishok toob turule uue leibeli - Artishok Records. Hakatakse tekitama ja avaldama helifaile, mille keskne tähelepanu on suunatud mõtteparkide ja loengute jäädvustamisele.

Avalöök on aga hoopis Riho Kall ja tema kogumik "Põlva 666".

Kuula ja vaata: artishok.blogspot.com

Shelton San ja video

Shelton San pole tükk aega esinenud. Aga nagu näikse, et 27. detsembril saab see Rockstarsis võimalikuks. Enne veel aga pilk suvisele Plink Plongile:

Shelton San "The Architect"

teisipäev, detsember 18

Dahling "Dahling"

(Tallinn Records, 2007)

Õhus on mentooli. Sellist värsket, klaari ja veidi karget. Hingan sügavalt sisse ning tunne on magusalt rahulik. 13 lugu jutti ja kui tarvis, siis paar korda sama palju veel.

Tartu ansambli debüütalbumil on kiiremaid ja rahulikemaid lugusid, mida iseloomustab meeldejääv meloodia, mõtisklevad sõnad ja korralikud arranźeeringud. Kõik on paigas nagu ühe puhta majapidamise köök, elu- ja magamistuba. Kuskil pole midagi juhuslikku ega kaduma läinud eset. On harmoonia, elurõõm ja kui vaja, siis ka kurbus.

Kvaliteetne ja raadiosõbralik britpop peaks sobima pea kõigile. Siin pole miskit, mis kriibiks keskmise inimese kõrva ning lugude vaheldusrikas ülesehitus nutikate kitarri- ja sündikäikudega pakub ka nõudlikumale kuulajale elamust. Ja see vokaal...

7 aastat tagasihoidlikult imekauneid pop-meloodiaid sepitsenud 5-liikmeline bänd seisab minu arvates nüüd uute väljakutsete ees. Live´idel hitiks mängitud lood nagu "Wild", "On Commercial Breaks", "Menthol" jne ootavad järge. Hüvastijätuhõnguline kaanepilt ehk vihjabki tõigale, et vanemale loomingule on aeg kriips alla tõmmata ja sukelduda pea ees uude olukorda. Igasse Eestimaa otsa ja loodetavasti ka kaugemale.

Myspace

esmaspäev, detsember 17

Riia, Riia, Riia

Riia. 15. detsember 2007. On enam-vähem selge ja lõikavalt karge. Lund maas pole, kuid õhus on tunda talve, mis laiutab vaikselt Riia vanalinna uhkete juugendmajade fassaadidel. Lätlased ei oska tänavatele toodud jõulukuuski ehtida, mõtlen, kui näen järjekordset õudust: suured ümarad ja punased latakad on oma raskuse all painutanud õblukese puu oksad peaaegu vastu maad. Keskväljaku jõulupuu on kuidagi võõristav, külm ja futuristlik. Puust polegi suurt midagi järel. Selle ümber on tõmmatud tihedalt kilomeetrite viisi erksiniseid tulesid. Justkui ebamugav korsett tüseda naise kleidi all.


Meinstriim tänavatelt edasi liikudes Daugava poole jääb tee peale Arsenali kunstimuuseum, mille seinte vahel juhtus olema näitus palju lubava nimega "Candy Bomber". Ma küll esialgu kõhklen, kas minna kaema maalikunsti uusi tegijaid Lätis. Läksime siiski ja väga õigesti tegime. Keskmiselt ehk 25-aastaste kunstnike 2007. aastal valminud maalide temaatika ja stiil kõikusid fotorealismist naivismini välja. Üks mees, kes on minu mäletamist mööda tublisti üle 30, otsis kontakti oma lapsepõlvega ning oli valmis saanud päris mitmete väikeseformaadiliste maalidega. On kulunud lause ju, et mis kunst see on, lapski teeks paremini. No teate küll sellist üleolevat suhtumist. Aga selle venna kohta ütleksin ma seda tõesti siiralt, sest kui sa ikka joonistad multifilmiliku jänese ja ütled selle taga midagi sügavat olevat, pilt ise on elutu ja ideetu, maitsetu, värvitu, siis ma kardan, et näituse koostaja oli selle mehe puhul päris kõvasti puusse pannud.

Paar tänavat edasi, ületame raudtee ning meie ees laiub
võimas Daugava. Ja näe, laev Vana Tallinn seisab seal. Jõe äärne on täis pikitud erinevaid väikseid vanu telliskivist maju. Ilmselt olid need kunagi olnud mingisugused sadama töökojad, mis nüüd on antud kultuuriinimeste kätte. Tulevikus pidavat sinna ehitatama suur moodsa kunsti muuseum.

Aga ühes graffitit täis majakeses tegutseb Dirty Deal Cafe, kus on kahe aasta jooksul toimunud hunnik elektroonilise muusika pidusid, kunstitudengite pe
rfokaid ja muud põnevat. Kohvikust ja lavaruumist koosneva koha elu koordineerib kunstiline liikumine Andrejsala. Dirty Deal Cafe puhul pidavat olema suureks plussiks tema uudsus. Kui Depool on mingi halb maik küljes ja pidavat midagi mitte head olema ka Studentu Klubsi puhul, siis Dirty Deal Cafe on sellest praegu veel puhas. Go See Your Neighbour tuuri raames toimus seal laupäeval üks esimesi rock-kontserte. Alguses külmavõitu ruum sai aga hoopis teise hingamise, kui ruum täitus noorte inimestega.


Kohal oli ka Läti muusikakanal, kes poetas mulle pihku tikutoosi aadressiga, mida ma kahjuks ei suuda välja lugeda. Nad rääkisid, et lätlased imetlevad eestlasi julguse pärast, mida näitas välja meie valitsus pronksolluse teisaldamisel. Ja sõna "naba" tähendab ühte ja seda sama nii Eesti kui Läti keeles. Naba on neil seal ainuke alternatiivne raadiojaam. Selle leiab siit. Wedding Present olevat isegi seal käinud.

Mona De Bo oli sel õhtul vaimustav. Mul ei ole sõnu. Nad ise läksid nii hoogu, et peale paari lisalugu tuli Edgars lavalt maha ja värises üle kogu keha.

Ja The Rollstons. Nad pole pooltki nii mõjusad oma albumitel kui live´is. Hitivabrik, kindel käsi ja lohkudega naeratus. Ja juba ma tunnen neist puudust.

esmaspäev, detsember 10

Internetita Soomes - The Rollstons

Soome on piisavalt suur, et sealt avastada kuhjaga põhjamaisele inimesele sobilikku muusikat. Soome on piisavalt lähedal, et sealset elu-olu oma käega katsuda. Nii palju või nii vähe, kui me seda soovime, sarnaneme oma põhjanaabritega väga paljus ning läbi universaalse keele (loe: muusika) suheldes kaovad piirid. Kui oskad ja tead neid kaotada. Või me siiski natuke ka erineme. Eriti kui lätlasi uskuda: "Soomlased on veeeelgi aeglasemad kui eestlased," armastavad nad tögada. Ja võib-olla ka seetõttu, et eestlased näiksid justkui rohkem üle lahe muusikaelust teadvat. Meil on internet.

The Rollstons alustas 2000. aastal Jyväskyläs. Kolmest üliõpilasest koosnev kitarr-trumm-klahvid-kooslus jõudis aasta möödudes materjalini, mis oli küps saama plaadiks. 2001. aastal anti välja päris esimene album, mis pressiti küll CD-R-ile, aga siiski esimene lapsuke nimega "Doing Time". Läks veel aastake ja The Rollstons sai juurde paar liiget (bass ja kitarr) ja uue plaadi "Earth Against World". Jyväskyläs oma trennisaalis proove tehes jäi ansambel kõrva Stupido Twinsi inimestele ning The Rollstons võis 2003. aasta suurte punaste tähtedega ansambli ajalookroonikasse raiuda: meie esime
ne "päris" plaat. "Our Grain Could Fill Your Stadium" koosneb kahe eelmise plaadi uuestisalvestatud valitud lugudest. Stupido Twins sellega ei piirdunud. Juba 2004. aasta augustis anti välja "Taping Trees". Päris tihe diskograafia. Ja keda see huvitab? Aga et olla põhjalik ja täpne, siis tuleb lisada, et käesoleva aasta kevadel tuli The Rollstonsil välja järjekordne plaat nimega "Song Folks", mille väljastajaks oli seekord Brunamosse If.

Praeguseks on ansambel oma õpingud ülikoolis seljatanud ja elavad rõõmsalt Tamperes.
Kui poisid seitse aastat tagasi otsustasid võtta pillid kätte ja muusikat teha, siis nad avastasind, et kõik polegi nii lihtne nagu mõnes muusikavideos näiliselt paistab. Et teha muusikat, tuleb osata pilli mängida ja lugusid kirjutada. Teine võimalus on nimetada oma tehtavat "müra" uue stiilimääratlusega ja tunnistada end avangardiks. Nii hakkasidki noormehed tehtavat hüüdma regressiivseks rokiks. Praeguse momendini jõudmiseks on kulunud päris mitu head aastat ja poisid pillimängu kenasti selgeks saanud ja laulukirjutaminegi sujuma hakanud: lood on pikemad ja keerulisemad. Ainus asi, mis algusest kaasa sai võetud, on huumor. Milline see täpselt on, saab detsembri keskel selgeks, kui The Rollstons Eestis kolm ja Lätis ühe kontserdi annab.

The Rollstons on oma mõjutajatena üles täheldanud USA kollektiive, näiteks Pavement, Guided By Voices, Flaming Lips, Dinosaur Jr. ja Sebadoh. Mida aeg edasi liigub, seda lapsepõlve nihkub tagasi ka muusikamaitse, meenutused mõnusast 1980ndate aastate raadiopopist, nagu Big Country, Fine Young Cannibals ja The Cure, raputades piprana peale Lõuna-Aafrika kitarrimuusikat. Nende Myspace'i kontot külastades võib kuulda süntesaatori laiutamist.


Rääkides aga Rollstonsi tüüpidega üleüldisest muusika olukorrast Soomemaal läbi nende pilgu, leiavad nad, et Soome muusika on mitmel viisil polariseerunud. Neil on suured maailmanimed, näiteks Rasmus, Nightwish ja Him, mis muusikalises mõttes on väga tavapärased, etteaimatavad kui mitte isegi lausa igavad. Teisalt on Soomes väga palju kollektiive, kes laulavad emakeeles ja keda inimesed palavalt armastavad. Viimased kipuvad üldiselt o
lema raskemapoolsed rokkbändid, kelle juures suured plaadifirmad ei tee mingisugust järeleandmist ning suruvad nad koogivormi, mis letile jõudes oleks keskmisele maitsele ja ilumeelele kõige atraktiivsemad. Riskivaba ja järeleproovitud retsepti järgi koogi küpsetamise eesmärk on selle eest võimalikult paljude tarbijate raha saada.

Teisalt, nagu ka pisikesel määral Eestiski, leidub turul leibeleid, kelle eesmärk pole kasum, vaid puhas entusiasm. Nad annavad välja artiste, kes neile päriselt meeldivad ja keda nad soovivad toetada. Sellised on näiteks Fonal, If Society, Jukeboss, Ektro ja Verdura. Rollstons näeb just taolistes kooslustes tõeliselt suurt panust Soome muusikasse ja kultuuri. See muusika on tavaliselt eksperimentaalne, haarav, aga siiski meelelahutuslik. Rollstons nimet
ab nende arvamustmööda väga häid kooslusi omalt maalt: TV-resistori, Cosmobile, Risto, Sur-rur, Rättö ja Lehtisalo, Magyar Posse, Anssi 8000 & Hot Coke ja Sweatmaster. Samuti märgitakse ära vanad tegijad, nagu 22-Pistepirkko, Radiopuhelimet ja Shadowplay. Palju tuttavaid nimesid?

Kui jutt liigub Eesti muusika peale, siis poisid nii osavõtlikud polegi, tunnistades isegi, et teadmised meite maalt on väga lünklikud. Mainimist leiavad ansamblid J.M.K.E ja Röövel Ööbik. Loogiline ka, Stupido Twins need ju 1980ndate aastate lõpus reliisis. Samuti tuleb sellega seoses kõne alla ka üks
shoegaze bänd, mida mängiti mõned korrad 1990ndatel aastatel ühes indie-roki raadiosaates, aga nimi ei tulnud meelde. Pia Fraus pakkusin. Võimalik, vastasid. "Ongi kõik?" küsisin. "Jah. See ongi kõik, mis praegu meenub. Mul pole kodus hetkel internetti, kuigi olen väga internetimeelne inimene. See on avardanud metsikult võimalusi kuidas teha, levitada ja avastada muusikat."

The Rollstons esineb tuuril Go See Your Neighbour koos Honey Power´i ja Mona De Bo'ga.

Myspace

Go See Your Neighbour Tour´i kodu

laupäev, detsember 8

Dahling - ilusad inimesed ja ilus muusika


Dahling on imelik nimi. Oleks nagu Darling, aga ei ole. Esimest korda jäi see nimi mulle silma enam kui kuus aastat tagasi ühe poissmeheliku Tähtvere korteri külmkapilt. Olin just Tartusse kolinud ega teadnud siinsest elust midagi. "Mis see on," küsisin oma sõbrannalt, kes selles korteris tuba üüris. "Bänd. Selle klahvimängija elab siin,” teadis mu sõbranna rääkida.

Napp kuu läks mööda, kui ma Dahling´ut esimest korda laval nägin. Oli 10. oktoober ja aastaks 2001. Tollal minu absoluutne lemmik Claire´s Birthday esitles Sõbramajas teist stuudioalbumit "City Loves". Päris rokk kontsert oli, saal paksult inimesi täis ning mina lava ees. Soojendaja Dahling mõjus laval väga veenvalt, ausalt ja ennastunustavalt. 2007. aasta lõpusirgel ei ole ansambel neid omadusi kusagile kaotanud.

"Me alustasime proovidega 2000. aastal," ütleb bassimees Juhan Saharov - alati konkreetne, täpne ega armasta tühja loba. "Esimene kontsert toimus samal aastal Tartu Teatrilaboris."

Brit-pop on määratlus iseloomustamaks Tartu viisku poolt tehtavat muusikat.Oma suuremateks eeskujudekski peavad mehed just saareriigis tegutsevaid /tegutsenud bände. Näiteks Suede, Talk Talk, Longpigs ja Morrissey. "Laulukirjutamise koha pealt nimetaksin veel ära ansambli The Beatles. Arvatavasti lapsepõlvest saati mind enim mõjutanud bänd," sõnab laulukirjutaja ja solist Tanel Kuningas - uskumatult võimekas vokalist siinses kliimavöötmes.

Dahling on koos püsinud 7 aastat. Nendest on saanud Tartus väikestviisi legend. Nad ei esine tihti ning kui mõni live toimub, külastab seda terve hulk inimesi, kes pea kõiki laule peast teavad. Juhani arvates eksisteerib Dahling siiani eelkõige sõpruse tõttu ja armastusest sarnase muusika vastu. Tanel tõdeb, et neil on vedanud, sest kokku on sattunud väga õiged inimesed. "Olemuselt oleme küll üsna erinevad, aga uhke tunne on, et suudame midagi koos edukalt korda saata."

Uhkust tuntakse ka äsja välja tulnud debüütalbumi “Dahling” üle. Ei, nad ei salvestanud seda 7 aastat. Ei salvestanud ka 5 aastat vaid kõigest kuu. Lihtsalt erinevate kokkusattmuste või juhuste tõttu ei saadud nad oma muusikat varem plaadile. Ja ehk ongi lõpp-kokkuvõttes nii palju parem. Praegu on leitud sobiv plaadifirma, milleks on tuliuus leibel Tallinn Records, kes on veel nii uus, et pole kodulehtegi. Dahling on selle esimene ja hetkel ka ainuke artist. Tartust Tallinn Recordsi alla läinud viisik püüab nüüd viia oma muusikat uute kuulajateni.

2007. aasta on kaasa toonud hulganisti tavatuid samme maailma muusikaäris. Peamiseks märksõnaks on internet ning sellega seostub esmalt muidugi Radiohead, millest pole mõtet pikemalt rääkida. Eesti on end alati pidanud väga internetilembeliseks riigiks. Nagu armastatakse öelda, pakub internet meile lugematult palju võimalusi. Oska neid vaid kasutada. Dahling oskas. Esmakordselt Eesti muusikaajaloos esitleti albumit otseülekandes internetikeskkonnas. Loodi sild inimesteni erinevates Eestimaa nurkades ja miks mitte ka teisel pool maakera. Suurepärane mõte jõuda kuulajani, kes nii naljalt kontserdile ei satu või ei saa tulla.

Dahling ei jää siiski ainult internetti. Poodidest saadaval olevat albumit esitletakse ka traditsioonilisemal viisil esitluskontserditega Tartus, Tallinnas ja kolmel korral Lätiski.

Lätiga on Dahlingul head suhted. 2005. aastal osaleti BUME-s (Balti Uue Muusika Edetabel), mis just Lätis väga pop on. Parim kontsertelamus meenubki lõunanaabrite mailt. “See oli selle aasta oktoobris Liepajas. Laval oli väga hea tunne. Üleüldse tulevad kontserdid Lätis hästi välja,” räägib Juhan.

Kaua oodatud album sisaldab 13 lugu, mille hulgas loomingut algustaastatest (“On Commercial Breaks”) kui ka värsket materjali (“The Boy With Heaven In His Eyes”). “Paar lugu on kirjutatud siis, kui bändi veel ei eksisteerinud, näiteks “Still Beautiful”. Paljude algne iva on mitu aastat vana, aga selle aja jooksul on nad läbinud mitu noorenduskuuri,” räägib Tanel. “Üldiselt on need laulud noorte inimeste silmitsi seismisest maailma ilu ja julmusega. Armastusest ja selle lõppemisest, katsest selles kõiges ennast mitte ära kaotada. Neid emotsioone oleme üritanud valada sellisesse muusikasse, mida ise kauniks ja heaks peame. See on muusika armastusest, üksindusest, seksist ja valust”

Dahling esitleb oma plaati

14.12.2007 - Lutsu teatrimaja, Tartu
16.12.2007 - Raekoja plats, Tallinn
20.12.2007 - Von Krahli baar, Tallinn

Dahling on:

Tanel Kuningas - vokaal

Juhan Saharov - bass

Kaarlo Nõmmsalu - löökpillid

Siim Randveer - kitarr

Elmer Kohandi - klahvpillid

kolmapäev, detsember 5

Mona De Bo tuleb jälle!!!


Aeg on jõudnud nii kaugele, et varsti võtab tuurid üles Go See Your Neighbour Tour. Seda juba siis teist korda. Tänu esimesele korrale ning kontaktide tihenemisele sai siinne publik Mona De Bo suurepärasusest maitse suhu. Ja nad paluti sel suvel Plink Plongile. Peale seda olen nii mõnegi inimese suust kuulnud, et suutis duosse ära armuda. Selline oli ka minu esimene reaktsioon. Armumisest on nüüd aga saanud armastus.

Mis on Go See Your Neighbour Tour?

Mona De Bo solist-kitarrist Edgars Rubenis: Idee sai alguse 2006. aasta novembris, kui Mona De Bo ja Leedu kollektiiv Brainers Riias ühise live´i andsid. Kuna mõlemad bändid olid lainel tahaks-esineda-väljaspool-oma-küla, siis nõnda see mõte tekkiski. Esimeseks tuuriks kutsuti Eestit esindama Honey Power, otsiti esinemiskohad ning asi lükatigi käima. Kuue nädalaga anti kuus kontserti nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. Sel korral oleme asja püüdnud veidi tuunida ning programmi on lisandunud Läti lühifilmid. Samuti on üritusel valminud koduleht: http://goseetour.com.

Esimese raksuga ollakse Eestis ja minnakse Riiga. Kevadel lisandub kaks kontserti ka Soomes. Sel korral on Leedu asemel tuuritamas Soome ansambliga The Rollstons ja Eesti poole pealt ikka Honey Power.

13. dets Tarus G-klubis, 14. dets Valga Rokiklubis, 15. dets Riias Dirty Deal Cafe´s ja 16. dets Tallinna Juuksuris.

pühapäev, detsember 2

Hullumeelne detsember


Tallinnaski pole enam november, saatis mulle üks tuttav sõnumi. Tõsi. Käes on detsember. Lisaks sellele, et on paras aeg hakata mõtlema, mida sõpradele sussi sisse poetada, vajab koostamist plaan, kuidas jõuda kõikidele huvitavatele üritustele, mida käesolev kuu pakub. Neid kontserte, kuhu tahaks jõuda, on hirmus palju. Ja mõned, mis lihtsalt on.

Detsember toob Eestimaale palju nn suuri artiste:


Rahumeelse jõulukuu juhatab sisse nn õudusrokkar Alice Cooper isiklikult, kes esineb "hubases" Saku Suurhallis täna, 2. setsembril. Et asi väga koletuks kätte ei läheks, on mees kaasa võtnud veidi leebema ansambli Foreigner´i, kelle lood "Urgent" ja "I Want To Know What Love Is" võiksid leevendust pakkuma keskealisetele naisterahvastele. Alice Cooper pole aga ainus karm mees detsembris. 22. detsembril esineb samal laval Marilyn Manson, kes Cooperi sõnul on teda jultunult kopeerinud.


5. detsembril on juba ma-ei-tea-mitmendat-korda taas siinmail ehk Tallinna näituste messikeskuses Bryan Adams. Mõned aastad tagasi lubas Jüri Homenja, et ta on küllaltki varsti sama kuulus nagu kähedahäälne Kanada ballaadimeister. Pole kuulda olnud, et superhiti "Klaver" autor kusagil suurejoonelist live´i andmas on, aga... Saatest "Haara mikker" piisab.


Järgmisel päeval (6.detsember) esineb Saku Suurhallis Joe Cocker, kes toob kaasa oma pika karjääri hittlood.


21. detsembril tuleb Alphaville´i sõpradel jalge alla võtta teekond Linnahalli. Hitisadu lubavad nemadki, sest ürituse nimi on "The Best of Tour".

Samal päeval saab alguse ka traditsiooniline 2-päevane Green Christmas 2007 Rakvere spordihallis. Sel aastal saab ürituse raames ära näha nii mõnegi suurnime. Näiteks esinevad seal Liquido, Paradise Lost ja hulk kodumaiseid kollektiive nagu Ultima Thule ja maailma vallutuslike mõtetega House of Games.


Kodu

21. detsembril esineb ka just äsja albumi ilmutanud John Maus Ameerikamaalt. Tema muusikat saab kuulata Kultuuritehases, Tallinnas. Mees on teinud koostööd näiteks Ariel Pink´iga ning Animal Collective´i seltskonnaga.


Myspace

Detsember on täis tikitud väiksemaidki tähti, kes tõenäoliselt siiski palju suurema elamuse pakuvad, kui nii mõnedki suurelt välja reklaamitud "surnud artistid":

Kindlasti tuleb ära käia kohtamisel Eesti rokiajalooga. 12. detsembril klubis Rockstarz annavad esitluskontserdi Jim Arrow & Anachrones, Shower ja Nice Try. Kellel Imre Orro vinüül sirgeks kuulatud, saavad selle soetada CD-l. Nõnda ka muidugi Shower´i ja Nice Try´i muusikat. Detsembri kuu kõige parem uudis.

Tegelikult on neid plaate päris kõvasti, mis just nüüd ilmavalgust näevad. Näiteks ansambel Dahling tuleb internetist reaalsusesse ja esitleb oma debüüti "Dahling" lisaks kolmele Läti kontserdile ka Eestis: 14. dets Tartus, 16. dets Tallinna Raekoja platsil ja 20. dets von Krahlis.


Esitletakse ka singleid. Folk-rokk orkester Diskreetse Mango Trio annab aimu, millega nad hetkel stuudios tegelevad ning 13. detsembril on võimalik von Krahlis kuulda nende uut materjali ja soetada singel "Hea mees", kust leiab ka Plastic Whore´i (Chopper) remixi. Külaliseks Svjata Vatra.

Korraks pilk Tartusse:

13. detsembril saab alguse ka
Go See Your Neighbour Tour. Selle sama tuuri raames, sai möödunud aastal Eesti publikule tutvustatud geniaalsemat Läti bändi Mona De Bo´d, kes sel aastal kutsuti Plink Plongile ning kustumatu mulje jättis. Nüüd on Mona De Bo tagasi ning annab koos sõprusbändi Honey Power´iga korralikus koguses live´e: 13. dets Tarus G-klubis, 14. dets Valga Rokiklubis, 15. dets Riias (ühes suures kohas) ja 16. dets Tallinna Juuksuris. Põhja poolt on naabreid esindama palutud sünt-pop bänd The Rollstons (nendest kirjutan varsti pikemalt.)

Kodu

13. detsembril toimub ka Indieshit. Sel korral siis neljapäevasel päeval, live-esinejaks ÖÄKK. Sel juhul tasub enne käia Genialistide klubis naabreid kuulamas ja siis Maailma tantsupeole.

13. detsembril on Tartus veelgi muusikat. Bluesitrio Bullfrog Brown esitleb Eestimaal esmakordselt oma EP "Tundra". Seda Trehvis.

6. detsemril Tallinnas ja 8. Tartus saab kuulata kihvti nimega ühendust The Dildos (Rainer Jancis ja Konrad Wild).

14. detsembril toimub sünnipäevahõnguline Diletantide Avangard. Juba 10. korda ja Kultuuritehases Polymer. Üritus on alati silma paistnud meeletult suure esinejate nimekirjaga. Nii ka sel korral. Siinkohal tekib jälle kiusatus öelda, et seal ma ei tahaks kindlasti olla helimees. On juhtunud ka seda, et ajakava nihkub konkreetselt nii palju, et esinejad praktiliselt esineda ei saagi. Loodetavasti läheb seekord kõik plaanipäraselt. Uksed avatakse kl 19 ja torti pidavat ka saama. Esinevad näiteks: Eliit, Stella, Luarvik Luarvik, Kurjam, Ultramelanhool jne ning trobikond DJ-d.

Kodu

Üritusi on kindlasti veel ja veel ja veel. Aga ma enam ei jaksa. Hullumeelne detsember ehk mida võtta, mida jätta?


Aga lõpetuseks veidikene kuulamiseks muusikat Lätist. Eile soojendasid nad Wedding Present´it Riias: ansambel SatellitesLV


kolmapäev, november 28

Deborah Harry "Necessary Evil"

(Eleven Seven Music, 2007)

Kes oli enne Madonnat? Just, see oli punk-rock ansambli Blondie kummastavalt ilus solist Deborah Harry, kelle lavalise oleku videos "Heart of Glass" praegused R´n´B pepuhõõritajad välja naeraksid. Enne muusikasse tulemist töötas ta küll Playboy Bunny´na, kuid temast ei saanud kunagi lihtsameelselt meestega flirtivat artisti, nagu oli näiteks Marilyn Monroe. Ta oli punk, eneseteadlik, kuid samas ka kohmakalt naiivne.

Praegu on Deborah Harry 62-aastane ja "rokib" edasi ja laulab ikka: what is love või don´t touch me, you´re too hot.

"Necessary Evil"on tema 5. sooloalbum, mis on täis väga häid tantsulugusid, milles on Blondie´le iseloomulikku minekut küündides kohati mõnusa
garage rockini.

Võib-olla, et eelmise plaadi ilmumisest on möödas 14 aastat, on käesoleva aasta omasse kogutud 17 lugu, mis minu jaoks on ühe plaadi jaoks palju. Ei saa öelda ka, et kõik lood on nii head, et oleks patt jätta mõni kõrvale. Ometi on siin ka päris mitu väga head pala, mille tõttu õigustab end album siiski ära. Kui see oleks minu teha, siis ma võtaksin ära pooled lood, eriti viimase ("Paradise"), mis on ehtne vanurite turvaline ja igav muusika. Ja koleda saksofoniga. Rasvaselt trükiksin nimed "Two Times Blue", "You´re Too Hot", "Dirty and Deep" ja "Necessary Evil". Hitte on siin plaadil omajagu.

Kodu
Myspace



Deborah Harry - Two Times Blue

kolmapäev, november 21

Uudiseid


Eile õhtu poole lahvatas rada7.ee keskkonnas tõeline uudispomm: Jaan Pehk ehk Orelipoiss annab välja albumi. Arvatavasti tehakse nüüd Eesti muusikas ajalugu. Albumile mahub tervelt 99 lugu. Ja kindlasti võib need südamerahuga ette ära nimetada superhittideks, kuna Pehu-Jaani looming on aastaid mööda muusikasõprade arvutied ringelnud ja paljud laulusõnad kultusfraasideks muutunud. Albumi annab välja Mortimer Snerd Records, kelle lubaduste kohaselt saavad enamik lugudest olema suisa stereos. Plaadi nimeks saab "Üheksakümmendüheksa".


Ühendus Simple Car on saanud hakkama looga "2 teist kuud", teinud endale myspace´i konto ja esitanud loo Eesti Eurovisiooni võistlusele. Lugu saab kuulata siit. Projekti taga peaksid seisma kodanikud Kõrvits ja Aesma.



Sel nädalavahetusel toimub pealinna kandis ka kaks täiesti arvestatavat live´i. Punkbänd Velikije Luki saab 25-aastaseks ja peab oma sünnipäeva 23. novembril Kultuurikatlas.

Väike ülevaade Velikije Luki´st



Sünnipäeva peab ka üritustesari Odessa POP. Tema saab aastaseks ja laupäeval (24.nov) von Krahlis. Esineb Soome pop-rocki suurnimi Scandinavian Music Group. Soojendab Under Marié. Pikka iga üritustesarjale!

Odessa POP


esmaspäev, november 19

Sensatsioon ansamblilt Dahling


Ma praegu ei teagi ühtegi teist Eesti bändi nimetada, kelle albumit nii kaua oodatud on ja mille ümber on aastaid ja aastaid räägitud. Nüüd on see kohal. Ansambel Dahling esitleb oma päris esimest kauamängivat reedel (23.november) täiesti omas võtmes. Nimelt Eesti Päevaleht Online keskkonnas: www.epl.ee/dahling. Kell 15 pange end valmis! Kontsert ise kestab umbes pool tundi ning kes "otse" jälgida ei saa, ei pea siiski väga kurvastama. Üritus võetakse linti. Plaadi üllitab tuliuus leibel Tallinn Records.

Myspace

neljapäev, november 15

Popidiot ja Pastacas


Sel reedel, 16. nov, astuvad ühel õhtul ühes kohas ehk klubis Kellele ei meeldiks Johnny Depp üles kaks Eesti-(Soome) elektroonilise muusika suurkuju Pastacas ja Popidiot.

Kes tahab pileti hinna eest veidi vähem maksta, keerake kellad reedeks väga täpseks, sest kuni kella 23.45 pääseb klubisse kolme 25-kroonise eest, peale seda tuleb lunastada juba Koidula. Uksed avatakse kl 22.

Lõpumärkusena: kui teil tuleb kunagi mõte teha klubi, siis peale väga vinge koduka kujunduse saavutamist kirjutage kasvõi kuskile nurka, kuidas klubiga on võimalik kontakti saada. Saatuslik samm.

Popidiot
Pastacas
Depp

pühapäev, november 11

Noorte hääl, vol 1

See juhtub nüüd siin keskkonnas päris esmakordselt, et väga hea muusikablogi pidaja on vaevaks võtnud ning paar rida Penny Lane´i heaks paberile pannud.


Penny Lane presents - Wilson W. Wilson Jr:


Noorte Hääl, esimene väljaanne. Genialistide Klubis reedel, 9.novembril.


24 tundi enne peo algust tehti mulle ettepanek tulla sellisele peole bändidevahelisi tühimikke plaadimuusikaga täitma. Kuna avalik DJ-tamine on minu jaoks möödanik, siis võtsin omale veel järelemõtlemisaega, kraapisin paar tundi enne algust riiulitest suht tumedatoonilise plaadivaliku kaasa ning läksin.


Esimesest kahest bändist polnud rohkem teavet kui kontserdikuulutuselt loetud tulekupaik / stiilimääratlus.

Muskaatvihm (tõlkige ise vene keelde) tuli Narvast, mis lubas varasemate kogemuste põhjal head tehnilist taset. Ehhee – erandid kinnitavad reeglit. Nemad ei osanud (veel) pilli mängida, aga tahtmist ning lauljal lavakarismat on, nii et andkem neile paar aastakest aega atra seada. Mõni uus tegija siinsesse hõredasse pätiska skenesse kulub ikka ära. Vahet pole, mis keeles.

Päälinna punt Kaja pidi olema kuulutuse järgi jazz-rock/fusion/bossa. Mhmh, aga seda eesti võtmes, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini herr Saatpalu väljend „ussi ajamine“. Fusioon peaks olema millegi sulam, aga neid algosakesi oli paganama raske tuvastada. Lisaks nappis esituses dünaamilisust ja õhku. Ei, see polnud paha, aga ka mitte see, mida reklaamiti.


Speed King ja Playout olid minu jaoks avajatega võrreldes juba vanad (sic!) tegijad. Mõlemad vaatavad ajas tagasi sellisel viisil, mis vanale rokipeerule heldimuspisara silma toob.

Kiirusekunnne nägin viimati suvel ja nad lähevad aiva paremaks – kidra-bass-trummid muutuvad järjest enesekindlamaks ning klahv ja hääl olid juba varem väga head.

Huvitav, kui Speed King oleks sel aastal ise parimaks noortebändiks saanud (jäid teiseks), kas neil oleks MTV auhindade jagamisel šansse olnud? Robinile muidugi edu ja head lauluvalikut „2 takti ette“ jaoks kah!

Playouti stiilist ma ei hakka kõnelema – poisid saatsid kogu repsi selle livega ajalukku ja kui läks trumm, siis lennutati pulgad takkajärele – bass- ja soolokidrast oli vaikuse saabudes järel ainult peotäis pilpaid. Tolle bassi ehitajale kompliment – niisama lõhkudes pudenes ainult pinde, aga kui tuleb trummar kirvega...


Noorte Hääle teine väljaanne eeldatavalt kahe kuu pärast sealsamas. Ehk tulevad ka Rahva Hääl ja Kodumaa?


Wilson W. Wilson Jr blogi Ajamasin

teisipäev, november 6

Seksound Goes Autumn


Käes on sügis! Tegelikult on sügis juba täies hoos, isegi esimene lumi on sadanud, miinuskraadid end tunda andnud! Seksound on sellest täiesti teadlik ja kuulutab välja järgmised kontsertesinemised loosungi all Seksound Goes Autumn. Kolmapäeval, 14. novembril Tallinnas Von Krahli teatri baaris ja laupäeval, 17. novembril Tartus Genialistide klubis jagavad meile soojust ansamblid Pia Fraus, Honey Power ja Picnic. Plaadimuusikat pakub Holger Loodus. Ürituste algus on kell 21.00 ja pilet maksab 75 krooni.

Imeilusa plakati autor Rele.


Seksound
Pia Fraus
Honey Power
Picnic

pühapäev, november 4

Praha muusikaelust...


Ansambli Dahling bassimees Juhan Saharov läks mõneks ajaks Tartust sügist otsima kihavasse Prahasse. Temo töö on lihtsalt ringi vaadata, suhelda erinevate inimestega ning tutvuda mitmeküllase eluga, mida pakub Praha. Mõndadel inimestel lihtsalt veab. Juhan kirjutas mulle, mida põnevat on ta kuu jooksul avastanud ja kogenud. Loomulikult muusikast:

Pärast kahe „Erasmuse peo” külastamist, otsustasin neile mitte kunagi enam minna – muusikavalik tuletas meelde Eesti tantsuskenet 90ndate keskel, üldse kogu atmosfäär hakkas vastu. Öötrammis koju sõites kohtusin kahe soome tudengiga Jyvaskylast, kes ütlesid, et kui mulle Erasmuse peod ei meeldi, pean nende omadel käima hakkama. Ilmnes, et ka neil oli sarnane ebameeldiv kogemus olnud. Jumal tänatud, et ma neid kohtasin, kuna sealt edasi hakkasid hargnema uued tutvused, üks huvitavam kui teine.

Niisiis, üks lahedamaid kohti on raamatupood/kohvik/klubi „Shakespeare and Sons”. See asub Vinohradska linnajaos, s.t. Praha 2-s. Prahas on kõik linnajaod nummerdatud – kesklinn on Praha 1 ja sealt kaugemal juba 2,3 jne. „Sheikis” saab peale loenguid kohvi trimbata, raamatuid uudistada ning pea iga nädal esineb seal ka mõni väike indibänd. Prahas on mitu bändi, kes on moodustatud suht kirjust rahvusvahelisest seltskonnast, palju USA ja Inglise „indieinimesi” on Praha oma elukohaks valinud. Nt Praha/USA bändid nagu The Assemblage ja The Arms and a Boy. Esimene meenutab Sigur Rosi, Oceansize`i jt unistavatel ja hüpnootilistel kitarrimassiividel põhinevat bände, nemad mängisid Sheikis, Arms and a Boy aga klubis Bordo ( Vinohradska 40 ). Viimane bänd on mõjutatud peamiselt alternatiivsemast USA indiest, millega mul suurt tutvust pole veel olnud. Midlake, Caribou, The Magnetic Fields jt on bändid mis selle grupi liikmete i-podides põhiliselt mängivad. Üldse olen aru saanud, et ameeriklastel on täiesti teine muusikamaailm, mis on seotud peamiselt USA oma turu ja muusikaringkondadega. Ei teata paljusid Briti bände, mis ei ole USA-s suureks saanud, parim näide on Suede. Samas on neil oma kultusbändid, kasvõi seesamune The Magnetic Fields.

Kahju, et Roisin Murphy end Moskvas vigastas, lootsin 2.nov siin tema kontserdile minna... ju siis tuleb kunagi hiljem, nagu ta management lubab. Olevat oma silma vigastanud ja peab terve nädala puhkama. Tahtsin näha nii teda kui kuulsat Roxy klubi, kus esinemine pidi aset leidma. Miks ma hakkasin Roisinist rääkima? Kuna ühel õhtul Shakespeare`is nägin tema teisikut... jutu käigus sai selgeks, et ta on The Arms and a Boy klahvitüdruk. Ja on nagu Roisingi iiri päritolu, kuigi pärit USA-st, Virginiast. Flanna Sheridan juhatas mulle kätte mõned väga lahedad kohad, mille määratlus on jällegi baar/pood/indieklubi. Paistab, et need kolm käivad koos: baar, teises ruumis on plaadipood ja kolmandas pisike lava indibändi jaoks. Üks selline asus näiteks Praha kesklinnas elumaja 6. korrusel. Tegu oli hiiglasliku neljatoalise korteriga, esikus baar ning tubades plaadipood ning õdus kohvik. „Plaadipoes” leidsin muide ka mitu Kohvi Recordsi väljaannet. Kohvikus istudes alustati ühes lauast äkitselt ühe 70ndate Tšehhi bändi tutvustust, mingi Praha muusik/vanamees laskis muusikat ja vahele rääkis bändi ajaloost ja muusikalisest arengust. Nagu raadiosaade. Põnev koht. Ja pani mõtlema miks ei võiks Eestis taolise kontseptiga koht olla...

Nagu mainisin, üks legendaarsemaid Praha kontserdi- ja esinemiskohti on ROXY, mis asub Praha 1-s ( Dlouha 33 ). Seal on esinenud Franz Ferdinand, Air, British Sea Power, Cinematic Orchestra jpt. Selline Von Krahli meenutav kooslus, kuna ka Roxys on oma eksperimentaalne teater olemas. Ühel õhtul esines seal Saksa poppunkbänd The Beatstakes - kuna suur osa mu ühikasõpradest on sakslased, läksid nad biitsteike vaatama ja ma liitusin nendega. Klubi oli tõesti lahe - suur aga samas õdus, laval oli hea valgustus. Bänd ise koosnes väga headest showmeestest aga muusika jättis täiesti külmaks... Ometi väga popiks saanud bänd Saksamaal, Ida – Saksamaalt oli hordide kaupa fänne tulnud vaatama. „They`re getting famous right now in Germany” oli fraas, mis andis jällegi aimu sellest, et erinevates riikides on oma suured lemmikud samas väljaspool neist midagi eriti ei teata.


Ilmeselt varem, kui keegi arvata oskab, teen Juhanist veelgi juttu. Siis tema tegemistest Eestimaal.


kolmapäev, oktoober 31

PENNY LANE 1

Kui 1 aastane laps peaks idee poolest abita seisma, oskama lusikaga süüa ja vähemalt 5 sõna öelda, siis Penny Lane on aastaseks saamisel võtnud mitu sammu korraga ning 31. oktoobrist 2006 tahtnud üldjuhul öelda korraga rohkem kui 5 sõna.

Kui aastas kasutatakse üle terve maailma ära umbes miljard kilekotti, siis Penny Lane on selle ajaga suutnud postitusi teha veidi üle 300, päevas jõuab keskmiselt siia kanti 35 inimest ja aasta jooksul on külastusi tehtud ligikaudu 13 000. Enamjaolt jõutakse siia nn otseteedpidi, läbi google´i otsingu ja peamiselt läbi Orkut´i, Eesti Päevalehe, Rada7-e ning Microlips´i blogi. Nii palju statistikast.

Väike eksisteerimisperiood on tegelikult toonud üllatavalt palju vastukaja. Näiteks minu krooniliste kirjavigade kohta. Selle aasta jaanuaris sain tänu Penny Lane´i lehele võimaluse avaldada siin kirjutatut laupäeviti SL Õhtulehe vahel ilmuvas muusikalisas Saund. Aitäh Tõnu ning tervitused toimetajale Madule! Bloginduse suures maailmas on vast kõige märkimisväärne tõik, et konkursil Ajaveeb 2007 tunnistati Penny Lane teiste väga väärikate blogide seas parimaks muusikablogiks. Siiani kannan võidetud suurt, pehmet ja rohelist pusa ja imede kombel pole ma suutnud ka saadud tassi ära lõhkuda.

Mõne aja pärast lülitati Penny Lane Eesti Päevalehe blogide rubriiki. Üheks toredamaks võimaluseks pean ka Rada7 heaks kirjutamist ja väga heade muusikablogijatega (K6rvaklapp ja Martin Jõela) näost-näkku kohtumist 5. oktoobri üritusel. Aitäh ka minu kahele külaliskirjutajale Berit Niin´ile ja Merlin Kikasele.

Miks ma seda kõike teen? Pole oma eraelu? On küll. Mulle lihtsalt meeldib. Kirjutage ja joonistage mulle edasi: penny-l@planet.ee

neljapäev, oktoober 25

Popidiot ja Köök



Ülemaja elektropidu. Oli laupäeval. Ilus kontsert. Ilusad fotod by Orants. Veel pilte siit

teisipäev, oktoober 23

neljapäev, oktoober 18

Top 1

17. oktoobri kuu päeval toimus imeilusas kuid veidi kõledavõitu Ateena keskuse vast valminud ruumides Rampade Org poolt kooraldatud kontsert nimega Bluusi-Luu. Suhteliselt kummalise nimega üritus või vähemasti ei oska ma sellest suurt midagi arvata. Samas, mis vahet sellel üldse on, mis saab kontserti nimeks, kui esinejad on korralikud.

Üritus viibis. Nagu siinmail kombeks on. Selle üle ei viitsi eriti enam virisedagi. Kui me kohale jõudsime, olid Ateena keskuse punaste vaipadega kaetud põrandad praktiliselt täiesti tühjad. DJ mängis nurgas mõnele saali uudistama tulnud inimesele muusikat. Läbi mitme korruse oli käputäis inimesi. Kõik oli oma pidulikkuse juures kuidagi nukker kuid väärikas.


Kui kell oli tugevalt üle 22 kostus saalist müdinat, mis viitas, et esimene bänd läks peale: Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, kes tuli Tallinnast. See on vist päris uus punt. Bändi bassimees on Sven Oeselg, kes enne kuulunud näiteks Les Diamants´i ja Kwing-Kungks´i ridadesse. Nägi oma kehahoiakult välja nagu Vaiko Epliku vanem ent veidi tagasihoidlikum vend. TNVVNÜM koosnes lisaks bassimehele veel trummarist, kitarristist, sündimängijast ja bongode tüüo, kes kandis eest nööpidega veidi välja veninud pruuni kampsunit koos kaabuga, mis sobis talle imehästi ja meenutas sellega loomulikult veidi Pete Doherty´t.

Esimene pika-nimega-bändi lugu meenutas mulle "OK Computer" aegset Radiohead´i. Peamiselt on tegemist instrumentaalset muusikat tegeva ansambliga, kes aeg-ajalt ka midagi laulavad. Ent kuna eilne heli oli pehmelt öeldes nii hägune, siis ei saanud ma silpigi aru. Nad olid tegelikult üleüldse suht sõnakehvad: publikuga ei suheldud üldse.

Teine lugu meenutas juba midagi raskemakoelist. Bändi leivanumber on kindlasti tihedalt muutuv taktimõõt. Ja neil tuleb kõik kenasti välja, mis eeldab väga head rütmitaju ja üksteise tunnetamist.

Minule see bänd meeldis, põnev oli, kvaliteetne oli, usutav oli. Psühhedeelne, proge ja rokk.


Pärast väga-väga pikka vaheaega tuli lavale minu kontsertikülastuste lähiajaloo vaieldamatu top 1 bänd tüütuse kategoorias - Cosmo Jones Beat Machine Soomest.

Mis nad siis olid? 6 väikest kasvu tola, kelle klouni mängimine ammendas ennast päris kiiresti ära. Paras friikshõu. Solist tõstis ja väänas oma jalgu pidevalt, tal justkui poleks olnud kulme ning kogu tema valge näolapp, mis paistis välja suure kübara alt, oli nii õõvastas. Lisaks mingi eriti tobe plastikust madu, mis rippus mikrofoni küljes. Kõik jättis kuidagi ülepakutud ja üle vindi tunde, kus kohati vananevad muusikud tahavad öelda jube palju, aga lõpuks jääb see kuidagi kõik üheks pulli tegemiseks.

Ühest kohast oli kindlasti tegemist omamoodi laheda bändiga. Pillimeestena kahtlemata tugev punt, väga rütmiline ja täpne. Soomlaste kohta ääretult energilised ja millegipärast meenutas kogu see värk filmi "O Brother, Where Art Thou?". Viimase loo ajal oleks saanud vabalt line-tantsu teha, kui oleks tuju olnud. Mina aga kogu selle kaktuse-roki vältel võitlesin mõttega, kas minna koju või mitte. Ei läinud. Tahtsin Andureid kuulda.


Et Ans. Andur lavale jõuaks ei läinud nii palju aega kui soomlastel. Üsna tühjale saalile, kuhu enamik inimesi oli tulnud listi alusel, pole kuigu inspireeriv mängida, ma arvan. Aga kui oled artist, siis valikut pole. Tuleb mängida.

Sellise "helindusega" ma polegi Andureid kunagi kuulnud. Kuulsin väga selgelt ära kõik Paju kitarripartiid ja paljud Loki trummiosad ei kostunudki lava ette. Ses suhtes oli päris põnev isegi. Andurid ise panid oma tavalise mängu juures seekord päris palju kala. Loo "Mu binoklis" ära ootamine tasus enda siiski kuhjaga ära ja mu enesetunne paranes peale Cosmo Jones´i põhjustatud traumat.

Et mis siis kokkuvõtteks? Jube väsinud olen.

Plaanin end siiski kokku võtta. Laupäeval toimub Genialistide klubis millegipärast väga vähe mainimist leidnud kontsert, kus esinevad Popidiot ja Köök. Kl 22.

Cosmo Jones Beat Machine ja Myspace
Ans. Andur ja Myspace
Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida
Genialistide klubi
Ateena keskus

kolmapäev, oktoober 17

Ja kui mind enam pole, siis hakkad minust puudust tundma

Morrissey´l on uus lugu, mis jõudis läbi telekanali esmakordselt ka suurema kuulajaskonna kõrvadeni. Nii kirjutab NME. Loo nimi on "All You Need Is Me". Päris korralik lugu mu meelest. Loodetavasti ei kavatse Morrissey veel kusagile lõplikult ära kaduda. Igatahes Youtube vahendab sellest teleshõust video:

Morrissey - All You Need Is Me"

Jens Lekman "Night Falls Over Kortedala"

(Secretly Canadian, 2007)

Kus kohast alustada? Hea küsimus. Ma ei tea. Võib-olla ütlen kohe ära, et rootslase Jens Lekman´i värske album on kindlasti sel aastal minuni jõudnud plaatide seast üks paremaid. See klikkis juba esimese loo esimestel sekunditel ega lasknud mitte kusagilt järele ka viimase loo viimastes taktides.

"Night Falls Over Kortedala" koosneb 12 loost, mis on salvestatud aastatel 2004-2007. Vaatamata päris pikale perioodile on album uskumatult sidus ja hästi haakuv. Üdini rõõmsameelne ja lihtsalt kaunis. Kaunis oma unelevas melanhoolsuses, kus unistused võivad olla küll käe ulatusest väga kaugel, kuid ometi lähevad need kunagi täide.

Jens Lekman´i lüürika on tihe ega armsta kasuta riime. Alguses mulle tundus, et vokaal ja instrumentaalne osa ei haaku omavahel. Instrumentaalne pool on kerge ja läbipaistev: keelpillid, kristallselged kellad, puhkpillid, klaver, käteplaksud ja nipsud, mis on paljudes lugudes ääristatud haldjaslike naisvokaalidega. Jens Lekman ise laulab nagu Morrissey. Ta jutustab lugu, mis ei jälgi alati kindlat rütmi, vaid kulgeb oma teed. See võib tunduda kuidagi kohmaka ja tahumatuna. Kuid lõpuks ei ole enam eraldatust, vaid on meloodiline kooslus.


Lekman´i kolmanda kauamängiva esimene träkk "And I Remember Every Kiss" juhatab ülivõmsa orkestreeringuga sisse kogu selle, mis läbi teiste lugude vaikselt lahti harutatud saab. Lugu on väga pidulik ja suursugune, justkui millegi väga suure ja olulise algus. Natuke muusikali-laadne, natuke filmilik.

Minu vaieldamatu lemmik plaadilt on lugu "It Was a Strange Time in My Life": "People seem to think a shy personality equals gifted/ But if they would get to know one I'm sure that idea would have shifted/ Most shy people I know are extremely boring/ Either that or they are miserable from all the shit they've been storing." Väga meeldejäävaks muudab loo veel selle alguses, keskel ja lõpus kasutatav sämpel lapse nooti mitte tabavast viisijupist. Super ilus lugu.Üleüldse kasutab Lekman palju sämpleid, mis teeb kogu tema loomingu mitmetahuliseks ja vahelduvaks.

Ilus album.


Kodu

Jens Lekman - It Was A Strange Time In My Life

reede, oktoober 12

Uus särk Seksoundilt

Ilus nagu ka Kago muusika.

www.seksound.com

teisipäev, oktoober 9

Never Get Old

(9. oktoober 1940 - 8. detsember 1980)

And I'm running down the street of life
And I'm never gonna let you die
And I'm never ever gonna get old
And I'm never ever gonna get
I'm never ever gonna get
I'm never ever gonna get old
And I'm never ever gonna get
And I'm never ever gonna get
Never ever gonna get old

-
David Bowie

neljapäev, oktoober 4

Sõpruse Puiestee jaoks on kõik inimesed endiselt ilusad ja head


Kolm aastat on möödunud Sõpruse Puiestee viimase albumi "XX sajandi lapsed" ilmmumisest. Mehed on saanud vahepeal vanemaks, vahetunud on sündimängija ning nüüd ollakse Kulundpea managemendi all. 5. oktoobril alustab ansambel oma kolmanda täispika plaadi "Oota mind ära" esitlustuuri.

Sõpruse Puiestee loomise idee sai alguse 1992. aastal Andres Rooväli peas, kes mõtles välja bändi identiteedi, sõnumi sisu ja väljundite vormi. Läbi aastate on neid ideid püütud ellu viia ja täiendada ning albumil "Oota mind ära" on need siiani kõige ehedamalt realiseerunud.

Ansambli peamise sõnade ja elektrooniliste põhjade autori Mait Vaigu sõnul on sõber Andres Rooväli nende kõige parem kriitik, kes aga kunagi ise loomingusse ei sekku.

"Oota mind ära" salvestamine läks laulja ja kitarristi Allan Vainola sõnul uskumatult kiirelt, kuna põhilise osa põhjadest ja partiidest tegid Mait ja sündimängija Margus Tammela kodus arvutites valmis - oli ainult ümbervõtmise vaev ja sinna juurde siis laulu, bassi ja trummide mängimine stuudios. Maidu sõnul tekkis ainus raskuspunkt vokaali üles võtmisel, kuna Allanil on väga spetsiifiine hääletämber, mille peale on varemgi helimehed murelikult kukalt kratsinud.

Vaeva tasub aga näha, sest Maidu sõnul on Allan Vainola Eesti kõige parem laulja ning teda ei vahetaks ta mitte kellegi vastu. Ja miks? Kuna Sõpruse Puiestee on väga oluliseks pidanud just edastatavat sõnumit, siis Allan tabab väga hästi sõnumi sisu ning oskab seda suurepäraselt edasi anda. Paljudel praegustel nn tipprokkaritel on selle koha pealt veel pikk tee käia.

Sõpruse Puiestee on oma siiani kahe stuudioalbumiga näidanud, et nad on olnud algusest peale kuidagi küpsed, eneseteadlikud ja -kindlad. Allan Vainola arvates on ennast väga raske ise hinnata, ent lisab, et järjepidevus ja kogemused on kindlasti väga olulised. Bänd koosneb ka valdavalt profesionaalsetest muusikutest, mis teeb kogu asja kindlaks. Maidu arvates tuleneb nende tugevus elukogemusest, raskest elust ja julgusest. Allan on näiteks hääletanud läbi Siberi ning Mait on olnud sunnitud elama 4 aastat Venemaal.

Kolmas album "Oota mind ära" on elektroonilisem ning selgemalt välja joonistatud. Allan ütleb, et ideed on seekord kindlapiirilisemad või teadlikumad ja kogu materjal ühtlasem: "Algul plaanisime stiilset - 100% elektroonilist albumit. Hiljem tervikut üle kuulates lisasime ikkagi plaadile ka mõned n.ö. kidra/trummi-lood, mis tegelikult täiendavad tervikut ja muudavad seda huvitavamaks". Mait on saanud siiani väga vastakat vastukaja uue albumi kohta. Mõned on öelnud, et see on täielik jama ja saast ning teised on jällegi uut materjali taevani kiitnud: "See võib kujuneda kuulajale harjumatuks".

2003. aastal ilmunud plaat "Mustale merele" ja aasta hiljem järgnenud "XX sajandi lapsed" anti lisaks CD-kujule välja ka kassetina. Seekord jäädakse püsima ainult CD-formaadile. Vinüüli variandist rääkides arvab Mait, et see oleks liialt kallis, kuid soundi mõttes parim variant. "Vinüülist rääkides võiks siis lähenemine olla täielikult “digital- free”, ilma igasuguste konvertimiste, arvuti, hiire ja muu jamata. Lindi pealt laul otse plaadipressi alla. Teeme seda edaspidi kindlasti": sõnas Allan.

Sõpruse Puiestee esitleb oma plaati 7 kontserdiga üle Eesti. Soojendajaks on kaasa kutsutud sama managemendi all olev Agent M, kellega Allan Vainola sõnul ühendab neid bändide meloodiakeskne lähenemine muusikale.

Kodu

esmaspäev, oktoober 1

Kellele ei meeldiks Tõnis Mägi?


Kui Tõnis Mägi osaline ümberkehastus nooremas generatsioonis ehk Chalice tegi Tartusse klubi "Kellele ei meeldiks Johnny Depp?" oleks ta vabalt võinud Kentuckys sündinud USA näitleja nime asemel Mägi oma kasutada.

Jah, Johnny Depp on filmidest lugupidava inimese üheks lemmikuks või siis vähemasti meelepärane. Enamjaolt on tema rollid olnud sellised, mis jäävad selgelt meelde ehk siis paraja kiiksuga: "Edward Scissorhand", "Don Juan DeMarco" või osa filmis "Penny & Joon". See ongi täiesti loomulik, et sulle Depp meeldib. Sama loogiline, et kui tahta abiellu astuda, pead lausuma kõlava ja selge häälega "Jah!" Ja kui sa ütled "Ei!", siis, oh, seda imestust ja segadust.

Nii kerkis ka minu kulm päris mitu sentimeetrit, kui mõned päevad tagasi sõbrannaga vesteldes tuli jutuks, et viimane oli sattunud ühel näituse avamisel kõrvuti istuma vanema naisterahvaga, kes oli talle uhkelt kuulutanud, et talle Tõnis Mägi üldse ei meelde. Ja mitte ainult. Daam oli väljendanud suisa oma vihkamist.

Raske juhus. Tekitab küsimuse, et kuidas see saab võimalik olla? Tõnis Mägi on oma välja ütlemistes olnud alati äärmiselt tasakaalukas ning inimlik. Ja pealegi on ta kirjutanud meile loo "Koit"!

Vihata suurepärast lauljat ja heliloojat? Ma küll mõistan toda daami natuke hukka (kuid jätan talle õiguse arvata, mida ta paremaks peab). Vahel lihtsalt tunduvad mõned asjad nii loomulikud. Nagu näiteks: kellele ei meeldiks Johnny Depp?

reede, september 28

Veel üks tore ivent


Sügishooaja esimene Odessa POP toimub laupäeval 29. septembril Von Krahli baaris ning seekordseks peaesinejaks on TV-Resistori - soomekeelse indie-popi viimaste aastate kuumim nimi, esindades peamiselt psühhedeelse folgiga üleilmset tuntust kogunud Fonal Recordsi vahetumat poolust.

Külalised juhatab sisse kodumaine Id_Rev, kes on võtnud viimasel ajal otsustava suuna eestikeelsele post-rockile.

Niigi mitmekesist meeleolu rõhutavad ja tantsimagi õhutavad DJ-d: Eesti undergoundi esi-niiditõmbaja Aivar Tõnso (HUH) ning sõprade seas tuntud melomaanid Ulla (Saar) ja Martin (Jõela).

Ühtlasi on tegemist iga-aastaselt Tallinnas toimuva eklektilise muusika suursündmuse Hea Uus Heli ehk HUH'i ametliku soojenduspeoga. HUH'i kohta vt lisainfot siit www.huh.ee

Uksed: 22

Kodu
Hea uus heli

kolmapäev, september 26

Muusikablogide eri




Dahling, Honey Power ja Lack of Eoins annavad ühise kontserti

5. oktoobril kell 21 toimub Genialistide Klubis kontsert, kus üle pika aja astub publiku ette üks Eesti britpop-muusika alustalasid - ansambel Dahling. Bändi ülesastumised on erakordselt haruldased - nende viimastel aastatel antud avalikud esinemised võib napilt kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Läbi aastate ustavat kuulajaskonda enda ümber kogunud Dahling on hoidnud oma fänne pikalt ärevil ka uudistega peatselt ilmuvast kauaoodatud plaadist.

Koos Dahling´uga astub üritusel üles Lõuna-Eesti mitteametlik lo-fi kuningas, ansambel Honey Power. Bändi esimese albumi - kriitikute heakskiidu nii siin- kui sealpool piiri pälvinud "Macrosilly" -ilmumisest on möödunud juba aasta ning nelik nokitseb hetkel hoogsalt uue materjali kallal. Sellest, kuhu suunda ansambel oma värskes loomingus tüürib, saab aimu kontserdil.

Õhtu kolmas esineja Lack of Eoins saabub Viljandist. Bändi muusikat on naljaga pooleks iseloomustatud kui krutskiga indie-rock'i. Vaatamata oma noorusele on Briti uue muusika hoovuseid hästi tunnetav nelik suutnud vanemates tegijates parasjagu nii kadedust kui ka imetlust pälvida.

Lisaks toimub ühise kontserti raames ka tantsupidu märksõnaga „Eesti muusikablogijate eri". DJ puldist leiab kolm Eesti parimat muusika-ajaveebnikku, kes lasevad muusikat, mida nad oma blogides kirglikult kajastanud on.

Plaate keerutavad*

K6rvaklapp (www.k6rvaklapp.blogspot.com),
Martin Jõela (www.zone.ee/joela) ja
Penny Lane (penny-l.blogspot.com)

5. oktoober

Genialistide Klubi, Lutsu 2, Tartu

Algus kl 21

Pilet 50.-

www.myspace.com/dahlingband

www.myspace.com/powerhoney