Tundub, et oma kõrge vanuse juures on mind tabanud teine noorus või midagi. Või tegelikult hoopiski uus noorus. Ma vaatan nagu teismeline igal pühapäeval saadet "Eesti otsib superstaari". Hea sõbranna Kene välja langemise järel on värk muidugi hoobilt poole lahjem, aga õnneks on seal veel Leegitseva Sidruni solist Marten Kuningas. Ja see, mida ta eelmisel pühapäeval tegi, oli ikka nii super, et võtan selle õiguse ja ütlen, et minu mäletamist mööda oli see esinemine parim, mida ma läbi nende aastate näiud olen, kui TV3 talendisaadet korraldab. Igatahes ei meenu mulle, et keegi oleks varem suutnud ühe lihtlabase loo niivüd "endaks" muuta.
Stiilsuse eest 10 punkti.
Oma lugupidamise juures loodan ma siiski, et Marten ei võidaks seda saadet, mine sa tea, käkitase jälle ära. Ja teiseks saaksin ma oma pühapäeva õhtuid milegi sisukamaga täita, kui lihtsalt superstaari passida.
JAH, teeb kadetaks, et ühte perre nii palju andekust jagatud on. Mäletan, kui mõned aastad tagasi Dahlingut kuulates rääkisin sõbraga, et Tanel Kuningas on Eesti üks parimaid meesvokaliste. Kui Marten duetivooru jõuab, võiks ta oma vennaga koos laulda.
No, tore-tore. Minu kaua oodatud film jõuabki lõpuks Eesti kinoekraanidele. Aitäh PÖFF.
28., 30. novembril KUMUs ja 6. detsembril Coca-Cola Plazas näidatakse filmi "It Might Get Loud."
Mida armastavad Led Zeppelini Jimmy Page, The White Stripesi Jack White ja The Edge U2-st kõige rohkem maailmas? Arvasite ära - loomulikult oma elektrikitarri ning nad ei häbene sellest teile rääkida. Kuigi kolme rokkari "pruut" on sama, armastab igaüks veidi erinevaid nüansse - Jack White'i oma on Detroidi vanakraamipoe nurgas vedelenud kõvera kaelaga, The Edge'ile meeldib ilustada tema soundi meetritekõrguse efektiplokkide reaga ning Jimmy Page on truuks jäänud vanale heale Stratocasterile. Üks on aga selge - kui hääl on sees, läheb ilma pikemata jututa asi valjuks. "Ebamugava tõe" eest Oscariga pärjatud Davis Guggenheim otsustas vanasse küüni kokku kutsuda kolm elavat kitarrilegendi rääkimaks endast, oma muusikast, elektrikitarridest. Tulemusena on poolteist tundi inforikast kihutamist rokkmuusika ajaloo kiirteel maailma parimate kitarristide juhtimisel. Mängitakse üksi ja üheskoos nii, et näpud verised ja maa väriseb ning puudu ei jää ka teravaid sõnavõtte üksteise elufilosoofia ja kitarrimänguoskuse aadressil. Tänavune festivalide lemmik toob kindlasti sära silmisse ka teil - uskuge mind - valjuks läheb kindlasti. Vaata täpsemalt www.poff.ee
Tampere Majas korraldatav näitus „Elame veel!“ on Lauri Kulpsoo esimene isikunäitus. Varem on tema fotosid lisaks ajalehtedele-ajakirjadele saanud näha Tartus kohvikus „Crepp“ (2004) ning ühisnäitustel Tartu Lastekunstikooli galeriis ( 2004) ning Athena keskuses (2007).
Tartlasest Lauri Kulpsoo (s. 1978) on vabakutseline fotograaf. Varem on ta töötanud fotograafina „Postimehes“ ning ajakirjas „Pere ja Kodu“, lisaks teinud kaastööd teistele nii Eesti kui ka Soome meediaväljaannetele.
Fotograafi huvide kohta mainitagu, et ta on mänginud aastaid trummi ansamblites Lloyd, Tartu Popi ja Roki Instituut, Jaan Pärnja Pahad Seemned ning Kuma. Kulpsoo objektiivi ette kipuvad ikka jääma boheemliku Tartu tundelised ja rõõmsad hetked. Ta näitab elu, mis koosneb väikestest rõõmsatest pisiasjadest ja on elamist väärt. Elame veel!
Tampere Maja galerii on avatud iga päev kella 9 – 18.
Sõidan parasjagu auto tagaistmel Tallinnast Tartusse. Õues on jube pime ja mul on raskusi õigete arvutiklahvide ülesleidmisega. Liigun kaugemale paigast, kus mõne tunni pärast algab Odessa Pop, kus esineb duo Hecuba USA-st. Eks mul on päris ausalt üsna kahju, et see värk mul kuulmata-nägemata jääb. Aga lõbustan end sellega, et panen kirja intervjuu Hecuba õrnema poole Isabellega. Intervjuu oleks pidanud mu blogisse jõudma kindlasti varem, aga tuuril olles pole bändiliikmetel mahti kohe kiirelt reageerida. Aga mis seal ikka...
Ma ei saa muud moodi, kui pean alustuseks küsima, milline on teie muusikaline taust? Kuulates Hecuba debüütplaati „Paradise“ lummab mind kõige enam minimalistlik lähenemine. Kus kohast see tuleb?
Jon on oma elus katsetanud väga palju alates laulmisest kirikukoorides kuni no wave ning punkbändide tegemiseni välja. Minu taust on natuke kitsam. Kasvasin üles kodus, kus ei kuulatud palju muusikat. Meil oli ainult kolm CD-d, kuid selle eest oli mul ja õel iga loo tarbeks oma tants. Kui me Joniga esimest korda kokku juhtusime, nokitses ta parasjagu oma imeilusa elektroonilise muusika kallal. Mind on huvitanud inimese hääl, olen kuulanud palju vokaalile keskenduvat muusikat, peaaegu a capellat. Kõige lahedam Hecuba alguses oli asjaolu, et hakkasime koos tegema sellist kraami, mida me kumbki polnud varem katsetanud. Olime mõlemad põnevil. Esmalt mõjutasid meid tugeval ulmefilmid ja kirjandus. Koostöö minu ja Joniga algas, kui pidime komponeerima ühe sci-fi ooperi jaoks muusikat. Selle tehnilised nõuded käisid meile tol korral üle jõu ning nõnda see soiku jäigi. Nii me suunasimegi oma pilgud käega katsutavama väljapääsu poole, mis juhtis meid popmuusika juurde. Algusest peale saadab Hecuba tegevust kaks märksõna - värskus ja fokuseeritus. Me taotleme kõlapilti, mida saab peaaegu puudutada.
Ma lugesin kuskilt, et sina oled näitleja ja Jon tegeleb filmindusega. Kas võib eeldada, et need ametid viisid teid kokku?
Jah, just nii see on. Muideks, tegelikult oligi meie esimene koostöö seotud filmikunstiga. Jon tegi ühe galerii tarbeks lühifilmi. See rääkis ühest UFOde poolt varastatud naisest. Mina kehastasingi seda naist. Meie koostöö sujus imeliselt ja kasvas tasapisi muusikaks.
Miks te teete sellist muusikat?
Muusika on meie jaoks kõige modernsem ja võimsam meedium, mille kaudu siiralt ja ulatuslikult suhelda. Samas jätab ta kuulaja jaoks piisavalt ruumi muusikat ise tõlgendada ning luua oma maailm. Muusika annab meile suurema vabaduse kui näiteks film. Aga me teeme filme ka. Meil on valmis kaks muusikavideot, mis minu meelest ongi justkui lühifilmid. Lähitulevikus valmib neid veel. Meie filmikunstiline aspekt muusikas tuleneb sellel, et me mõtlemegi oma lugudest kui filmidest. Meloodiatest jooksevad läbi reaalsed karakterid ja emotsioonid.
Milliseid rolle oled mänginud ja mis laadi filme teeb Jon?
Viimati tegime video meie loole „The Magic“. Video resižöör oli Isaiah Seret. Meie sooviks oli, et videot läbiks konkreetne narratiiv, jutustus. Ma kehastan seal üksidlast kunstikogujat. Jon rääkis palju kaasa, mis puudutas video/lühifilmi kunstilist poolt ning lõi kaasa ka näitlejana. Tema disainis video tarbeks kõik kostüümid. Ta tahtis, et selles oleks maagiat, nagu Stanley Kubricu „The Wizard Of Oz“. Kogu kupatuse tegemine oli suur ettevõtmine, kuid kokkuvõttes nautisin iga hetke.
Teie esimese albumi nimi on „Paradise“. Paradiis on midagi sellist, millest me kõik unistame. Milline näeb välja teie paradiis? Mis seal on, mida pole? Ja kas sinna on üldse võimalik pääseda?
See on huvitav, et sõnal paradiis on mitmeid tähendusi. Plaadi esimeses loos kordame seda nii palju, et lõpuks kaotab paradiis igasuguse tähenduse. Aga samas muudavad kordused mõiste tugevamaks. Tegelikult mõtlesime me päris palju, milline peaks „Paradise“ tulema. Enamus materjalist on salvestatud LA-s. LA on linn, kuhu tulevad inimesed, kes põgenevad millegi või kellegi eest. Meie lood valmisid vaid mõne tänava kaugusel Walt Disney stuudiost. Disney (nagu enamik Californiast pärit inimesi) loob paradiisi sisuliselt eimillestki. Nagu „Bambi“, mis joonistati tindiga paberile. Ja mulle tundub, et paradiisil on ka tumedam pool. Tundub, et paradiisi pole mitte kunagi võimalik siseneda, sinna poole võib küündida, aga paradiisi poleks justkui võimalik saavutada. See on justkui kujutlus. Nagu on armastusega või kui sa mõtled mälestusele ühest tantsupeost, mis lõppes hommikul. Paradiis on midagi, mis on ja justkui pole ka.
Nagu ma enne juba mainisin kõlab teie plaat perfektselt minimalistlikult. Kuidas toimus teie avanemine sellisele lähenemisele?
Meile meeldivad minimalistlikud filmid. Näiteks Charlie Chaplin ja Tarkovsky – nad loovad filme, mis ühest kohast suruvad sind karpi, aga samas annavad ruumi su enda kujutlusvõime tarbeks. Meie sõber Aza Jacobs tegi hiljuti filmi „Mama´s Man“. See on lihtsalt fantastiline film, kuigi selles puudub peaaegu igasugune dialoog. Meile tundub, et teinekord on väga vähesega väimalik väga palju öelda.
Oma muusikas te otsite uusi saunde. Mida te arvate, mis juhtub muusikaga, no ütleme, viiekümne aasta pärast? Kas siis on veel kuskile edadasi minna ja midagi täiesti uut ning põnevat luua?
Ma usun, et suurim areng toimub muusikas viisis, mis moodi me muusikat kuuleme. Näiteks surround-süsteemid toimivad filmivaatamisel väga efektiivselt, aga inimesed ei eksperimenteeri piisavalt palju kolmedimensioonilise muusikaga. Põhjus võib olla muidugi asjaolus, et see tehnoloogia on küllaltki uus ja noor. Aga mõelda vaid, millised on võimalused!!! Ja viiekümne aasta pärast peaks muusika olema tasuta, et mitte keegi ei peaks selle eest midagi maksma.
Kui te satute mõnele kontsertile, kus esineb bänd, kellest te pole mitte midagi kuulnud. Mida te sellelt ansamblit ootate, millisena see võiks kõlada?
Mulle meeldivad üritused, kus võib näha midagi täiesti ootamatut. Mäletan, kui nägime esmakordselt Lucky Dragonsi esinemist. See toimus ühes pisikeses paigas LA-s. Nende esinemine oli justkui tulevikust. Ma polenud varem mitte kunagi säärasel üritusel viibinud. Kõik tundus nii kutsuv aga samas tundsin end ebamugavalt Publik ei teadnud, mida teha. Kas kapselduda või minna lasta. Lõpuks otsustasid kõik kõigel juhtuda ning tulemuseks oli midagi sõnukirjeldamatut. Mulle meeldib, kui muusika kõlab ainulaadselt. Me andsime just ise Metzis ühe live´i ning nägime esinemas Busdriverit. See oli fantastiline. Ta lihtsalt seisab seal ja räpib kogu hingest Bachi muusika taustal. Uskumatu. Meile meeldib.
Kuldkala tuleb ja küsib: „Mis on teie kolm soovi, mida te tahaksite muusikas kaotada?“
Mitte midagi. Pigem võiks muusikas veel palju igasugu asju juhtuda.
Kolm asja, mille üle te Hecuba puhul eriliselt uhkust tunnete?
Me muutume pidevalt ja me eksperimenteerime.
Me kuulume väga kihvide artistide ringi, meid ümbritsevad toredad inimesed.
Meil on hea meel, et meie kunst jõuab ka Eestisse.
Kas sa oled viimast Flaming Lipsi albumit kuulanud?
Olen kuulnud ainult ühte singlit. See kõlas väga ebatavaliselt ja intrigeerivalt. Ma ei jõua oodata, mil koju jõuan, et kogu plaat otsast lõpuni ära kuulata. Terve London oli nende suurte postritega kaetud. Ma loodan, et meil õnnestub neid ka live´s näha. Jonile Flaming Lips väga meeldib. Meie ootused on igatahes kõrged. Nad on tõesti suurepärased.
Eraldi mainimist nõuab juba homme, neljapäeval von Krahli kahel korrusel aset leidev sündmus. Ehk siis lühidalt avatakse Sleepwalkers. Kella 22-st õhtul kuni kella 4-ni hommikul on võimalus näha bände nagu Point of Origin (FIN), Momoko Pins, One Dollar Project, Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, Algorütmid, Kaido Kirikmäe, Cubuslarvik, Tagasi Tulevikku, Lätist tuuakse kohale ansambel Mofo, kes vähem kui aasta tagasi esines Ö Stuudio esimesel peol. Kohal on ka seltskond VJ-d: Emer Värk, Martu, VHK ja EKA tudengid jt.
Ahjaa, küla peal räägitakse, et homne kontsert jääb Momoko Pinsil koos Tursaga viimaseks.
Ah, te nii kui nii olete juba kuulnud, aga siiski ei saa ma mitte kuidagi välja hõiskamata jätta eeloleval reedel toimuvat üritust. See on "Seksound Goes Plink Plonk Klubi". Teid rõõmustavad Ans. Andur, Bad Apples ja Honey Power. Plaadimasinate tagant leiab soliidse naisplaadikeerutajate kamba: Eve Komp, Birgit VonBi ja Kärt Ojavee.
Kohtumiseni klubis Plink Plonk!!
Algus kl 22, pilet 75.-
Samal õhtu tasub piiluda ka Genialistide Klubisse, kus järjkordse Jazz Lessonsi raames võib lavalt leida kollektiivi Paul Cole & Great Outdoors. Peale kauba veel ports oma headuses tuntud DJ-d. Pilet 60.-
No ja tartlastel ei tasuks unustada, et reedel saab ka ansambli Mimicry Maailmas näha.
No ja Tallinna rahval pole muud kui, et Odessa Pop Mustpeade majas eesotsas Hecubaga. Loodetavasti sellest üritusest lähitundidel tiba täpsemalt.
Music is power!
Aga et mitte väga Eesti keskseks ära minna, siis üks tore ülesvõte Lätimaal tegutsevatest karudest, kes sel aastal festivalil Positivus üles astusid. Täitsa pandav kraam:
Pikad stuudiosessioonid on tegelikult väga inspireerivad. Sellel ajal, kui trumme sisse tehakse, on paras aeg koomikseid mõelda. Mõne kuu tagune lubadus sai täna teoks, kui vorpisin oma esimese koomiksi. Kui bassipartiid sisse saan, võibolla tuleb veel lisa..
Aga siin kohal tahaks teile anda veel ühe lingi. Nädal tagasi Kinomajas toimunud üritusel esines ansambel Malcolm Lincoln. Nad andsinnii usutava laivi, et olin sunnitud peale nende esinemist kiidusõnu jagama minema. Isegi nende myspace´i üles pandud kraam on nauditav.
Pühapäeva õhtuti kell 21 on Klassikaraadio eetris saade „Areaal“, mis tutvustab olukorda uue ja põneva eesti muusika levikualal.
Saade tutvustab viimasel ajal eesti muusikamaastikule tugeva jälje jätnud artiste ja ansambleid – potentsiaalselt kultuslikku muusikakultuuri. Võimalik, et selle muusikata tuleks tühja koha peale leiutada midagi vähemalt sama meelier(g)utavat. Alles aastate pärast näeme, kellest kujunevad suures plaanis uued suunanäitajad, kuid juba praegu on õhus kaalukana näivaid värskeid ideid, mis on saanud laagerduda just Eestimaises kontekstis. Püüame need ideed õhust kinni!
„Areaali“ siht on haarata võimalikult erinevaid muusikaringkondi eksperimentaalsest elektroonikast rokkiva džässini, pehmest indie'st metalsemate kõladeni, kunstipärasest diskost autentsuse üle vaidleva pärimusmuusikani. Iga saade annab võimaluse tutvuda ühe artisti või ansambliga, süveneda muusikasse ja selle tausta.
Esimeste „Areaali“ sisenevate muusikute hulgas on omapäraste humoorikate lühivormidega silma paistev poeet-muusik Jaan Pehk, tumedaid ja müstilisi doomiatmosfääre loov Talbot, eesti dubi nägu Maikameikers, väga isiklikult ja siiralt oma juurtele toetuv Mari Kalkun,
erakordset energiat kiirgav psühhedeeliakompott Stella, jazzrockile avangardsemaid kõlavärve lisav Phlox, uue laine harjal punkiv Chungin & The Strap-On Faggots, irratsionaalne eksperimentaal-psühhedeelium Kreatiivmootor ja mänglev džässikameeleon Kadri Voorand.
Saadete autorid on kordamööda Tõnu Karjatse, Tauno Maarpuu ja Maria Mölder, saatesarja toimetaja ja koordinaator Maria Mölder.
1. november Jaan Pehk (Tõnu Karjatse)
8. november Talbot (Tauno Maarpuu)
15. november Maikameikers (Maria Mölder)
22. november Mari Kalkun (Tõnu Karjatse)
29. november Stella (Tauno Maarpuu)
6. detsember Phlox (Maria Mölder)
13. detsember Chungin & The Strap-On Faggots (Tõnu Karjatse)
20. detsember? Kreatiivmootor (Tauno Maarpuu)
27. detsember? Kadri Voorand (Maria Mölder)
Esimese saate külaline on laulja, kitarrist ja luuletajaJaan Pehk, kelle muusikaalased tegemised on seotud bändidega nagu Köök, Eliit, ja Contus Firmus, minevikus ka Claire's Birthday ja Koer. Sooloartistina on ta kasutanud ka nime Orelipoiss, keskendudes otsekohese ja humoorika tekstiga lühivormidele, mis muusikaliselt flirdivad popi klišeedega.
Võta või jäta kõik. Ausalt ka, selline tunne on, kui vaadata, mis sellel nädalavahetusel (alustame loomulikult neljapäevast) kõik toimub.
Neljapäeva õhtust rääkisin juba eelmises postituses.
Reedel, muideks, toimub Tallinna Mustpeade majas Ewert & The Two Dragoni uue plaadi pidulik esitlus. Kaasa teeb ka ansabelt Dahling. Algus kell 21.00, pilet 75.-. Kui Dragonid suudavad mõni hetk tagasi Tartus kuuldut-nähtut kasvõi natukenegi Tallinna kaasa tuua, siis julgen seda üritust soojalt soovitada.
Kes oma sammud aga Tartusse sätib, siis Genialistide klubis esineb ports artiste, kes kõik Veljo Tormise loomingut usinalt töötlema hakkavad. Tallinna töötlemine oli kuuldavasti väga huvitav olnud. Kaasa teevad näiteks Kirtana Rasa, 3 Pead, Eva Mitreikina, Aivar Tõnso, Taavi Tulev, Jaan Pehk jt. Algus 21:00, pilet 75.- (ärge siis unustage 100-kroonist "kuupiletit").
Samal õhtul esineb Tartu Pärmivabrikus Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo Soomest ning Eestimaa oma geenius Multiphonic Rodent. Algus kl 21:00, pilet 75.-. Diskot teevad Eha tänava poisid.
Ja siis on veel klubis Plink Plonk Vaiko Eplik & Eliit. Jõudu, tartlased!
Mnjah, aeg liigub ruttu. Selle tunnistajaks on asjaolu, et järjekordne Odessa POP tuleb. Eelmiselt õhtult Pärmivabrikust tuuakse Tallinna soomlane Joose Keskitalo, Eestit esindab vääriliselt 3Pead. Kogu ivent toimub laupäeval, 24. oktoobril Juuksuris. Pilet 100.-/75.-. Vaata pikemalt: odessapop.ee
Laupäeval muutub Genklubi jällegi Myyrilille täikaks! Täika hakkab kell 12, aftekas samas kella üheksa paiku. Päeval lisaks laadale avatud ka vinüülipood Fonofon ja taaskasutusbutiik Berliin!
Jaa, muidugi. Hõiskan ka selle välja, kellel kahe silma vahele jäänud, et Flaming Lipsil on uus plaat väljas. Nimi "Embryonic". Päris hull ketas on. Mõneajatagusest pophitist "Yeah Yeah Yeah Song" ja imeilusatest ballaadidest nagu minu jaoks on näiteks "Do You Realize?" on astutud pikk samm eemale.
Plaadil teevad kaasa ka näiteks MGMT mehed, kes annavad järgmise aasta esimeseks pooleks uue albumi lootust. Lisaks on Flaming Lipsiga mestis ka Karen O Yeah Yeah Yeahst.
Flaming Lips - Worm Mountain (feat MGMT)
Nojah, pühapäeval peab vaatama ka Superstaari saadet ju. Pöidlad pihku Kenele ja Martenile:
Aga enne üks uudis Tartust, kui te juhuslikult veel kuulnud pole. Ausalt öeldes ei oska ma oma head meelt väljendadagi:
Tartu väikesed nooruslike ja noorte inimeste klubid, kus ajab võrseid alternatiivne kultuur, ühendasid suve hakul Genialistide Klubi juhi Ivar Põllu algatusel ajud ja asusid publiku peibutamiseks ühistegevusse.
Nimelt on Plink Plonk, Athena, Rock & Roll Heaven, Kultuuritehas, Genklubi, Maailm ja Trehv letti löönud ühispileti. Seda saab osta nimetatud asutustes saja krooni eest. Ühispiletiga saab käia kuu lõpuni seitsmel üritusel.
«Ühispileti projektis ei pakutud välja üritusi, kuhu keegi ei tule, need on väga head üritused,» märkis Tartu linnavalitsuse kultuuriteenistuse peaspetsialist Ahto Külvet. «Tahaksin endalegi seda piletit.»
Ettevõtmises osaleva Trehvi programmijuhi Indrek Asuküli sõnul on ühispiletit loota ka novembris.
Jess! Jess!
Aga-aga. Juba neljapäeval on asja hoopiski Tallinnasse klubisse Rockstar's. Kolm nime: Momoko Pins, Junk Riot ja Soome ansambel Getawaycab.
Momoko fännidel ei tasuks seda konsat igaks juhuks vahele jätta.
Eestlased (Popidiot ning Chungin & The Strap-On Faggots) jäi kahjuks sel aastal MTV EMA-l Parim Balti Artisti tiitel saamata. Auhind läks üle leedukatele Leon Somov & Jazzu.
Olgu, kuidas on, meite maal tehakse head ja väga head mussi edasi. Heaks näiteks asjaolu, et sel nädalal on MTV Baltikumi kanalite kõrgeima rotatsiooniga ehk FRESH videoks Eesti indie vanaisade ja legendaarse BBC Raadio 1 DJ John Peeli Ida-Euroopa lemmikbändi Röövel Ööbiku„Kids' Stuff Rokk". Video režissöörideks on tunnustatud tegijad Jan-Erik Nõgisto ja Veiko Õunpuu.
Kuni kolmapäeva, 14. oktoobrini on video „Kids' Stuff Rokk" vaadeldav ainult MTV Baltikumi kanalitel ning MTV Eesti veebis ja MTV Facebooki kontol.
Täna, neljapäeval kell 16:00 algab Uganda muusiku Joel Sebunjo ja Peeter Volkonski workshop Aafrika kultuurist Ööülikooli avalikul lindistusel.
Joel Sebunjo tutvustab Aafrika pille ja mängib nendel, Peeter Volkonski räägib 13. sajandil Mali impeeriumi loonud kuningas Sundiata Keitast.
Töötuba toimub Tallinna Noorsootöö Keskuses (Suur-Ameerika 35).
NB: Soodsamaid pileteid (100 krooni) reedel toimuvale Joel Sebunjo kontserdile saab osta ainult Piletilevist ja vanalinna lokaalist Juuksur (Vaimu 1)!
PRESSITEADE KONTSERTIDE KOHTA:
Kontsertsari Muuilm ja Mõnda: Joel Sebunjo (Uganda)
Lähinädalatel annab Eestis hulga kontserte üsna erakordne muusik, sest temasarnaseid kohtab siinkandis harveminigi kui kord aastas – Uganda laulja ja multiinstrumentalist Joel Sebunjo.
Tema muusika segab mitmesuguseid eksootilisi muusikastiile nagu mbalax, mali blues, salsa ja rai. Enamasti eelistab Sebunjo oma lugusid esitada kõrvitsast ning lehmanahast valmistatud keelpillil nimega kora.
Joel Sebunjo kasvas üles Ugandas, õppis mängima mitmesuguseid rahvapille nagu endongo (sisalikunahast keelpill), amandinda (marimba Aafrika eelkäija) ja kalimba (väike metallist klahvidega löökpill, nn. pöidlaklaver).
Ta on õppinud ka Lääne-Aafrika rahvamuusikat (Senegalis, Gambias ja Malis) sealsete tuntud meistrite juhendamisel. Sebunjo repertuaari kuuluvad nii tema enda lood kui Uganda rahvalaulud, mida on täiendatud ja segatud erinevate Aafrika rahvaste lauludega.
Viimased aastad on Joel Sebunjo veetnud peamiselt kontserdilavadel Malaisiast Rootsini ning esinenud koos selliste tuntud meistritega nagu Ba Cissoko, Didier Awadi, Cheb Khaled, Etran Finatawa, Miriam Makeba, Oliver Mtukudzi, Baba Maal, Salif Keita ja paljud teised.
Eestis esineb Joel Sebunjo tuuriga paljudes linnades, teda saadavad Paul Daniel kitarril ja Aleksandra Anstal trummidel.
Kontserdid toimuvad: 09.10 Tallinnas Mustpeade Majas 10.10 Viljandis Pärimusmuusika aidas 15.10 Tartus klubis Trehv 24.10 Pärnus Ammende Villas
Juba mõnda aega figureerib paljudel ürituste plakatitel üks pikk nimi, mis esimese pauguga võib-olla meelde ei jäägi. Minul igatahes ei jäänud, kui sattusin umbes paar aastat tagasi seda esmakordselt lugema. Jätke hästi meelde - Chungin & The Strap-On Faggots. Teate ju küll.
Pungi peal üles kasvanud poistel on tänase seisuga ette näidata äsja ilmunud ja mulle tundub, et soojalt vastu võetud debüütalbum. Hetkel püüavad "sträpakad" koos Popidiotiga MTV EMA Parima Balti Artisti tiitlit. (Oma hääle saab anda veel kuni selle nädala lõpuni ehk 11. oktoobrini siin.)
Penny Lane saatis bändile küsimused ning tagasi sai vastused:
Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis bänd eksisteerib teil 2004. aastast peale, aktiivsemaks läks kogu asi kolm aastat tagasi? Eelnevalt tegutsesite erinevates punkbändides. Kui praeguseks minevikku jäänud punte kuidagigi ühiselt iseloomustada saaks, siis mida nende kohta öelda? Millised nad olid ning mis eristab neid kõige enam praegusest ansamblist?
Chungin: Praegune bänd on kõigist eelmistest kõige korrapärasema kaosemudeliga. Alguses oli muda ja vesi ja vähehaaval võttis see ollus omale vormi ja praegu on tal just selline kuju nagu tal on. Sträpaka kuju.
Debüütalbumini jõudmine võttis teil suhteliselt kaua aega. Võib vist nii väita küll. Kas selle taga on hoidumine liigsest kiirustamisest (lubasite bändil küpseda), õhukene rahakott või lasite kõigel minna selles suunas, kus parasjagu tuul puhus?
Kyberkaru: Hehee, nimetasid põhjused õiges järjekorras. Põhiline ongi vist see küpsemise aspekt. Seda esmajärjekorras loomingus. Kuigi osasid plaadile jõudnud lugusid nagu "Tight Jeans", "I'm Not Your Messiah" ja "Dogshit City" on mänginud ka Chungini väga vanad bändid, pidime materjali kõigepealt enda jaoks toimima saama. Siis võis mõtlema hakata, kas, kus ja kuidas sellest plaat vormida.
Siinkohal tahaks tänada Vaikot, kes meid suvel 2007 oma Rapla maaresidentsi elutuppa "Victorit" salvestama lasi ja tõestas sel moel veenvalt ära, et ise oma käe ja ettekujutuse järgi on asju kõige mõnusam teha.
Milline on olnud teie debüütalbumi kohta käiv kõige üllatavam, positiivsem, negatiivsem ning ootamatum tagasiside?
Chungin: Üks mu sõber ütles, et plaat on isegi parem, kui meie laivid, mida ta näinud on. See oli mõnevõrra üllatav ja ühtlasi väga meeldiv.
Kyberkaru: Isiklikult olen rõõmus selle tagasiside üle, mis puudutab plaadi produktsioonipoolt. Lõputult stuudiotunde, katsetamist-kõhklemist ning ümber- ja ringimängimist. Esmakordne kogemus muusikat nii põhjalikult teha, salvestada. Pahatihti jäävad bändikogemuseta kuulajatel-kiitjatel sellised asjad paraku märkamata ja märkimata.
Seni negatiivseiseima ning minu jaoks üldse ühe asjalikuma ehk destruktiivselt konstruktiivse tagasiside on andnud Trash (loe siit). Võib-olla on mul masohistlikud kalduvused, aga iga magus muutub läilaks, kui teravat vahele ei pakuta.
Te olete viimasel ajal sattunud väga terava tähelepanu alla. Juba enne, kui album välja tuli. Ma ei suuda praegu paugust meenutada, kes oli see lugupeetud avaliku elu tegelane, kes tituleeris teid muideks ka üheks parimaks Eesti live-bändiks. Mind huvitab, kus kohas, millal ja miks käis pauk? Mis oli see, mis päästis teid paisu tagant välja?
Kyberkaru: Kui nüüd kontserte pidi järge ajada, siis vist 11. septembril 2007, kui mängisime esimest korda väljaspool otsest pungiskenet Von Krahlis pornofilmide festivali "Kik in der Kok" järelpeol. Esinesime maikades-bokserites ja Penipoiste näomaskides. Siiani tuleb seda meenutades silme ette esireas seisnud vana indimehe Eerik Morna lai naeratus, mis ei lahkunud sealt terve ve
erandtunnise seti vältel.
Samas, mis paisust me räägime? Niikaua kui ma Chunginit mäletan, on ta kontserti alati ühesuguse kirega andnud. Kui bänd toimima hakkas, ei saanud see enam kauaks meie siseringi naljaks jääda.
Mis on teie bändis möödunud suve, kestva sügisega kõige enam muutunud?
Kyberkaru: Nii mõnedki seni sekundaarsetena tundunud asjad on primaarseteks muutunud ja vastupidi.
Lisaks vaikselt Eestis laiemat tuntust kogudes olete hetkel väga aktuaalsed ka tegelikult kogu Euroopas, kandideerides MTV EMA Parima Balti Artisti tiitlile. Kuidas te kõigesse sellesse suhtute, mida ootate ja kuidas ennast tunnete?
Kyberkaru: Mingi karmavärk vist, et kui pole millegi välise nimel jesuiidiks kätte läinud, siis tuleb see ühel hetkel ise sinu juurde.
Kas olete MTV EMA keerises saanud ka arvestatavat vastukaja? Kui jah, siis millist?
Kyberkaru ja Chungin: Oleme selle keeristormi silmas, siin on kõik vaikne.
Esinemisgraafik on teil üsna tihe. Albumi esitlused on nüüdseks küll selja taga, kuid paljud kontserdikorraldajad ihuvad teie peale hammast. Kui säärane olukord jätkuks, kas siis võib tulla kõne alla, et üks moodne punkbänd elataks end vabalt ainult muusikategemisest ära? Kas see oleks üldse teie soov?
Chungin: Eesti mastaabis kindlasti mitte. maa saab enne otsa, kui papp pärale jõuab...
Kyberkaru: Neljapäeval Tallinnas Von Krahlis, maksan telefoniarve; reedel Tartus GenKlubis, maksan üüri; nädala pärast Viljandis Puhtas Kullas, ehk saab söögiraha... Tänan ei.
Chungin: Globaalses plaanis oleks sellisel asjal ehk jumet, aga ma tõesti ei tea, kas ma tegelikult viitsiksin kogu aega ringi tuuritada, aga ma olen nõus proovima. Suhteliselt suure hea meelega.
Milline on teie suhe kujutava kunstiga?
Chungin: No mis muusika see ikka on, kui sul mingi tuluke ei sätenda, strobo ei plõksi ja video ei jookse? Me oleme ecstasy ja YouTube'i põlvkonna lapsed.
Kui teid vahel live's vaadata, siis tundub, et osadel teist on sipelgad püksis, mis teid piinab?
Chungin: Need sipelgad pole mitte midagi muud kui väiksed saladetsibillid, mis naha all võnguvad. Saad aru, oma muss, oma väiksed saladetsibillid kooriku all tuksumas nagu mädapaise, mis sügeleb. see panebki niimoodi põrkama. Ja kui oled juba natuke aega higistanud, siis lendab kogu pask välja ja oledki uus inimene. lähed teed lava taga pläru, võtad väikse õlle ja sead süstiku vaikselt maabuma.
Eesti bändid räägivad oma välislähetustest üsna harva ning laiem publik neist tavaliselt ei teagi midagi. Kui palju te väljaspool kodumaa piire käind olete? Mõned lahedamad seigad ehk...
Kyberkaru: Soomes oleme andnud kaks klubikonsat ja suvel käisime Leedus B2G festivalil. Lahe on see, kui oma väidatava halastamatu nõudlikkuse poolest tuntud Soome publik bändi tagasi plaksutab. Leeduga seoses tervitan kitse, kes varahommikusel tagasiteel enne Märjamaad auto ette jooksis. Kuidas tervis on?
Mis tavaliselt toimub enne ja pärast esinemisi Chungin & Strap-On Faggotsi backstage'is?
Oleks hea, kui paneksite kirja veel teadaolevaid konsasid, mis tulekul...
Kyberkaru: Üheksanda oktoobri südaööl mängime Diletantide Avangardil ja peale seda võtame paariks kuuks ehk uue aastani end esinemistest vabaks. Nii palju muid asju on kollektiivses ajus elavas järjekorras, mida pole olnud võimalik tiheda plaadi-ja kontserdigraafiku tõttu teha.
Ma ei tea, võib-olla ma olen ajast ja arust, aga avastasin selle uudise just praegu. Last.fm kolib oma väikese tiivaga CBS raadio hõlma alla ja hakkab levima esialgu neljas USA suurlinnas: New York, Los Angeles, Chicago ja San Francisco.
Avapäeval lubatakse mängida ohtralt ansambli Muse muusikat. Põhjus lihtne - kui jälgida Last.fm-i kasutajate poolt kuulatud muusika põhjal koostatud edetabelit, siis esikohal on millegipärast Muse. Lisaks loositakse kuulajate vahel välja reis Muse'i kontserdile, mis pidavat toimuma kuskil väga salajases kohas.
Aga mis see uudis meisse puutub? Meie jaoks ju sisuliselt ei muutu midagi? Noh, kui olla nüüd fanaatiliselt optimistlik, siis tegelikult saaksime idee poolest mõjutada Last.fm-i raadio playlisti. Sest popimad rajad jõuavad raadioeetrisse. Võiks ju siis ühe Eesti loo ette võtta ja seda kõvasti kuulama hakata, äkki õnnestub.
Aga et nüüd väga kuivaks see postitus ei läheks, lisan siia lõppu uue singli Tegan & Sarah'lt. Nende uus album peaks ametlikul ilmuma juba 27. oktoobril.
Reedel, 9. oktoobril kutsub Tartus toimetav Ö Stuudio muusikahuvilisi Genialistide klubisse peole. Järjekordne üritus sarjast "Ö Stuudio esitleb" toob seekord lavale nii uut kui vana!
Pisikeselt mõttepausilt on tagasi Viljandi poiste ansambel lack of Eoins, kellest on suve jooksul saanud kolmeliikmeline punt - basskitarrist Mati Tubli otsustas bändist lahkuda. Hoopis teistlaadi kõlapildi omandanud Eoins, kes hetkel töötab hoolega paljutõotava uue materjali kallal, lubab peol ette kanda portsu seni kuulmata heliteoseid lisaks esikalbumilt "Echo Group" pärit uuenduskuuri läbinud maiuspaladele.
Üle pika-pika aja on lõpuks ometi võimalik kuulda üht omapärasemat eestikeelset indieorkestrit Tartu Popi ja Roki Instituuti. Seda ei mäleta vist keegi, millal nad viimati esinesid. Kuid nagu selgus, pole poisid ning tüdrukud niisama laiselnud, vaid hoopiski "salaja" Tallinnas salvestamas käinud. Millises suunas muusikateadlased oma samme seavad, see tõde selgub 9. oktoobri õhtul.
Hoopis teistsuguse kavaga, kui me tavaliselt oleme harjunud kuulma ja nägema, lubas üllatada supergrupp Köök. Mis täpsemalt, ei tea keegi... Igatahes avaldas solist Jaan Pehk lootust, et hiljemalt detsembriks valmib ka nende teine kauamängiv.
Plaadimasinate tagant leiab Ö Stuudio bossi Martin Kikase ning muusikablogija Penny Lane'i.
Nõndaviisi jõuab kohe-kohe poelettidele ansambli Bad Apples teine kauamängiv "The Autumn People". 2003. aastal Henrik Esse pisikesest toanurgast alguse saanud projekt kasvas peagi korralikuks ansambliks, mille ridades kuuleb-näeb nn indieskene tuttavaid muusikuid: Rein Fuks trummidel, Rivo Järvsoo kitarril, Tõnis Kenkmaa bassil ja imeilus vokalist Helina Risti. 2006. aastal saadi maha oma esimese plaadiga, millele pandi nimi "When Colours Became Day and Night" (loe pikemalt).
1. oktoobril ametlikult Seksoundi alt reliisitav "The Autumn People" on mõnes mõttes jätk peaaegu kahe aasta tagusesse aega jäävale esikalbumile. Siin kõlab tuttav ensekindel rahulikkus, naivistlik lüürika. Liiga tuttavlik on bändi rütmisektsioon, (mida eriliselt rõhutab basskitarr), mis suurema kuulamise järel hakkab vaikselt muutusi ja mitmekülgsemat lähenemist nõudma. Juurde on tulnud rohkem lahedaid sündihelisid. Ja Esse vokaal on veelgi mahedam.
Aga siiski.
Senise kuulamise järel kuulub minu sümpaatia paladele "Hey Doctor", "Sun Boy Rain Girl", "Love" ja "In The Zoo". Mis ma oskan muud öelda - lihtsalt nii ilusad on!
Penny Lane võttis julguse kokku ja küsis mõned küsimused Bad Applesi selgroolt Henrik Esselt.
Kus kohas peab elama või kuidas oma päevi plaanima, et sünniks rahulik ja aus muusika?
Elada võiks seal, kus on hea ja kindel olla. Olla võiks omas kodus, omaette. Plaanima ei pea, hetk peab tekkima iseenesest, loomulikult.
Ja mida sööma, et selline muusika ka niiöelda pillidest ja häälepaeltest välja kostub?
Isetehtud maitsvat rooga.
The Autumn People on Bad Applesi teine kauamängiv, tüüpiline küsimus, kuid siiski - mille poolest need kaks plaati sinu jaoks kõige rohkem erineva? Milline oli Bad Apples paar aastat tagasi ja milline nüüd?
Uus plaat on konkreetsem, arendatum, ühtlasem, viisakam. Lühidalt öeldes popilikum. Lähtekoht on samuti teine: nüüd on selleks vana (hea) estraad kui selline, varem aga andsid tooni üksikud kindlad uuema aja bändid. The Autumn People on veelgi enam ''vanainimestemuusika''. Aga selles on rohkem põnevaid surinaid, pidulikke oreleid, kummastavaid hääli. Kihte on kasvanud juurde.
Esialgse kuulamise järel mulle tundub, et jätkate sealt, kus eelmine plaat lõppes. Meeleolu on enam-vähem samasugune. Kas saab järeldada, et osad lood olid teil juba olemas siis, kui esimene plaat tuli? Millised laulud on kõige hiljem ilmavalgust näinud?
Umbes nii on küll. Uue plaadi valmimine lugude kirjutamisest kuni salvestuse-miksimiseni kulges väga katkendlikult ligi kaks ja pool aastat. See on pikk aeg. "Mono Moon" oli mingil kujul eelmise plaadi ilmumise ajal olemas. Ta on üheks päris otseseks ühenduslüliks esimese plaadiga. Üsna pea tekkis "Love", mis kannustas meid aegajalt ikka proove tegema ja mitte päris punkti panema. Nõnda, väga vaikselt kulgedes oli 2008 suveks valmis umbes pool plaadist ja selle suvega sai ka ülejäänud osa ära vormistatud. "Play Time "ja "Faster Than The Light" on hiljutisem kraam.
Milline lugu ja miks sulle uue pealt endale kõige rohkem meeldib?
Vist "Sun Boy Rain Girl". Sellel on mu jaoks väga mitmeid tähenduskihte. Mulle meeldivad väga Ray Bradbury jutud, ka see lugu kõneleb mu meelest nende lugude maailmast. Teisalt mõjutas selle loo teket The Carpentersi hümn ''We've Only Just Begun'', ainult, et "Sun Boy Rain Girl" ei ole nii poleeritud. See on robustsem muinasjutt, mis ei muutu pärast kolmandat kuulamist imalaks. Naljakas veidi, sest enne plaadi kokkupanemist olin vahepeal veendunud, et too lugu peaks välja jääma.
Räägi lähemalt, kus kohas te plaati salvestasite ja kui kaua kulus selleks seekord aega?
Me salvestasime uut materjali mitu korda. Esimesed versioonid said tehtud paari päevaga Kärasil, Seksoundi suvekodus, maaidüllis. Siis mõtlesime, et suudame paremini. Jupp aega hiljem tegimegi uuesti ja korralikumalt linnas, Seksoundi stuudios. Nüüd oli ka lugusid tekkinud plaaditäie jagu. Lindistamisel kasutasime maksimaalselt koosoldud aega ära. Ajaliselt salvestamine ei olnud pikem kui esimese plaadi puhul võibolla, kuid materjal sai seekord rohkem settida. Mõelda võis rahulikult. Seetõttu peaks tervik olema ka küpsem kui varem.
Mis on sinu jaoks kõige olulisem, mis peaks Bad Applesi muusikas esile tulema? Millele paned kõige enam rõhku? Ja miks?
Mingisugune sisemise puhtuse tunne. Sisemine puhtus tehtava asja suhtes ja ka asi ise võiks olla seesmiselt puhas. Siis on tulemuseks ilu.
Kes on sinu suurimad eeskujud muusikas, kes on sind kõige enam inspireerinud?
Neid on palju. Ei oska öelda, kes on kõige rohkem laenguid andnud. Meeldib muusika ise oma võimalustega ja inimesed, kes seda armastavad ja on sellele pühendunud. Esimesena tuleb praegu pähe millegipärast Lepo Sumera.
Olen kuulnud, et üks hetk oli Bad Applesi leeris erimeelsusi, millest need tulid ja kuidas loomingulistest erimeelsustest on kõige tõhusam üle saada?
Loomingulistest erimeelsustest pole vaja tingimata üle saada, peaasi, et sellest ei kujune alaline võimuvõitlus. Meil ei kujunenud. Praegu on kõik väga hästi, olen väga tänulik oma bändikaaslastele, et nad on.
Millega peale muusika veel tegeled?
Käin aegajalt rabades loodust vaatamas-nautimas.
Sinu viimase aja suurim muusikaleid?
Uno Naissoo LP ''Mälestusi kodust'', Jaan Kumani sari ''Tantsurütme'' (nt kiire biit ''Lõpp peatus'')- muusika 70ndate aastate ENSV-st. Selle nädala meloodia on aga Stereolab "Nomus Et Phusis".
Laupäeval, 26. septembrikuu päeval toimus paljude inimeste teiseks koduks muutunud von Krahlis festivali Plektrum raames Odessa Pop. Pole midagi öelda, meeleolukas üritus oli. Ning tundus, et sellest õhtust jäi enamikele kõige eredamalt meelde elektropopi duo Tallinn Daggers (Ardo Kivi ja Joosep Volk). Siin ta on, Painkilleri silma läbi:
Paar postitust tagasi püüdsin jagada teiega Talboti vaimustust. Selle vaimustuse püüdis eelmisel reedel klubis Plink Plonk kinni Mammut, kes lahkel loal jagab oma fotosid ka Penny Lane'ga.
PS!
Kui soovite pilte kuskil kasutada, palun kontakteeruge fotograafiga :)
Häid, palju häid uudiseid on täna minuni jõudnud. Aga põhiline, millest kohe kirjutama kibelen, on see, et Taanimaa rocki duo The Raveonettes reliisib oma neljanda stuudioalbumi juba 6. oktoobril.
"Peale pingelist kuuenädalast stuudiosessiooni pole ma siiani kindel, mis see album endast täpselt kujutab," rääkis bändi tugevam pool Sharin Foo juuli lõpus. "Ma tean vaid, et plaat on väga tugev ning terviklik."
"In and Out of Control" salvestamise muutis mõnevõrra pingelisemaks, kindlasti ka huvitavamaks bändiliikmete otsus välja selgitada, mismoodi mõjutavad erinevad suhtluskanalid loomeprotsesse. Valik langes, uskuge või mitte, ühele labasemale suhtuskeskkonnale Twitter. Twiterdamise kaudu hoiti fänne kursis stuudios toimuvaga ning riputati üles plaadile jõudvate palade demod, mida fännid vabalt kuulata ning hinnata said.
"In and Out of Control" on tiba popikam, kui möödunud aastal ilmunud "Lust Lust Lust", aga täiesti huviga kuulatav. Sümpaatia kuulub hetkel loole "Bang", mida oleks võinud vabalt laulda ka Debbie Harry. Seevastu liigub pala "Break Up Girl" A Place To Bury Strangers radadel, noisi rohkem kui rubla eest.
Kokkuvõtteks peab tunnistama küll, et plaat on terviklik ja täis energiat.
Reedel, 25. septembril toimub Tartus, Genialistide Klubis järjekordne kontsert-pidu sarjast Odessa POP. Seekordseks peaesinejaks on indie-popi legend St Christopher Inglismaalt. Kodumaist undergroundi koorekihti esindab Eesti parimaid laivansambleid Chungin & The Strap-on Faggots. Plaatidelt mängivad indie’t, aga mitte ainult Neeme Lopp (Id_rev, indis]it*ee) ja Tauno Maarpuu Odessa Popi korraldustiimist.
Uksed: kl 21 Pilet: 75.-
Laupäeval, 26. septembril ühendab Odessa POP jõud festivaliga Plektrum. Von Krahli Teatri saalis suurel laval astuvad üles indie-popi legend St Christopher Inglismaalt, äsja oma esikplaadi üllitanud Chungin & The Strap-on Faggots ning kohalik kahemehebänd Tallinn Daggers - tõusev täht Eesti undergroundis, mis segab veenvalt ja kaasakiskuvalt elektropoppi, new-wave’i ja meeldejäävaid popmeloodiaid.
Baaris esindavad parimat kohalikku girl-powerit süntpopduo QueeNNaive ning DJ-d Glorius Ingrido, Birgit Von Bi ja Penny Lane.
Uksed: kl 22 Pilet: 100.-/75.- (enne südaööd)
Odessa Popi põhisüüdlane Tauno Maarpuu soovitab sel korral kindlasti luubi alla võtta kaks uut tulijat - Tallinn Daggersi ning pundi QueeNNaive, mis opereerib Tauno arvates hea ning halva piiril, kuid mis kokku kõlab, on meeldiv.
Loe, kuula ja vaata esinejate kohta lähemalt Odessa Popi ametlikult leheküljelt:
Nädal on märkamatult vahetunud. Nagu igasse reede ja laupäeva õhtusesse menüüsse kuulub mõni hõrgutav kontsert, polnud seegi vahetus mingi erand. Võib-olla ehk nii palju, et sel korral sain mitu mõnevõrra chillimat elamust kui tavaliselt.
Reedel jõudsin sel hooajal esimest korda klubisse Plink Plonk. Nüüd on ka ülemine korrus avatud, kus tegutseb pubi või restoran või misiganes. Nimeks Vilde. Eestipärasem nimi, sisu sama, kui Wilde ajastul.
Aga hea oli jälle klubisse sisse astuda. Uksel seisis rõõmsameelne Lauri Liivak, kes mulle kohe templi randmele vajutas ja lahkesti edasi juhatas. Oli ka põhjust - Talbot oli juba peal. Rahvast oli palju, mis tegi meele heaks. Kuigi on rasked ajad ning muusikasõbrad vaatavad aina hoolikamalt, kuhu ja millal minna, siis tundub, et üldiselt elab meie "underground" suhteliselt vilgast elu.
Talbot
Ütlesin paarile sõbrale tere ning kobisin lava ette. Jaa, Talbot on endiselt sama kütkestav, kui neid viimati kuulsin. Ei mina oska seletada, mis imevägi nende kahe mehe sees tegutseb, et kogu kupatus nii usutav ja ennastunustav on. Ma tavaliselt üldse ei kuulagi sellist muusikat kuigi palju. Müstika. Igatahes on eestlastel jälle üks põhjus juures, miks uhkeks minna.
Kahju, et Tallinn Daggersit ei kuulnud (nad olid sel õhtul esimese artistina laval) . Paljud kiitsid. No, eks ma olen neid aeg-ajalt myspace'ist kiiganud. Jätab päris korraliku mulje. Eks võta kinni, kas see on nende õnn või õnnetus, et meil juba Popidiot on. Eks ma otsustan järgmisel laupäeval, kui tüüpe Odessa Popi ja Plektrumi ühisel üritusel von Krahlis kuulen. Tule ka!
Aga reedese õhtu peategelane oli Pedigree, kes uut albumit esitles. Vennad on asja päris põhjalikult ette võtnud, nägin eile telekast vilksamisi isegi nende plaadi reklaami. Kuna ma väga suur intustriaalmuusika huviline pole, siis paar lugu ära kuulates (korralik ja vihane kraam) otsustasin vaadata, mis elu elab Genialistide klubi.
Laupäeva hommikul suhteliselt vara bändiproovi ja juba oligi õhtu käes. Ma tükk aega mõtlesin, et kuhu minna, sest ahvatlusi oli palju. Lõpuks juhtusin hoopis Pärmivabrikusse, kus toimus nii öelda privaatne pidu. Seal esines üks Soome bänd, kes oli ka õhtu varem live'i andnud, kuid konsal polnud inimeste seas kuigi suurt menu. Mõni ime, isegi mina polnud kuulnud, et seal miskit üldse toimuks.
Jaakko Laitien ja Väärä Raha
Igatahes leidsin end istumas suures Pärmivabriku saalis, varbad vastu lavaäärt, saalis oli peale mind veel kümmekond inimest ning laval neljaliikmeline vokaal-instrumentaalansambel Jaakko Laitien ja Väärä Raha: kontrabass, bajaan, vokaal ja trompet. Ma tean, et mõned vaidleksid mulle vastu, aga mina tituleerisin nad indie-süldiks. Kahtlemata pillimeestena jällegi väga võimekas punt, erilised imetlused kuuluvad siinkohal trompeti tüübile. No, ja miks nad siis nii erilised olid?
Esiteks oli ootamatu juhuslikult sattuda kõledasse Pärmivabrikusse ja kuulata niivõrd intiimses õhkkonnas (samas üüratu suures saalis) soomlaste tõlgendust mustlasmuusikast. Suu oli pidevalt muigel ning naerul, nii mul kui muusikutel. Igatahes oli see üks veidramaid kontserte, kuhu ma sattunud olen.
Lugude vahele mölisedes kulges aeg nii kaugele, et otsustasin jällegi uurida, mida pakub Genklubi. Kuuldused, et Stereochemistry on esinemise lõpetanud ja kohe tuleb Ewert Sundja oma uue projektiga peale, panime gaasi põhja ja kiirustasime Magasini tänavale. Kiirustamine tasus kuhjaga ära, sest see, mis seal ees ootas, oli tänavuse varasügise suurim muusikaline üllatus.
Ewert Sundja & The Two Dragons
Olen Eweri tegemistega enam-vähem kursis olnud, käinud konsadel, kui ta mängis pundiga The Provokers, kus minu mäletamist mööda mängis bassi poisikese ohtu Tõnis Kivisild, kes hetkel tuntud ansambli Traffic ridadest. Ma ise olin suht tatt ikka sel ajal. Igatahes ma mäletan, et Ewertile see ansambel sobis. Siis tuli suurema projektina punt Thief. Selles suhtes suht õnnetu saatusega bänd, et plaat on aastaid valmis, aga seisab siiani Snowdog Recordsi sahtlites. Ja kas enam ongi mõtet seda tagantjärele reliisida. Ilmselt mitte. Mulle on alati tundunud, et nad pendeldavad määratlemata piiride vahemikus - pole või ei taheta suhestuda lihtalt lihtlabase popiga, aga indie skene jällegi neid avasüli vastu ei võta. Iseenesest täiesti korralikud lood, vähemasti nii palju, kui ma neid olen kuulma juhtunud.
Aga nüüd on Ewertil uus kollektiiv The Two Dragons, kuhu kuuluvad noorema generatsiooni nn professionaalsed pillimehed Kristjan Kallas ja Erki Pärnoja. Laupäeval oli neil kaasas ka Ivo Etti kitarril. Oktoobri alguses ilmub poistel debüütplaat kah.
Laupäeval istusin Genklubi kõige tagumises reas ja kuulasin. Mul oli nii hea meel, et esimese mõttena käis mul peast läbi, et lõpuks on Ewert leidnud ehk selle, mida ta on pidevalt otsinud. Ta on ise ka palju küpsemaks muutunud, et forsseeri oma häälega pidevalt üle. Ta elab loosse sisse, mitte ei püüa näidata, kui hästi ta laulda oskab. Selles ei kahtle niikuinii mitte keegi. Juba ammu.
Ma ei osanud mitte ühegi kandi pealt midagi sellist oodata, millega sai Ewert & The Two Dragons hakkama. Jube hea songwriting. Koguaeg nagu tahaks midagi plahvatada, aga viimasel hetkel lõigatakse juhtmed läbi. Üldiselt võib öelda, et kogu värk on rahulik, millele viitas ka asjaolu, et bändiliikmed olid kõik laval istet võtnud.
Laulud olid juba esimese kuulamiskorra juures nii huitavad, mitte kordagi ei hakanud igav, koguaeg oli, et mis järgmiseks.? Paraja vindiga üllatuste rohke pop. Siin kohal tahaks jällegi esile tuua trummarit. Ma isegi ei mäleta, mil ma nii loomingulist lähenemist säärase muusika juures kuulnud olen. Eriti ühe loo puhul, mille tarbeks oli laval veel üks nii öelda trummisett, mis koosnes kahest tomist ja kangaga kaetud basstrummist. Ei minegid taldrikuid. Appi, kuidas see mulle meeldis!!!
Ma loodan, et nad kõlavad sama hästi ka plaadil, mille ma püüan endalegi kuskilt hankida. Jah, veelkord, väga-väga positiivne üllatus :)
Õhtu jätkus Dahlinguga. Tuleb tunnistada, et ka nemad särasid ja eriliselt meeldejääva partii tegi sel korral bassimees Juhan Saharov.
Mis saab siis, kui kinoekraanil kohtuvad kolm kidrageeniust Jack White, The Edge ja Jimmy Page? It Might Get Loud, pole kahtlustki.
"It Might Get Loud" on eelmisel aastal mööda olulisemaid filmifestivale tuuritanud dokumentaalfilm, mille peategelaseks on rockmuusika alustala elektrikitarr. Kaamera jälgib kolme erineva põlvkonna kitarristist suurmõtleja teekonda kodust LA-sse, kus nad kõik kokku saavad ning jämmima kukuvad. Kitarrikosmos.
Aga nagu filmi tutvustav ametlik teks ütleb, siis antud dokumentaal ei pane sind teistmoodi kitarri mängima, teisiti kuulma aga küll.
Huvitav, kas Eestis seda ka lähiajal kuskilt võimalik näha on?
Rahune maha, tahaks endale praegu karjuda. Aga kisada ei tohi, on juba öörahu.
Istun oma elutoa põrandal ja kuulan vaheldumisi kahte uut albumit. Esimene neist kuulub Taani ansamblile Mew. Oma viiendale täispikale on leitud ilmselgelt liialt uhkeldav nimi "No More Stories / Are Told Today / I'm Sorry / They Washed Away // No More Stories / The World Is Grey / I'm Tired / Let's Wash Away". Lühidalt "No More Stories..."
Peab tunnistama, et Mew muusika jõudis minuni alles nende eelmise plaadi "And The Glass Handed Kites" näol. Oi, ma mäletan seda vaimustust. Kopeerisin plaadi arvutisse, toppisin mp3-d pleierisse ja astusin vastikult külma talve. See talv oli nii kontideni tungivalt käre, et sellest ajast peale kardan ma lund ega suuda mõista talispordisõpru. Aga mäletan, et ma muudkui kuulasin pala "The Zookeeper's Boy". Edasi, tagasi, osade kaupa jne. Pärast seda ma vist astusin kuskile kommuuni ka, mis oli mõeldud inimestele, kes kuulavad ühte ja sama pala lugematul hulgal uuesti ja uuesti. "Zookeeper's Boy" meeldib endiselt.
Võibolla tulenevalt sellest vastikult külmast talvest tundub mulle, et Mew ongi tehtud jääst ja lumest. Selle vahega, et see lumi meeldib mulle. Mewd ongi kõige kohasem kuulata ajal, kui inimesed hakkavad aina tihedamalt poodidest piparkoogitainast ostma. Seepärast oligi kuidagi ootamatu näha Mew uut plaati keset augusti. Nagu jõulukaunistuste odavmüük.
Ei tasu solvuda. Odav uus Mew pole. "No More Stories..." jätkab seal, kus eelmine plaat lõppes, endiselt on tugevalt esindatud südames valu tekitavad ilusad meloodiad, nurgelised rütmilahendused, esiletükkivad kidrariffid ja täidlased (vastik sõna, aga ei leidnud paremat) sündipartiid. Ja loomulikult see kergelt inisema kiskuv, peamiselt kõrgemates registrites opereeriv meesvokaal. Võimas, aga samas kuidagi veidral viisil kerge.
Aga hoopis uue liini toob Mew muusikasse sisse kolmanda loona kõlav "Beach", mis on ootamatult popikas ja tüüpidele iseloomuliku täis mängitud saundita. Praegu mõtlen, et seda võiks vabalt isegi mõnel rahulikumal tantsupeol mägida. Ilmselt sellest loost jätkab nende järgmine plaat.
Mõned tunnid tagasi ma polnud nii kindel, kas mulle Mew uus tulemine nii väga meeldibki. Kuidagi lahja ja igav tundus võrreldes eelmisega. Aga nüüd ma nii enam ei arvagi.
Aga jah, ei suuda mina mitte kiusatusele vastu panna, kuulame siis veelkord mõne aasta tagust elumuutvat lugu. Kuulake vaid trummi ja bassi vahlist koostööd:
Mew - Zookeepes's Boy
Hullud lood on minu teise lemmikuga, noore ja ilusa norrakaga Sondre Lerchega. Siiani on tema albumid olnud kõik täiesti erinevast puust. Aga need on mulle kõik suuremal või vähemal määral meeldinud. (Soundtracki filmile "Dan In Real Life" kuulanud pole.) Noh, ühest kohast on see ju tore, noor inimene, katsetab, proovib ja avastab. Miks ka mitte, kui sul käib jõud üle nii kergemast jazzist, popist, rockist...
Aga.
Mõned päevad tagasi reliisitud teos "Heartbeat Radio" mulle ei meeldi. Mu muulest on Lerche kuidagi ära väsinud või liiga kiiresti kolmekümnenda eluaasta lähenemist tundma hakanud. Või on ta liiga palju Jamie Cullumit kuulanud. Nii kahju. Ootasin siit sarnast lugu nagu eelmisel plaadil "Phantom Punch" kõlanud "Say It All". Aga nüüd kuulen ma siit mingit romantilist, detailideni viisakat muusikalitaolist kräppi. Nagu lugu "Words & Music". Ta oleks võinud antud loo kirjutamisega 20 aastat oodata.
Okei, ärge saage valesti aru, see nüüd nii hull plaat ka pole, aga noh, ootasin midagi kangemat. Et ma usku siiski ei kaotaks, siis back to the roots ehk Sondre Lerche esikalbumi "Faces Down" manu, mis ilmus tema kodumaal 2001. aastal. Sealt pealt pärinev lugu "Sleep On Needles" oli põhjus, miks ma kella kolmeni üleval istun ning püüan mõista, mis aastal 2009 temaga õigupoolest juhtus.
Homme, 18. septembril on kõikidel karmima liini huvilistel asja klubisse Plink Plonk. Industrial-rocki ansambel Pedigree esitleb oma tutikat albumit "Skeletal". Soojendajaks Tallinn Daggers ning erikülaliseks duo Talbot.
Uus hooaeg Plink Plonkis tõotab tulla üsna huvitav ja mitmepalgeline. Näiteks 26. septebril esineb seal Mimicry, mõni nädal hiljem juba Momoko Pins ja novebris võib seal ehk kohata veel Ans. Andurit, Bad Apples'it ja Honey Powerit. www.klubi.plinkplonk.ee
Rääkides veel Talbotist, õigemini ühest osapoolest Chopperist, tahan siin kohal siinsetele lugejatele südamele panna, et kindlasti tasub üle tsekkida lehekülg www.pinkbanana.ee. Chopperi "sulest" on valmis saanud suur ports vinget riidekraami. Hinnad on sõbralikud, hilbud stiilsed.
Jaa-jaa. On kuulda muusikat. Seda jätkub enamgi veel kui Eestile töötuid. Ja mul on stress - ma ei jõua kõike kuulata. Targad mehed on õnneks öelnud: kui kõike ei jõua, tee pool. Aga kui poolt ka ei jõua, kuid lähipäevade õhtud vabad, siis tasub mõnele konsale siiski attendida.
Näiteks juba homme, 17. septembril näeb von Krahlis Ewert Sundja uut projekti. Või noh, minu jaoks uut - Ewert & The Two Dragons. Värk ikka uus ei paista olevat, kuna tüüpidel on plaanis 8. oktoobril üllitada album "The Hills Behind the Hills". Õhtul kuuleb veel öösiti kõnijaid Stereochemistrit ning kümnendat tegutsemisaastat pidavat ansamblit Mild.
Peaaegu sama seltskond on paar päeva hiljem, 19. septembril Genialistide klubis. Mildi asemel Tartu plikade lemmik Dahling.
Samal päeval tasub läbi astuda ka klubist Plink Plonk. Kes veel ei tea, siis klubil uus hooaeg käib. Nädalavahetuse kuumimal päeval saab klubis kuulda äsja debüütalbumi "Puuse panen" reliisinud ansamblit Tolmunud Mesipuu.
Tolmunud Mesipuu näol tegemist tumedate põrandalaudade aluse instrumentaalmuusika kollektiiviga. Mehi on bändi täpselt kolm. Miski sunnib mind siinkohal mainima, et trummide tagant leiab ühe Eesti andekaima trummimasina Lauri Pajose.
Albumit ma ise tervikuna kuulda pole veel saanud, üksikuid palasid stuudioseinte vahel aga küll. Ei saaks öelda, et nende muusika, mida nad ise nimetavad gospel rockiks (no, hästi), mind kuidagi ärevust tekitavalt köitnud oleks. Ometi leiab mu kõrv neis midagi, mis korda läheb. Eks ole asi vast selles, et mulle on alati kärisevad kitarrisaundid meeldinud. Ja meeldib ka vahelduv taktimõõt. Mulle tundub, et tüüpidel tuleb see muusika kuidagi täiesti suvaliselt, nad ei muretse, kas see ka mõnele teisele korda läheb. Nad lihtsalt istuvad oma pillide taha ja hakkavad mängima, aeg-ajalt katsetades mõnd uut, huvitavat kõlalahendust.
Millegi pärast tärendab mul pidevalt kõrvus Shelton San, kui ma Tolmunud Mesipuud kuulan. Mõningane sarnane joon käib läbi, ent Tartu trio pole vast nii agressiivne ega vihane. Tõsine, kuid heatahtlik on küll.
Tegelikult tahtsin ma juba ammu öelda, et kuni 11. oktoobrini peaksid kõik Popidioti ning Chungin & Strap-On Faggotsi talendi austajad ära käima interneti leheküljel www.mtvema.com. Ühesõnaga saab seal hääletada. Kui meie poisid suudavad piisavalt poolthääli koguda, võistlevad nad tänavusel Euroopma Muusikaauhundade keerises Euroopa Lemmiku tiitli eest. Mõnna.
Ära ei tasu ehmuda tõigast, et sträpakad on saanud sealses keskonnas uue nime - Chungin & Cats of Destiny. Õnneks on ju muusika jäänud samaks. Ja see on mõnus, mida tõestab ka poiste äsja väljalastud debüütalbum. Väga lahe kujundus ka pealekauba.
Ma tean, et nende kahe bändi vahel pole sugugi kerge valida. Mõnusalt sümpaatsed mõlemad.
Aga hääleta ikka, vastasel juhul võib vahevõit minna kas leedukatele või lätlastele. See ju ometi sündida ei tohi.
Aga meeldetuletuseks, millest jutt käib:
Popidiot - Hanging On Friday
Chungin & Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt
Leo ka, mida videote autorid rääkisid Penny Lane'ile videotegemisest:
Kohviradio.com laiendas formaati - nüüd saab jaama lisaks kuulamisele ka vaadata. Nädalapäevad on ühel pööningul üleval olnud LIVE veebikaamera mis kannab reaalajas üle vapsikute (W.A.P.S) tegevust. Pildiga koos saab mõistagi kuulata ka raadioprogrammi.
Ma usun, et on paljusid, kes ei kujutaks oma elu muusikafoorumita www.rada7.ee ette. Kunagi ütles mu sõber, et kui üks Eestis tegutsev muusik pole midagi rada7-st kuulnud, siis ta pole ikka päris õige muusik.
Sel reedel, 28. augustil peab Rada oma auväärset kümnendat sünnipäeva ning kutsub kõiki aktiivseid ja vähem mölisevaid radalasi von Krahli, kus peetakse maha üks korralik pidu. Lisaks bändidele Ans Andur, Astro Zombies ja Forgotten Sunrise astub lavale ka kollektiiv Mimicry. Ja just Mimicryst ma nüüd tahaksingi pikemalt rääkida. Või õigemini, mina küsin ja vastab pundi selgroog Paul Lepasson.
Kes on Mimicry?
Mitmeti mõistetav küsimus. Kui bändi personifitseerida, siis on Mimicry eskapistlikul suunal liikuva tantsumuusika projekt. Kui mõeldud on inimesi, siis on minuga koos laval ka vokalistid Kene Vernik ja Jaanus Telvar, bassimängija Kaspar Ehlvest ning kitarrist Timmo Linnas. Teisest küljest ongi Mimicry siiani olnud suuremalt jaolt mina ise ja mu kodused nokitsemised ja enda loominguline väljaelamine, kuigi viimasel ajal on aktsiad hakanud veidi laiali jaotuma.
Miks on Mimicry?
Teistmoodi ei saa. Ma ei oska olla ilma muusikat ja uusi maailmu loomata, isegi kui seda ainult endale teen. Häbi hakkab enda ees. See, miks see on vormistunud Mimicryna, on ühest küljest eneseteostuse ja teisest küljest mugavuse küsimus.
Mimicry on selline just sellepärast, et täpselt sellist energiat või fiilingut kellelgi teisel pole, olgu see hea või halb. Ja ma tunnen, et seda on vaja.
Räägi lähemalt arengust liinil Depoo, Kosmosepoiss ja Mimicry.
Kosmosepoiss sündis paar aastat pärast Depood, kui ma hakkasin üpris juhuslikult elektroonilise muusikaga katsetusi tegema. Kosmosepoisist sai Mimicry, kuna see nimi väljendas mingist hetkest mu taotlusi üpris täpselt. Depooga sellel erilisi seoseid tegelikult polegi, kui välja arvata (hetkeseisuga) 80% ulatuses samad liikmed (mis on jällegi seotud rohkem mugavuse, usaldamise ja sõpradega). Või kui, siis see, et Mimicry kavasse on läinud tõlgendused paljudest mu ideedest, mis Depoo ülejäänud liikmete jaoks kuigi haaravad polnud, kuid mida ma polnud mingi hinna eest nõus kõrvale jätma. Kui see välja jätta, on kahe projekti ühine ajalugu lihtsalt meie sõpruskonna ajalugu. Ei saa öelda, et üks oleks teisest välja kasvanud vm.
Kuidas ansambel hetkel toimib, proovid, kontserdid, salvestamine, elu bändiruumis? Kuidas tulevad lood, mis vahendeid kasutatakse...?
See, mida ma projekti heaks üksi kodus teen, on alati põhimõtteliselt sama ja väga püsiv. Ülejäänud bänd on siiani töötanud koos ainult enne laive. Vokalistid teevad mõnikord ka vahepealsel ajal uut kraami. Hetkel on proovid täies hoos, esimene paanika ja mälulüngad on võidetud, töörezhiim on olemas ja enesekindlust tuleb muudkui juurde.
Proovides käib töö valmis taustade järgi, bassi- ja mõnikord ka vokaaliosad on enne valmis kirjutatud, kitarride jaoks tuleb veidi jämmida. Üldiselt ongi selline lugude paikaloksumine ja harjutamine.
Kontserte me tihti ei anna, sest me pole jõudnud millegi kindlani, millega ennast ise pushima hakata. Üldiselt tuleb laive mõnekuuste vahedega. See on piisav aeg, et kõik vahepeal ära unustada ja teistmoodi selgeks õppida, mis võib jällegi olla nii hea kui halb. Üritame igat laivi eraldi võtta ja selleks vastavalt valmistuda, mitte mingit tuima standardit luua.
Salvestamine tuleb siis, kui on olemas materjal, millega ma end kindlalt tunnen. Järgmine kord, kui pärisstuudiosse ronime, on tegu täispika salvestamisega. Proovis pusime mõnikord ka, et oleks omal kindlam tunne ja midagi sõpradele näidata.
Bändiruum on suviti üpris rahulik, kuid vaikselt on see hakanud jälle ellu ärkama. Teeme proovi Tartus Pärmivabriku kõrval, meil on väike armas tuba, millega me üpris rahul oleme. Seal veedame ka muidu palju aega. Saaks interneti ka veel sisse, siis ei peakski kodus käima.
Lood teen alguses mina. Iga päev tekib arvutisse vähemalt paar uut projektifaili juurde, need mis paremini toimivad, saadan laiali. Proovis tehakse neist omakorda valik, sest iga asi igaleühele ei sobi. Mingit spetsi valemit või töömeetodit pole, kõik on kvantiteedi filtreerimise ja fiilingu küsimus.
Vahendid? Pillid? Kitarr, bass, sündid-bäkkträkid arvutist väikse midikontrolleri abiga, üks efektiprose peamiselt selleks, et saaks ise vokaalile spetsimaid kajasid keerata... That's it. Kui plaanidest rääkida, on juba kaua aega soolas ka trummar, kuid tema kaasamiseks on vaja väga palju ümberarranzheerimist. Üks huvitav plaan on veel ka visuaalide rakendamine, kuna üks meie bändiliikmetest tegeleb veidi animatsiooniga ning video integreerimisega keskkonda. Meil on sellel suunal paar põnevat ideed, kuid kõik võtab aega.
Milline ei taha Mimicry kunagi olla, aga milliseks sooviks saada?
Mimicry ei taha kunagi olla igav, ülemäära ettearvatav ega sunniviisiliselt trendidest sõltuv. Ei taha olla bänd, mis on energiast tühi ja kannab võltse emotsioone. Ei taha olla üliprofessionaalne ja huumorivaene.
Sooviks jõuda sinnamaale, kus bänd ise ja iga bändiliige on leidnud oma koha ja funtsiooni, selle probleemiga maadlevad kõik ansamblid. Tahaks jõuda rohkemate kuulajateni, anda rohkem laive, olla endas kindel ja suuta kõik ideed võimalikult puhtalt (st nii nagu nad pähe tekivad) realiseerida. Tahaks et meie muusika kõlbaks nii tantsimiseks kui üksi tähtede vahtimiseks ja seiklustest unistamiseks.
Mida lahedat on Mimicryl rada7 sünnipäevaks plaanis?
Plaanis on energiline kava ja palju segadust. Mõned uued lood, mõned vanad lood, mõned uuendatud vanad lood. Võib-olla määrime näod millegagi kokku, võib-olla mitte jne... Peamine on meelelahutust pakkuda ja me püüame seda teha mitte masinate, vaid inimestena.
Nädalapäevad veel ja käes ongi september, mis ühtlasi tähendab, et suvi on sisuliselt läbi. Raske tunnistada, ma tean. Aga õnneks on sellest suvest päris palju häid asju sügisel-talvel meenutada Ühe viimase sündmusena tasub veel kaasa haarata sel reedel von Krahlis toimuv Rada7 kümnes juubel. Muideks, radalaste magamata öödest ja töid täis päevadest saate pikemalt lugeda sel neljapäeval ilmuvast Eesti Ekspressist.
Kui vaadata siin-seal tibake ringi, siis sügise algus ei tõotagi nii nukker tulla, kui esialgu paista võib. Nojah, selle vastu ei saa, et ööd pimedad on ja tänavavalgustuse pealt kokku hoitakse. Saan aga rõõmustada kõiki orkestri Chungin & Strap-On Faggotsi austajaid. Just-just, te aimate õigesti - septembrikuu esimesel poolel ilmub kaua-kaua oodatud esikalbum. Kannab see sama nime, mis ansambelgi.
Praegu ripub poiste myspace'i kodukal üleval ka kaks plaadile jõudvat lugu "Cats of Destiny" ja "The Professional Skinny Girl". Esikplaadile tuleb kokku 11 rada. Esitlused toimuvad nii Tallinnas kui Tartus, aga neist pikemalt natukene hiljem.
.jpeg)
