The Shins "Wincing The Night Away"
(Sub Pop, 2007)

Peaaegu 10 aastat koos tegutsenud The Shins´i järjekorralt kolmas album aitas mul esimesed tõeliselt külmad talveilmad sel aastal üle elada ning seetõttu on mul plaadi 11 looga ka eriline suhe. Õnneks on maailmas paiku, kus paistab päike ja on soe ning mille värskendavat energiat on võimalik ka teisele poole maailma üle Atlandi ookeani transportida. Muusika näol siis.

The Shins tundus mulle esmalt nagu The Beach Boys aastal 2007 võiks umbes kõlada: "Phantom Limb", "Turn On Me", "Red Rabbits". Oma lihtsuses ja siiras vormis muusikat tegev The Shins, kelle populaarsus saabus filmiga "Garden State" 2004. aastal, jääbki seetõttu kõrva, et ta on kuidagi harmooniliselt kulgev ja seal puudub kaasaja rahutu meelsus, samas pole see ebalevalt vanamoodne vaid mahedalt kindlameelne.

"Wincing The Night Away", mis lekkis internetti nädal enne albumi ametlikku tähtaega, on muusikalises mõttes väga ühtlane, lastes kõlada nukramatel ("Black Wave", "Split Needles") kui lõbusamatel lugudel ("Sleeping Lessons") . Kitarrid, sündid ja trummid on kuidagi kõik leidnud enda jaoks õige koha bändi ninamehe James Mercer´i keldrikorruse stuudios salvestatud albumil. Samas on The Shins´il väga meisterlikult välja tulnud erinevate elementide sidumine loomingusse. Näiteks hip-hopi sugemed loos "Sea Legs", kuid ometi kõlab see nagu The Shins. Oma panuse annab meloodiliselt kulgev vokaal, mis kohati meenutab Morrissey´le iseloomulikku hüpliku maneeri ("Australia")

Võrreldes bändi eelmise albumiga "Cutes Too Narrow", mis ilmus 2003. aastal, on käesoleva aasta oma saanud kuidagi täiskasvanumaks ja küpsemaks, kuid kindlasti mitte igavamaks ja koormatumaks, pigem õhulisemaks ja vilunumaks.

Kui ma oleksin külmetushaiguste arst, siis kirjutaksin välja retsepti: The Shins "Wincing The Night Away" paar korda päevas. Tervis garanteeritud.