Oma töös puutun ma kokku peaaegu absoluutselt igasuguse muusikaga. Suuremalt jaolt võiks selle lahterdada mõttetuks, sisutuks, laiema massi muusikamaitsetuse toitjaks.

Viimasel ajal on mulle silma-kõrva hakanud mõned Eesti artistid, kes oma sisutiheda lüürikaga on köitnud mu meeled. Nagu käib kokku Dagö ja Ursula (esimene reklaamib ennast väga-väga intellektuaalse sõnumi edastajana, enamik eestlastest on nii lollid, et ei peagi sellest aru saama, ometi laiutab plaat päris mitmete Eesti perede riiulil, müüginumbrid näitavad seda; mnjaa; Ursula paneb 2 plaati järjest lihtsalt segast), moodustab väga hea paari ka Summer ja Mihkel Mattisen. Mõlemad on minetanud oma edukad ja tuntud bändid ning proovivad õnne soolokarjääri tehes. Mattisen-poisil on vist see asi edukamalt läinud.

Mihkel Mattisen "Lihtsalt oma teed" (2005). Plaadil leidub väga elulisi ja sotsiaalkriitilisi tekste.
Mõned näited:

"ma täna lühikesed püksid panin jalga
sest ilmateade lubas, et tuleb väga soe
kuid pärast seda, kui ma läksin uksest välja
sain aru - ennustused midagi ei loe"

"ma ükskord endale ostsin vana auto
millest räägiti, et see on justkui uus
kui aga olin oma sissemaksu teinud
sain aru - sellega võib sõita vastu puud"

Iseloomustab ehk Miku mõttemaailma?
Samas tundub, et ta ikka jagab nii mõndagi maailmaasjadest:

"ma tean, et valge pole alati valge
ma tean, et selgest taevast tulla võib vihm
ma tean, et ükski tehing pole ju kindel
ma tean, et kinni võib jääda lift"


Summeril oma plaati vastu pole panna, mõned raadiosinglid, see-eest tunneb ta vist ennast oma uuel positsioonil üsna kindlalt:

"Kõige shefim on olla lihtsalt niisama"
"Kui on mingi probleem, maksan kaardiga"

"Luksus ja raha; rokin, kus saan
ja viiesajaseid vedeleb mul maas"