Käisin Tartu Kunstimuuseumis, kus UNICEF-i korraldatud "Sinise nädala" raames oli Liisa kokku pannud väikese ülevaate 70ndate aastate tunnustatud kunstnike joonistatud multifilmidest.

Tund ja nelikümmend minutit tihedat vaatamist algas "Kilplastega" ja lõppes "Suure Tõllu" vägitegudega. Sinna vahele mahtus ka multikaid, mida ma polnud kunagi varem näinud ega kuulnudki - "Kas maailm on ümmargune" (väga-väga hea), "Värvilind"(L. Lapnini nimi peaks ütlema nii mõndagi), "Jänes", "Antennid jääs" (kõige parem valiku seas) jpt. Tuttavatena nägin "Tolmuimeja" ning "... ja teeb trikke".

Vahepeal jäin ma ikka päris korralikult uniseks ka ja jõudsin mõelda, et UNICEF teeb kõike seda selleks, et noored kodust välja tuleksid ja peale MSN-s passimise ka millegi muuga tegeleksid. Noh, teate ju küll kõiki neid probleeme. Bla-bla-bla.Tundub, et täna jäid enamus noori siiski koju arvuti taha. Seda jõudsin mõelda "Poiss ja liblikas" ajal, see oli kõige igavam multifilm. Väga igav. Olin väsinud veidratest värvikombinatsioonidest, mis 70ndatel domineerisid. Uhh.

Aga üritus oli kihvt ja aitäh Liisale. Mõnda filmi vaataks veel.

Pangas käisin ka. Kõik me oleme kilplased.