Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -

Väga ilus laul ju iseenesest. Ernst Enno tekstile, mille on filmile Nipernaadi viisistanud ning sisse laulnud Anne Maasik. Nüüd on see lugu - "Rändaja õhtulaul" - veidi muudetud ning uueks esitajaks Kaire Vilgats. Sellega asi muidugi ei piirdu.

Minu jaoks on viina reklaamimine kõige labasemaid asju, mida üldse teleekraanidele tuua saab. Asja teeb veelgi kurvemaks tõik, et algne viisistaja keelas mitmeid kordi reklaamiagentuuril OÜ Viiking Invest laulu kasutamise.

Kui inimestel ei ole üldse mingit ilumeelt või sügavamat tunnetust, siis tehaksegi kõik lamedaks. Nipernaadist, kes peaks olema kangelane, kes otsib vabadust ja õnne, saab tavaline viinalembeline joodik, kes saab hetkelise vabadustunde joovastavast meelemürgist, mitte ilusast Eesti suvest. Ja ma ei saa siia kirjutada, et erinevatest naisterahvastest, sest seegi kõlab juba väga halvasti.

Kõige huvitavam on aga, et "Rändaja õhtulaul" on pärit Vanemuise teatrist Jaan Toominga lavastusest "Veli Joonatan". Ernst Enno sõnadele tehtud laul oli algselt alkoholivastane lugu.

Palju õnne!