laupäev, november 11

Lo-Fi-Fnk

Ootasin palju, sain vähe. Eelnev kuulamine netist andis lootust millekski väga heaks. Mõnus Rootsi elektropopp; õrna paralleeli saaks tõmmata Eestis millegipärast tunnustamata jäänud PopIdiotiga. Helide ning võngete teadlased. Aga kõik see jäi olemata lives. PopIdioti Luuk ja Peura panevad nendele meestele pika puuga ära. Ometi liigub Lo-Fi-Fnk mööda Euroopat ringi ja annab üsna tihedalt kontserte. Näiteks aastavahetusel ollakse Amsterdamis Paradisios, kus esinevad järjepidevalt maailmanimed. See peaks olema üsna suur näitaja.

Nad pole sugugi halvad, aga lootsin enamat.

5 kommentaari:

Yllar ütles ...

Siin jõuame enam-vähem meie kunstialase vestluse juurde tagasi: kui ühe kunstniku pilt müüakse kallimalt kui teise oma, tähendab see siis automaatselt seda, et esimene kunstnik on PAREM kui teine?

Penny Lane ütles ...

Kalev Mark Kostabi kunsti müüakse üle kogu maailma, ta ei tee isegi oma kunsti ise. Ja need maalid, need pole mitte midagi erilist. Aga mees teab, kuidas ennast müüa. Vahel pead olema õigel ajal õiges kohas. Paljud väga head asjad on sündinud vales kohas, valel ajal või lihtsalt ei vea.

Yllar ütles ...

No Kostabi on juba oopus omaette. Kas teda saab üldse kunstiks nimetada või oleks teda õigem võrrelda popmuusikatööstusega, kus tegelikest töötegijatest me kah eriti midagi ei tea?

maarin ütles ...

kostabi konsept on tegelikult väga kõva ja elujõuline just tänu oma topeltiroonilisele suhtumisele endasse kui "kunstnikku"-klassikalisel kunstnikul oli ka terve töökoda õpilasi, kes tema ideid teostasid (nt rembrandt jne). + see kommenteeribki kogu praegust tootmisühiskonda - tõsi, miks peakski kunst olema see viimane püha isiklik pintslitõmme?

Yllar ütles ...

Kui seda viimast püha pintslitõmmet (signatuuri) poleks, ei pööraks keegi teosele tähelepanu. Kostabi irooniat (ja mitte ainult tema enese, vaid kogu maailma kohta) ma mõistan ja hindan, aga vabandust, ma ei pea seda kunstiks. Sõimake mind vanamoeliseks, kui soovite.