Väike ja ülbe vanamees oli mu ema esimene kommentaar kontserdi lõppedes. Ja tõepoolest, terve kontserdi seisis vanahärra praktiliselt seljaga publikusse ning kuulajaskonna tungival nõudmisel lisalugu ei teinud.
4.juunil Saku Suurhallis toimunud Bob Dylani kontserdile olid kokku tulnud hallipäised hipid ning noorem muusikateadlik kuulajaskond. Seega inimatmosfäär oli mõnusaks kontserdiks igati kohane. Kahjuks aga neelas Saku Suurhall endasse kogu kontserdi intiimsuse ning eelkõige suurmeistri laululoomingu peamise elemendi – sõnad.
Ei teagi täpselt millest on tingitud pettumus kontserdielamuses – kas kontserdipaiga kehvas helis või kontserdi enda nõrkuses.
Bob Dylani laululoomingust võib leida nii iroonilist, koomilist kui ka tõsist ja ühiskonnakriitilist lüürikat. Kolmapäevasel kontserdil läks kõik see aga kaduma. Võib-olla seetõttu ootasin ka vanameistri kontakteerumist publikuga – kui sõnadega suhtlemisest jääb vajaka, tuleb appi võtta kehakeel. Kuna seda aga ei toimunud, siis justkui puudus kontakt artistiga. Tema ajas lava peal oma asja ning mina kuulajaskonnas oma.
Mis seal salata, kuulda oleks tahtnud ka Dylani hittlugusid. Ikkagi esimest ning arvestades tema 67 eluaastat võib-olla ka viimast korda siinsetel lavalaudadel. Seda enam, et teada-tuntud lugude puhul, millede sõnad mällu sööbinud, poleks tekkinud probleemi sõnade mittekuulmisest.
Bob Dylan on välja andnud üle 30 stuudioalbumi ning üle 50 singli. Tema repertuaaris on Ameerika, Inglise, Šoti ja Iiri folkmuusikat, kantrit, bluusi, gospelit, rock’n’rolli, rockabilly’t ning ka džässi ja swingi. Sellega võrreldes jäi tema kontsert minu jaoks muusikaliselt ühekülgseks ning möödus üllatuste ja suuremate emotsioonideta.
Kokkuvõtvalt võiks kontserdi kohta öelda – käidud, nähtud, kuulatud.
By Piret Konsap
.jpeg)
