Seekordne Odessa POP, kes/mis puhus mõni aeg tagasi sünnipäevatordilt esimese küünla, tõotab tulla igati vastuoluline ning mitmetahuline. Tartlaste Honey Power´i ning rootslaste kerglaste sõnadega vabameelse Strip Squad´i kõrval tuleb esinema ülimalt tagasihoidlik noormees Soomest, kes vaatamata oma üsna kurjakuulutavale perekonnanimele Hellman, võtab lahe tagant kaasa vaid kitarri ning esitab posu lugusid, mida ta paar aastat tagasi julges vaid üksi oma toas olles makilindile salvestada.
Aapo Hellman ehk Käyttöohje (“kasutusjuhend”) on vapustavalt aus. Lugusid kuulates paneb muigele tema loomingu äärmine lihtsus või isegi primitiivsus, peamiselt kolme tuuri lood akustilise kitarri, plokkflöödi ja keskpärase vokaaliga. Kas ta arvab, et oskab muusikat teha ja mis see tema jaoks tähendab või milleks seda kõike vaja on?
Kirjutasin talle ja sain oma paarile lühikesele küsimusele vastused:
Alustuseks ütlen kohe, et mulle su kodukas väga meeldib. Arvan, et ma väga palju mööda ei pane, kui pakun, et joonistasid sealsed pildid ise?
Mul on hea meel, et sulle mu kodukas meeldib. See on jah selline vanamoodne - ilma flashideta. Ning sul on õigus, need pildid tegin ma ise.
Rääkides veel kodukatest, siis Odessa Pop kirjutab, et sa teed muusikat vaid seetõttu, et tüdrukutele muljet avaldada.
Eks see selline pool naljaga öeldud asi, mille riputasin ka oma myspace´i, kuid seda ei tohiks võtta kuigi tõsiselt. Ometi leidub seal kübeke tõtt, kuna mu laulud on justkui unelm sellest, milline boyfriend ma võiksin või tahaksin olla. Päris elus pole see mul õnnestunud.
Ma arvan, et ma olen täitsa OK kutt, kes ei suitseta ega joo ning oskab hästi süüa teha, kuid minu õnnetus on olla väga tagasihoidlik ja häbelik. Mul pole kunagi olnud ühtegi girlfriend´i. Mingil kummalisel põhjusel ma ei tea, kuidas elada koos tüdrukutega, kuidas nendega rääkida või head meelt valmistada. Mulle kuluks ära üks kannatlik naine, kes oleks valmis kõike seda õpetama. Kuid mul on tunne, et vastavat eksemplari on üsna keeruline minu vanuses leida. (Aapo on 23). Seega räägivad minu lood peamiselt sellest, milline ma tahaksin olla. Ja ehk ma salaja unistan, et mõni tüdruk kuuleb neid lugusid ja mõtleb, et selle tüübiga tahaks küll tuttavaks saada, kes selliseid sõnu laulab.
Tihti on mu lood pühendatud kindlatele tüdrukutele, kuid päris teadlikult ma kellegi saamiseks midagi ei kirjuta. Kellegisse armumine on minu jaoks suurim inspiratsioon nagu ka pettumus ja haiget saamine. Viimane siiski pole just kõige meeldivam.
Kas sa oled vahel mõelnud mõnes bändis mängimisele või sa arvad, et üksi muusikat tehes ei lähe kaotsi su algne idee ja lugu saab täiuslik või on sinu looming lihtsalt bändi jaoks liiga isiklik ja intiimne?
Lihtsalt juhtus nii, et hakkasin muusika kallal omapead nokitsema. Tegin esimesed Käyttöohje-lood, kui olin 15. Need olid mürased ja võibolla isegi pungilikud. Eelkõige elasin nende kaudu välja viha, kuna mind narriti koolis ja mul oli väga vähe sõpru.
Ma olen koguaeg olnud suur plaatide/salvestiste fänn ning ma ei tulnud selle pealegi, et kunagi live´is esineda. Esialgu lindistasin lood kassettidele ja joonistasin mõnuga neile ümbrised.
Ma tegelikult olen kunagi mänginud trumme paaris suvalises bändis, kuid see oli eelkõige hea võimalus koos sõpraega jämmida. Plokkflööti olen õppinud muusikakoolis ja läbi selle ka klassikalist muusikat mänginud, kuigi seda vabal ajal kuulata ei armasta. Vahel ma küll mõtlen, et bändis oleks ka päris tore olla, kuid sel juhul ma laule ise kirjutada ei taha.
Ma arvan, et sul on selle intiimsuse koha pealt õigus. Mu lood pole kaugeltki mitte täiuslikud, otse vastupidi. Esialgu mul oli suisa häbi oma laulude pärast ning ma ei julenud enne oma lugude vokaale salvestada, kui mu korterinaaber kodust küla peale läks.
Kuidas see nii siis ikkagi juhtus, et hakkasid muusikat järsku tegema? Mis sind selleks ajendas?
Ilmselt läbi mitme juhuse. Üks kindel tõik meenub küll, kui mu muusikamaitse sai kindla suuna. Ma olin 12 ja kuulsin raadiost lugu "Mato", mida esitab ansambel Apulanta (vt youtube´videot), mille peale ma toas lihtsalt üles-alla hüppama hakkasin. Ma polnud ammu oma trummikomplekti puutunud, kuid pärast seda võtsin pulgad uuesti kätte.
Sa laulad soome keeles ja peamiselt armastusest. Mida sa sooviksid, et kuulajad sealt leiaksid?
Ma ütleksin oma muusika kohta, et see on emotsionaalne/tundeline pop. Ma loodan, et inimesed leiavad sealt lootust. Minu sõnad on enamasti kurvad, kuid peamine idee on, et kurvad inimesed pole üksi. Vahel on kahe kurva inimese kohtumise tulemuseks kaks õnnelikku. See kõlab jube naiivselt, aga ma olengi seda. Ma ei tahagi öelda, et alati on lootust, sest mõned olukorrad on küll sellised, et ühtki valguskiirt ei paista kuskilt. Hetkel ma pole just kõige õnnelikum, aga pole ka kõige nukram. Kui sa oleksid mulle kirjutanud möödunud teisipäeval, siis ma oleksin vastanud, et mitte mingit lootust pole. Selle all ma pean silmas armastust, sest see on minu jaoks kõige olulisem asi maailmas. Muidugi on maailmas ka teisi asju, näiteks see on tore, et ma Eestisse esinema tulen.
Kui sa Tallinnasse tuled, millega siinsed muusikasõbrad arvestama peaksid, kui nad sind kuulavad või mida sa ise neilt ootad?
Ma loodan, et neil on aega ja tahtmist natukeseks ajaks kuulatuda. Lihtsalt istuda või seista vaikselt. Vähemasti, kui ma laulan oma kõige rahulikumaid lugusid, kuigi kavas on ka paar sellist, mille järgi saab hüpata. Samuti sooviksin, et publik mõistaks minu laulutekste. Need on küll soome keeles, kuid õnneks on meil palju sarnaseid sõnu nagu näiteks ühemehebänd.
Vahetades teemat, kui hõlpsasti on võimalik ühel Soomes elaval muusikul leida informatsiooni Eesti muusika kohta?
Üsna keeruline. Näiteks tsekkisin Honey Power´i myspace´i ja avastasin, et nad esinevad aprillis Tamperes (Aapo elab ise Tamperes). Siiani pole selle kohta kuskil reklaami ilmunud, võibolla on selleks ka veel liiga vara. Aga isegi sellised asjad jäävad minusugusele muusika huvilisele märkamatuks. Ilmselt oleksin selle esinemise maha maganud, kui mulle poleks Odessa POPi korraldajad Tauno ja Kaupo Honey Power´it tutvustanud. Ja üleüldse poleks olnud mul aimu Eesti pop/rocki skenest.
Mulle tundub, et Soomes teatakse kõige enam just Eesti punki ja seda hoitakse siin ka au sees. Aga ma ise sellest suur ei huvitu ja seega ei oska kedagi esile tuua.
***
Aapo Hellman lõpetab kohe-kohe kohaliku polütehnikumi, kus ta õpib just kõike seda, mis puudutab nupukeeramist. Ja seda läheb tal ka tarvis, kuna ta on pisikese plaadifirma Solmu Records peremees. Lisaks oma EP-dele, on ta jõudnud välja anda ka paari oma sõbra projekte, kellest kuulsamateks nimedeks peab Retropop´i (www.myspace.com/retropop) ja John McGregor´it (www.myspace.com/mcgregorjohn). Aprillis teeb oma debüüdi seal Kurki (www.myspace.com/kurki7).
Lähemalt Aapo lugude ja joonistustega saab tutvuda:
www.solmu.info/kayttoohje
www.myspace.com/kayttoohje
Odessa POP
Käyttöohje - Järvi
Aapo Hellman ehk Käyttöohje (“kasutusjuhend”) on vapustavalt aus. Lugusid kuulates paneb muigele tema loomingu äärmine lihtsus või isegi primitiivsus, peamiselt kolme tuuri lood akustilise kitarri, plokkflöödi ja keskpärase vokaaliga. Kas ta arvab, et oskab muusikat teha ja mis see tema jaoks tähendab või milleks seda kõike vaja on?
Kirjutasin talle ja sain oma paarile lühikesele küsimusele vastused:
Alustuseks ütlen kohe, et mulle su kodukas väga meeldib. Arvan, et ma väga palju mööda ei pane, kui pakun, et joonistasid sealsed pildid ise?
Mul on hea meel, et sulle mu kodukas meeldib. See on jah selline vanamoodne - ilma flashideta. Ning sul on õigus, need pildid tegin ma ise.
Rääkides veel kodukatest, siis Odessa Pop kirjutab, et sa teed muusikat vaid seetõttu, et tüdrukutele muljet avaldada.
Eks see selline pool naljaga öeldud asi, mille riputasin ka oma myspace´i, kuid seda ei tohiks võtta kuigi tõsiselt. Ometi leidub seal kübeke tõtt, kuna mu laulud on justkui unelm sellest, milline boyfriend ma võiksin või tahaksin olla. Päris elus pole see mul õnnestunud.
Ma arvan, et ma olen täitsa OK kutt, kes ei suitseta ega joo ning oskab hästi süüa teha, kuid minu õnnetus on olla väga tagasihoidlik ja häbelik. Mul pole kunagi olnud ühtegi girlfriend´i. Mingil kummalisel põhjusel ma ei tea, kuidas elada koos tüdrukutega, kuidas nendega rääkida või head meelt valmistada. Mulle kuluks ära üks kannatlik naine, kes oleks valmis kõike seda õpetama. Kuid mul on tunne, et vastavat eksemplari on üsna keeruline minu vanuses leida. (Aapo on 23). Seega räägivad minu lood peamiselt sellest, milline ma tahaksin olla. Ja ehk ma salaja unistan, et mõni tüdruk kuuleb neid lugusid ja mõtleb, et selle tüübiga tahaks küll tuttavaks saada, kes selliseid sõnu laulab.
Tihti on mu lood pühendatud kindlatele tüdrukutele, kuid päris teadlikult ma kellegi saamiseks midagi ei kirjuta. Kellegisse armumine on minu jaoks suurim inspiratsioon nagu ka pettumus ja haiget saamine. Viimane siiski pole just kõige meeldivam.
Kas sa oled vahel mõelnud mõnes bändis mängimisele või sa arvad, et üksi muusikat tehes ei lähe kaotsi su algne idee ja lugu saab täiuslik või on sinu looming lihtsalt bändi jaoks liiga isiklik ja intiimne?
Lihtsalt juhtus nii, et hakkasin muusika kallal omapead nokitsema. Tegin esimesed Käyttöohje-lood, kui olin 15. Need olid mürased ja võibolla isegi pungilikud. Eelkõige elasin nende kaudu välja viha, kuna mind narriti koolis ja mul oli väga vähe sõpru.
Ma olen koguaeg olnud suur plaatide/salvestiste fänn ning ma ei tulnud selle pealegi, et kunagi live´is esineda. Esialgu lindistasin lood kassettidele ja joonistasin mõnuga neile ümbrised.
Ma tegelikult olen kunagi mänginud trumme paaris suvalises bändis, kuid see oli eelkõige hea võimalus koos sõpraega jämmida. Plokkflööti olen õppinud muusikakoolis ja läbi selle ka klassikalist muusikat mänginud, kuigi seda vabal ajal kuulata ei armasta. Vahel ma küll mõtlen, et bändis oleks ka päris tore olla, kuid sel juhul ma laule ise kirjutada ei taha.
Ma arvan, et sul on selle intiimsuse koha pealt õigus. Mu lood pole kaugeltki mitte täiuslikud, otse vastupidi. Esialgu mul oli suisa häbi oma laulude pärast ning ma ei julenud enne oma lugude vokaale salvestada, kui mu korterinaaber kodust küla peale läks.
Kuidas see nii siis ikkagi juhtus, et hakkasid muusikat järsku tegema? Mis sind selleks ajendas?
Ilmselt läbi mitme juhuse. Üks kindel tõik meenub küll, kui mu muusikamaitse sai kindla suuna. Ma olin 12 ja kuulsin raadiost lugu "Mato", mida esitab ansambel Apulanta (vt youtube´videot), mille peale ma toas lihtsalt üles-alla hüppama hakkasin. Ma polnud ammu oma trummikomplekti puutunud, kuid pärast seda võtsin pulgad uuesti kätte.
Sa laulad soome keeles ja peamiselt armastusest. Mida sa sooviksid, et kuulajad sealt leiaksid?
Ma ütleksin oma muusika kohta, et see on emotsionaalne/tundeline pop. Ma loodan, et inimesed leiavad sealt lootust. Minu sõnad on enamasti kurvad, kuid peamine idee on, et kurvad inimesed pole üksi. Vahel on kahe kurva inimese kohtumise tulemuseks kaks õnnelikku. See kõlab jube naiivselt, aga ma olengi seda. Ma ei tahagi öelda, et alati on lootust, sest mõned olukorrad on küll sellised, et ühtki valguskiirt ei paista kuskilt. Hetkel ma pole just kõige õnnelikum, aga pole ka kõige nukram. Kui sa oleksid mulle kirjutanud möödunud teisipäeval, siis ma oleksin vastanud, et mitte mingit lootust pole. Selle all ma pean silmas armastust, sest see on minu jaoks kõige olulisem asi maailmas. Muidugi on maailmas ka teisi asju, näiteks see on tore, et ma Eestisse esinema tulen.
Kui sa Tallinnasse tuled, millega siinsed muusikasõbrad arvestama peaksid, kui nad sind kuulavad või mida sa ise neilt ootad?
Ma loodan, et neil on aega ja tahtmist natukeseks ajaks kuulatuda. Lihtsalt istuda või seista vaikselt. Vähemasti, kui ma laulan oma kõige rahulikumaid lugusid, kuigi kavas on ka paar sellist, mille järgi saab hüpata. Samuti sooviksin, et publik mõistaks minu laulutekste. Need on küll soome keeles, kuid õnneks on meil palju sarnaseid sõnu nagu näiteks ühemehebänd.
Vahetades teemat, kui hõlpsasti on võimalik ühel Soomes elaval muusikul leida informatsiooni Eesti muusika kohta?
Üsna keeruline. Näiteks tsekkisin Honey Power´i myspace´i ja avastasin, et nad esinevad aprillis Tamperes (Aapo elab ise Tamperes). Siiani pole selle kohta kuskil reklaami ilmunud, võibolla on selleks ka veel liiga vara. Aga isegi sellised asjad jäävad minusugusele muusika huvilisele märkamatuks. Ilmselt oleksin selle esinemise maha maganud, kui mulle poleks Odessa POPi korraldajad Tauno ja Kaupo Honey Power´it tutvustanud. Ja üleüldse poleks olnud mul aimu Eesti pop/rocki skenest.
Mulle tundub, et Soomes teatakse kõige enam just Eesti punki ja seda hoitakse siin ka au sees. Aga ma ise sellest suur ei huvitu ja seega ei oska kedagi esile tuua.
***
Aapo Hellman lõpetab kohe-kohe kohaliku polütehnikumi, kus ta õpib just kõike seda, mis puudutab nupukeeramist. Ja seda läheb tal ka tarvis, kuna ta on pisikese plaadifirma Solmu Records peremees. Lisaks oma EP-dele, on ta jõudnud välja anda ka paari oma sõbra projekte, kellest kuulsamateks nimedeks peab Retropop´i (www.myspace.com/retropop) ja John McGregor´it (www.myspace.com/mcgregorjohn). Aprillis teeb oma debüüdi seal Kurki (www.myspace.com/kurki7).
Lähemalt Aapo lugude ja joonistustega saab tutvuda:
www.solmu.info/kayttoohje
www.myspace.com/kayttoohje
Odessa POP
Käyttöohje - Järvi
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar