Teisena võtsin ette Wolfmother´i self-titled albumi ehk siis nimega "Wolfmother". Ma pole selle grupiga just väga palju kokku puutunud, seega kuulan seda sisuliselt esimest korda.

Tegemist kolm aastat koos tegutsenud veidi raskemat rokki mängiva Austraalia pundiga. Tegelikult pole ta nüüd midagi nii raske, ikkagi kohati popilik ("White Unicorn") ja pungilik ("Apple Tree")ning psühedeelne.

Nende kodumaal tuli debüütalbum välja eelmise aasta oktoobris ja sai sealmail ülipopulaarseks, UK ja USA reliis saabus käesoleva aasta alguses. Nende lugusid on kasutatud nii reklaamides, videomängudes kui ka teleseriaalide tunnusmuusikana.

Energiat neil jätkub. Käredad kitarrid, vahelduv taktimõõt ja procul harumlikud orelisaundid. Oma suure panuse annab eelkõige vokaal. See polegi ehk midagi erilist ja omanäolist, enneolematut, kuid stiililiselt nii paigas. Ja kui Tanel Padar räägib millestki rock´n`rollist, siis mõelgu ikka paar korda põhjalikult järgi.