Oodatuim plaat Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu". Haa-haa.

Päris ilusa punkti lõppevale aastale Eesti muusikas paneb kindlasti Bad Apples "When Colours Become Day and Night". Ilus nii seest, väljast, küljepealt ning terviklikult. Eriti meeldivad mulle plaadile pressitud kuldsed õunad. Lihtsalt nii ilus.

Paljud on Bad Applesile ette heitnud, et on igav ja uimane - tavaliselt livedel. Noh, seal polegi mingit powerit ja meeletut jõulist minekut. Mul on tunne, et viimasel ajal ootab keskmine kuulaja muusikalt, et viimane muudaks kroonilise väsimuse ja tülpinud oleku natukenegi energilisemaks, ilma, et nad ise mõtleksid muusikale midagi vastu anda. Bad Apples seda just nõuab, et sa kuulaksid päriselt, mitte pealiskaudselt. Ja muusika puhul ei tohiks olla see liiga palju nõutud. Eriti, kui asi on kuulamist väärt.

Midagi lihtsat kompressitud helide vahele.

Mis on Bad Applesi eripära, võiks ju küsida? Aga ehk see ongi. Mitte karta seepärast, et ei saada tõenäoliselt mujal raadio eetrit kui Nestoris ja Mornas. Mitte karta seepärast, et võib tunduda, et mehed bändis ei oska pille hästi mängida. Mitte karta seepärast, et võib tunduda, et vokaal ei pretendeeri muusikalide lavale...

Bad Apples on oma loomult väga flegmaatiline, mõnede kiiremate tundepuhangutega. Väga inimlik muusika. Seda võib ehk kõige paremini kuulda plaadi viimases loos "Sleeping". Magades oleme me need, kes me oleme - lihtsad, alasti, maskita.