Penny Lane soovitab:

Loretta´s Scars - Home Acid
ehk rubriigi update (vt. paremale)

Loretta´s Scars on ühe-mehe-projekt, mille nimi on laenatud Lõuna-Eesti muusiku Martin Kikase (Honey Power) lemmik bändi ühelt loolt. Lugude tegemisel kasutab ta midisüntesaatorit, elektrikitarri ja oma häält (ja muid ette jäävaid asju) ning kogu selle kupatuse võiks liigitada taaskord sõnapaari lo-fi alla.

Lugu "Home Acid" on universaalne reklaam majapidamishapetele, millega saab nii plekke eemaldada kui ka äravoolu ummistusi likvideerida. Seda laadi tegevuse jaoks on nüüdsest olemas saundträkk.

Seksound Goes Total Lo-Fi

2. septembril Tartus Genialistide klubis ja 6. septembril Viljandis kinos Rubiin toimub üritus .

Ühtlasi on tegu Kago uue kogumikplaadi esitlusega. Tartus esinevad Eesti iselindistajate ideoloogiline isa Kago, kohaliku lo-fi kuninga Henrik Esse ansambel Bad Apples ja Tartu lo-fi meistrid Honey Power.

Viljandis esinevad Kago, Bad Apples ja hõllandusliku indie-elektroonika saadikud rühmitusest 3pead: Erro, Müürilill ja Ruubik 3001.

Plaate mängivad Rein Fuks ja Villem Valme.

www.seksound.com

Architecture In Helsinki "Places Like This"

(Polyvinyl, 2007)

Kindlasti oled kuulnud lugusid sellest, et teispool maakera kõnnivad inimesed pea alaspidi. On see pärit mõnest lasteraamatust või teadsid seda juba vanad eestlased, ei oska öelda. Igatahes on meie telekanalite vahendusel ekraanile jõudnud näiteks sarjad "Neighbours" ning "Home And Away" tõestanud, et austraallased on täiesti tavalised inimesed. Vähemasti need, kes elavad Summer Bay´s.

Ma siiski arvan, et maailma väikseim kontinent peidab endas selliseid inimesi, kes jalutavad tagurpidi ja võtavad seda loomuliku osana elust. Kui Savage Garden esindab rahumeelset väikelinna kokkuhoidvat kogukonda, siis Architecture In Helsinki pea alaspidi liiklejaid.

6 multiinstrumentalistist koosnev loominguline ühendus oleks justkui elanud isolatsioonis või väikeses kohas, kuhu satub haruarva mõni suurlinnast pärit turist, kes oma juhuslikul sattumisel eraldatud kommuuni mõne eseme tsivilisatsioonist kingitusest jätab. Need meened aga sulatatakse oskuslikult ja nutikalt kokku.

A I H muusika kulgeb rõõmsalt ja energiliselt. Selles on vabadust ja parajalt segadust nagu tipptunni ajal Tallinna kesklinnas, kus juhuslikult kokku sattunud helid omavahel midagi kokku moodustavad. Aga see pole närviline. Segaduse keskel torisema kippuva eestlase asemel on elurõõmus ning huumorimeelega austraallane, kes keskmise näpuga vehkimise asemel täiel rinnal kaosest rõõmu tunneb.

Hiljuti Helsingi muusikafestivali "Flow" väisanud A I H kolmas täispikk album laenab kohati mõnusat 80. discobiiti ("Red Turned White"), võtteid B 52´s-lt ("Hold Music") ning keerab vindi peale pop-muusika taevasse tõusnud Scissor Sisters´ile ("Debbie").

Kodukas

Architecture In Helsinki - Debbie

Caribou "Andorra"

(Merge, 2007)

Justkui põgusalt käteldes My Bloody Valentine´i viib Kanadast pärit ühe mehe bänd meid head mitu aastakümmet ajas tagasi. Kõrgelt haritud Dan Snaith on püüdnud oma järjekordse albumi peale kohati The Animals´i fiilingut, kuid jäänud pikemalt peatuma meeleolukasse Brian Wilsoni ja The Beach Boys´i maailma.

9 looga "Andorra" jälgiks nagu mingil määral aja kulgu. Mida pala edasi, seda rohkem kuuleb tänasele päevale iseloomulikke helisid ja rütme. Albumi viimane rada "Niobe" võiks olla veidi töödeldes päris kõva klubihitt. Enamiku aja seikleb Caribou (varem tegutsenud ka nime all Manitoba) 1960. aastate ulmelises psühhedeelses muusikas, ent ei luba sellel hajuda, vaid valab helid paremini jälgitavatesse kuid mitmekihilistesse nn. pop-vormidesse. Kihtide loomiseks kasutab ta traditsiooniliste bändiintstrumentide kõrval erinevaid sämpleid, flööte, keelpille.

Ta ei loo uut heli. Ei peagi seda tegema. Ma usun, et ta ei pahandaks, kui tooksin paralleeli The Shins´iga. Ta ei pahandaks, sest ta teab, et tema loomingus on päris tugev annus Dan Snaith´i. Tugev kogus ilusaid meloodiaid.

Kodukas

Caribou - Melody Day

Augustibluus tuleb taas

17.-18. augustil Haapsalus toimuval Augustibluusil on lisaks kontserditele kavas ka Soome kunstniku Katja Juhola bluusiteemaline maalinäitus "Wang Dang Doodle" ning Briti suupillivirtuoosi Steve Lury' suupilli-õpituba.

Linnuselaval esinevad reedel (17.aug):
Latvian Blues Band (Läti)
D11 Blues Band (Läti)
Louie Ujvarosy (Ungari)
Bullfrog Brown (Eesti)
Musaklubi (Eesti)

Laupäeval (18.aug):
SF Blues feat. Pepe Ahlqvist, Eero Raittinen & Jukka Gustavson (Soome)
Jimmie 'Bluesman' Lawson (USA), Crossfire (Eesti) feat. Joél Terry (Kuuba)
U. Pasanen Band (Soome)
Dogs & Catfish (Läti)
The Real Deal (Eesti).

Raudteemuuseumis toimub laupäeva pärastlõunal kontsert Delta Blues Special, millel osalevad:
Mike Westhues Trio (USA)
Black River Bluesman (Soome)
Steve Lury (Inglismaa)
LR Phoenix (Inglismaa)
Bullfrog Brown (Eesti)

Mõlemad päevad lõppevad jämmiga kultuurikeskuse bluusiklubis.

Augustibluus

LCD Soundsystem ja Arcade Fire

... on ühendanud jõud ning kavatsevad välja anda 7-tollise split-singli. Ühele poolele tuleb Kanada ime Arcade Fire´i versioon Serge Gainsbourg´i loost "Poupee de Cire, Poupee De Son", mis 1965. aastal pani kinni Eurovisiooni lauluvõistluse. Teise poole täidab LCD Soundsystem´i tõlgendus Joy Division´i palast "No Love Lost".

Singlit müüakse kahe muusikahiiu ühistuuril USA-s ning valitud veebikülgedel.

Tuur:
17.09 Morrison, CO - Red Rocks
20.09 Los Angeles, CA - Hollywood Bowl
30.09 St. Paul, MN - Roy Wilkins Auditorium at RiverCent
03.10 Louisville, KY - Waterfront Park Music Today
05.10 Columbus, OH - LC Pavilion
06.10 New York, NY - Randall's Island

LCD Soundsystem
Arcade Fire

Ja lõpuks originaalesitlus:
France Gall "Poupee de Cire, Poupee De Son"

24 Hour Party People

Pühapäeva hommikul ärgates silmasin raamaturiiulil nime Tony Wilson. Ma olin korduvalt sellelt silmad üle lasknud. Paar tundi hiljem lugesin ma blogist Popop, et ta oli mõned päevad varem 57-aastaselt surnud. Imelik kokkusattumus ühte päeva. Neeruvähki.

Kes on vaadanud 2002. aastal valminud filmi "24 Hour Party People" või lugenud Wilsoni enda poolt kirjutatud samanimelist raamatut, teavad pimesilmi nimetada vähemalt kolme bändi, kelle ajakirjanikust mees suurema kuulajaskonna ette tõi: Joy Division/New Order, James ja Happy Mondays. Olles plaadifirma Factory Records ja ööklubi Hacienda omanikke, viis ta Manchesteri muusika maailma keskpunkti. Tõenäoliselt oli ta esimene, kes kandis teles (oma shõus "So It Goes") üle Sex Pistols´it.

Kummastava ikooni Ian Curtis´e elust peaks erinevatel andmetel ilmuma film. Veel sel aastal. Pealkirjaks "Control", mille juures on teinud kaastööd ka noorelt lahkunud muusiku abikaasa Deborah Curtis. Ja loomulikult: vaadake filmi ööpäevaringselt pidutsevatest inimestest.

Filmi "Control" kodukas
Popop

Muusikafestivali elamus Norrast

Penny Lane presents - Merlin Kikas:

Øya- öko rokib!

Kõik algas 1999. Norra üks kuulsamaid ning praeguseks ennast igati õigustanud (rock?!?)muusikafestivale andis ka sellel aastal oma mitmemõõtmelise avalöögi. 7.- 11. augustil üles astunud korralik eriliste ja mitte nii eriliste artistide vankumatu plejaad tegi oma töö, kuigi kuulajas- ning vaatajaskonna vähesus pole käesoleva ürituse puhul küll probleemiks. Pigem ikka vastupidi.

Tuleb tunnistada, et siinkirjutajat hämmastas festivali asukoht (Middelalderparken), sest reeglina töötab Oslo muinsuskaitse hästi ning keskaegsete müüride vahele rokifestivali tavaliselt ei paigutata (arvestades üritusega kaasaskäivaid faktoreid…), eriti kui läheduses kõrgub PriceWaterhouseCoopers’i üüratu majalahmakas ning kui kogu ürituse saab panna ühise nimetaja alla- kesklinn. Hoopis vastupidi, see kokofoonia oli turvaline, hea kuulata ja igati nauditav ning taaskasutatavas pakendis pealekauba.

Selgitamaks viimast lauset tuleb mainida, et Øya korraldajad on päris algusaegadest peale rõhutanud festivali öko-sõbralikkust. Sellest ka asukoha valik ning kogu pakutava aura. Iga toote ette käib ÖKO, kõikjal propageeritakse taaskasutamist. Näiteks sai iga õllesõber oma plastiktopsi tagastamise eest ühe krooni ja kui selle veel suitsukonisid täis korjasid, siis võitsid 35 Norra krooni, lisaks tasustati veel paberi kogumist. Jagus hordide kaupa noorukeid, kes rahva käest topse kokku korjasid. Ja jagus tuhandeid inimesi, kes rõõmsalt neid ka ulatasid. Mõnus! Aga õlu öko ei olnud…

Sattusin külastama festivali kolmandat päeva. Jube palavus ning rahvamass (mida oli ka oodata, sest kõik piletid olid välja müüdud). Loomulikult tegid nägemata artistid meele mõrudaks, aga suur tükk ajab suu lõhki. Alustaks sellega mis soovitutest nägemata jäi ja siinkohal oleks see ka valikuline ülevaade (suht-koht pealiskaudne nii kui nii, aga kogu üles astunud artistide listi võib näha koduleheküljel (leiad alt) ja siis ise hambaid kiristada) ühtedest tublimatest tegijatest- Ida Maria (SWE), Maribel (NO), New Violators (NO), Montee (NO), Pleasure (UK), Woven Hand (US), Superfamily (NO), Architecture In Helsinki (AU), Spoon (US), Battles (US), Devendra Banhart (US), The Jesus & Mary Chain (UK), The Grand (NO), Cheeseburger (US), Bladed (NO), The Besnard Lakes (CA), The Go! Team (UK), King Midas (NO), Primal Scream (UK) pluss kümneid ja kümneid teisi veel (rapist doomini), lihtsalt see line-up tuleks liiga pikk. Loomulikult leidus ka siin apsakaid, nimelt kellegi õnneks-õnnetuseks tõmmati esinemise päeval nimekirjast maha kauaoodatud Amy Winehouse. Pressi andmetel sattus haiglasse, narkoüledoosi tõttu. Vaat kus lops!

Kogu tegevus ja möll toimus neljal laval. Pealava (Enga) toetas kaks ülisuurt ekraani, millest üks oli paigutatud vastu lava, et suurema massi korral kõik nägudeni jõuaksid. Helist me ei räägi, äärmiselt kvaliteetne ja tõi mõne jässakama jänki pudedad (loe: kalli alkoholi timmitud) riffid konkreetselt avalikkuse ette. Seda et rahva lõbustamisega tõsiselt tegeleti näitasid ka pidevad ülevaated kogu platsil toimuvast ja seda tänu trossidele riputatud (ei-tea-mille-poolt-juhitud) kiiresti liikuvatele kaameratele mis võtsid mitmeplaaniliselt ja imelähedalt iga beebi-punkari mähkmesilti ja nende igaveseks V-ks kokku surutud näppe.

Sellest neljapäevast tuli ilus päev. Päeva alustas kohalik bänd Real Ones. Ääretult positiivsed ja head, ka Norra parimaks live bändiks nimetatud indie-folk-rock grupp kes kasutab oma lugudes banjot, mandoliini ja sitarit. Tõelised lavanaudisklejad ning nende eklektiline süntesaator avaldas tõeliselt muljet.

Siis kohtasin hammustavat naist. Tegelikult jättis sellise mulje artist nimega Planningtorock (DE/UK), kes telklavas suutis luua tõelise installatsiooni etenduse põimides rap’i, klassikalise muusika, jõulise janisjopliniliku hääleulatuse ning kaleidoskoopilise videoprojektsiooni. Suhteliselt pealetükkivate lugude jada. Plaati ei ostnud, sest visuaalne pilt oleks sel puhul puudunud.

Moving Oos on Norra raadiote lemmik. Oma looga “Romancer“ teinud ilma küll ja veel. No selline 60ndate lõpu ja 70ndate alguse rock’ist ja soul’ist inspireeritud kaheksaliikmeline kooslus, kes teevad inglisekeelset rahva muusikat. Nauditavalt ning omas kastmes. Kaldun arvama, et Pete Townshend ansamblist The Who annaks neile viiest neli.

Jazkamer üllatas mind tõsiselt. Nojah, et kui asjasse süvenesin siis lugesin siit-sealt, et nad on andnud välja parima underground albumi (Mojo andemtel) ning viinud elektroonilise roki ja ekstreemse metal’i sümbioosi uuele tasemele, kuid jäid live’s siiski kuidagi ühekülgseks. Mitte et nii maruline detsibellindus oleks raske taluda olnud. Lihtsalt arusaamine, et see aeg mil kitarri tümitamine vastu kõlarit parema heli, žesti või muu jaoks jäi möödanikku tuleb siinkirjutaja jaoks taas ümber lükata. Aga kindlasti ei mõtle kõik nii. Ja nii peabki.

Punkrokkarid Gogol Bordellos (US) pakkusid tõeliselt tsirkust ja leiba. Kui lugeja manab silmade ette Borat’it rokkimas on see täielik peegelpilt. Kõik mustlasmuusika elemendid esindatud ja sealjuures mitte ühtegi mustlast kohal. 99 %-liselt mitte-ameeriklastest koosnev (peamiselt ida-euroopa juurtega) kooslus kasutab sovjetlikku temaatikat ning vürtsitab laulu sõnu musta huumoriga. Samas ei erista lugusid mitte mingisuguse valemiga. Aga võib-olla on see ka taotluslik!

Kanadast pärit Malajube oli maheda loomuga ja meenutas Rootsist pärit ansamblit Kent. Prantuse keeles laulva ja taas laialivalguva sildi “indie-rock“ alla liigitatava kollektiivi meloodiline kulgemine oli nauditav ja lugu “Le Crabe“ lugu pani tähele täpid peale.

Rap’i, disco ja rock’i sugemetega õekeste Coco Rosie (US) magasin maha, sest öko-hamburgeri saba oli meeletu. Propaganda!

Järgnevalt pakkus pealava välja kohalikku raskeroki trio El Caco. Midagi sarnast sellisele USA bändile nagu Helmet või Iiri Therapy. Kaunis stoilised ning soliidsed. Midagi eriliselt silma ja kõrva ei jäänud.

Väga eriliseks ja mahlaseks (nii keele kui muusika poolest) kujunes USA garage-rock grupi Eagles of Death Metal etteaste. Esiteks on juhtliige Jesse Hughes küllaltki karismaatiline võitmaks oma puusanõksu ja pideva mölapidamatusega iga inglise keelt oskava kuulaja hetkeemotsiooni. Kuigi nende esinemist ei saa enamjaolt tõsiselt võtta seisad sa publiku hulgas ja oled täiesti uskumatul moel äraostetav. Taotluslikult “have a good time“ muusika teeb oma töö ja kui nad juba Rolling Stones’i loo “Brown Sugar“ üles võtavad laulad sa hüpeldes kaasa. Tõeliselt hea live bänd, nende lugusid pelgalt plaadilt kuulates ei saa pooltki võimalikust emotsioonist.

Ja siis tuli Tool. Musikaalselt ja etteastelt täielik eelneva vastand. Ääretult kõrge tehniline tase ning videoinstallatsioon taustal, lisaks kõrgpunktis laserkiirte mäng. Tool’il on iseloomu. Lisaks juba teada faktile, et nad üsnagi „alalhoidlikud“ on (minimaalne afišeerimine pressis, vastuseis Napster’ile), paistis see silma ka siis. Esmalt ei kasutatud nende esinemise jooksul kordagi laiekraane bändi näitamiseks. Ainult loetud minutid demonstreeriti ekraanidel Tool’ile omaseid pinevaid evolutsiooniteemalisi graafilisi lõike (mida mõned muusikakanalid, sealhulgas MTV, on liiga arrogantseks pidanud). Teisalt oli tunda ülimat professionaalsust kõiges (teades, et ka silpide arv on teatud lugudes kindel ning matemaatiliselt kalkuleeritud) ning muidugi ka bändi paigutus laval (mis loomulikult läbimõeldud) aitas leevendada visuaalse pildi puudumist tagaridades.

Konkreetsed “Good evening“ ja “Nice to meet you“ jäid ainukesteks ilma muusikalise saateta lähetatud verbaalseks suhtlemiseks publikuga. Kuuldavasti oli seegi Tool’i puhul palju aga umbes kaheksale tuhandele inimesele piisas. Ja rohkemgi veel.

Muidugi jäid ööd lõpetama ja hommikut alustama veel teisedki artistid. Paljud Oslo klubid hingasid festivaliga sama rütmi ja pakkusid lavaruumi uutele tegijatele ja vanadele olijatele. Tiheda kavaga Øya festival jätkus ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval. Hilisest Oslost bussiga välja sõites ja kabanossi süües sai nostalgia minust võitu ja lubasin endale, et Øya’t peab minu silm- kõrv veel näha- kuulda saama.

Festivali kodukas

Kaks ilmunud ja kaks ilmuvat reliisi

The Magic Numbers, kelle Koit Raudsepp tituleeris Inglismaa Sõnajalgadeks (bänd koosneb kahest paarist õest-vennast, kes on abielusuhetes) annab endast taas märku. Vähem kui kuu pärast ehk 3. septembril tuleb müüki peale kahte albumit 6 looga EP "Undecided", millel on suurema osa laulu vaevast enda peale võtnud Angela Gannon. Lugude kirjutaja Romeo Stodart on lubanud, et Angela hääl sulatab ka kõige jäisemad südamed.

EP-lt leiab neli tuliuut lugu, lisaks on väske kuue saanud "Let Somebody In" (ilmus albumil "Those The Brokes", 2006, nagu ka EP nimilugu "Undecided"). Uuele versioonile on lisatud keelpillid, mille kallal on töötanud Robert Kirby - mees, kes on oma sõna sekka öelnud Nick Drake´i albumite "Five Leaves Left" ning "Bryter Layter" juures.

Loodetavasti leiab EP-lt väärilist jätku nende debüüdil ilmunud loole "Forever Lost". Teine plaat seda järge minu jaoks kahjuks ei pakkunud.

Hetkel tuuritab nelik ringi mööda UK-d ning veedab aega Rufus Wainwright´i kontserttuuril USA-s.

Kodukas


Oktoobri alguseks on lubanud oma kolmandat kauamängivat ka inglihäälne Katie Melua, keda on kahe esimese plaadiga saatnud suursugune edu, tõstes ta 2006. aastal enim plaate müünud briti naisartistiks maailmas.

Gruusias sündinud ja Inglismaal sirgunud naine on öelnud oma peagi ilmuva plaadi kohta, et see on eelnevatest küpsem, kuna ta ise on vahepeal vanemaks saanud. Ehk siis 22-aastaseks!! Album saab nimeks "Pictures". Praeguseks on väljas esimene singel "If You Were a Sailboat"

Kodukas


Vahepeal on oma debüütalbumitega saanud hakkama Air Traffic ja GoodBooks. Mõlemad ikka ja jälle ning taaskord UK-st.


Air Traffic´u "Fractured Life" on saanud päris korraliku stuudiolihvi ning sellel kõlab võib-olla veidi rohkem klaverit kui Coldplay loomingus, kuid muu on üsna sarnane. Isegi frontmani vokaal. Aga on kohti, mis mulle meeldivad. Kui vaadata bändi kahte videot singlitele "Charlotte" ja "Shooting Star", siis neist viimane rõhub selgelt teismelistest tüdrukute kuulajaskonnale. Kurblik bänd, meloodiliste lugudega ning jõulise trummariga.

Kodukas


GoodBooks kõlab esialgu nagu Good Shoes, nime poolest ma mõtlen, kuid nende muusika on palju põnevam. "Control" võib olla hetkel aktuaalne, kuid mõne aja pärast unustatakse. Tõenäoliselt. Viletsa kliimaga riigist tuleb kitarripõhist popmuusikat nagu maiustusi Kalevi kommivabrikust. Kõik ei maitse, kõiki ei jõuagi maitsta. Ja nii jäävadki mõned igavesti poeriiulitele. Kui GoodBooks´i esikalbum oleks assortiikarp, siis mõned suutäied valiksin sealt välja küll.

Kodukas

Air Traffic - Shooting Star

Uus singel: The Hoosiers "Worried About Ray"

The Hoosiers tuleb UK-st. Bändis on kolm meest ning kui neil kõik plaanipäraselt laabub, annavad nad 10. septembril välja oma esimese albumi, mille nimeks saab "Trick To Life".

Praegu on neil väljas singel "Worried About Ray", mis vaatab ühest kohast 1960. aastate lõppu, kui võidutses The Turtles, teisalt hoiab singel tugevalt kinni sellest, millele rajas suuresti teed The Futureheads ja The Libertines ning mille sabas sörgivad enamik praegusi bände.

The Hoosiers´i muud kraami ma kuulnud ei ole, kuid käesolev singel jätab päris sümpaatse mulje.

Kodukas

The Hoosiers - Worried About Ray

Kuri Proge 2007

Toimub Hiiumaal 4. augustil. Kell 11:30

Esinevad:
Morte Macabre (SWE) - mellotroniga;
Emma Nordenstam (SWE);
Octopus Syng (FIN);
Phlox (EST);
Luarvik Luarvik (EST);
Tartu Popi ja Roki Instituut (EST)

Rohkem informatsiooni pole selle ürituse kohta leidnud.

Tegan & Sara "The Con"

(Vapor/Sire, 2007)

Tegan ja Sara on identsed kaksikud ja nad tulevad vahtrasiirupi maalt Kanadast. Poisilikud tüdrukud ei ole siin, et sulatada südameid või halada kurvast armastusest. Pungiliku välimusega kaksikud on isepäised, mängivad pilli ja kirjutavad lugusid. Loomulikult laulavad ka. Koos. Hästi haakuvad hääled on nende kaubamärk. Vahel meenutades Gwen Stefani´t No Doubti aegadest. Kihvte käike mängivad kitarrid, mahedad trummibiidid ja aeg-ajalt juhuslikult kõlavad sündipartiid on albumil "The Con" omal kohal.

Viienda albumi juures tuli plikadele seltsiks Chris Walla, kes on tuntud bändist Death Cab for Cutie. Muusika iseloom pole sellel albumil siiski väga muutunud. Nad on nurgelised, kartmatud ja enesekindlad. Esilagsel kuulamisel väga meeldejäävaid meloodiaid pole. Nende helikeel ja maneer sobib ideaalselt muutuvasse maailmavaatesse, kus naised ei taha elada enam meeste poolt loodud maailmas. Nad pole sellest pääsemiseks agressiivsed vaid teevad seda, mis meele järgi ja huvi pakub. Ja seda väga lihtsas ja haaravas võtmes.

Myspace

Tegan And Sara - Relief Next To Me

Odessa POP

Laupäeval, 4. augustil avab pärast suvepuhkust uksed hubane vanalinna baar-klubi „Juuksur“ (asub Vaimu ja Pika tn nurgal).

Sügishooaja avaürituseks on selle suve viimane Odessa POP, millele annavad taaskord näo sõbralikud austraallased – tuntud ja tunnustatud laulukirjutaja Darren Hanlon Sidney'ist ja Melbourne'i scene'i tõusev täht Pikelet oma folk'i, indie-poppi ja psühhedeeliat segava soolokavaga. Plaatidel loob meelolu Mihkel Roosberg, kes 90-ndatel tegi raadios populaarset heamuusikasarja „Helisev Muusika“. Tänaseks on Mihkel kolinud Kohviraadio agedustele.

Darren Hanlon ja Myspace
Pikelet ja Myspace
Kohviraadio
Odessa POP

Lätlased on paremad kui eestlased

Penny Lane´i suurim hirm läks seekord täide: üle piiri Lätti ei pääsenud, mistõttu jäi nägemata kaua igatsetud Badly Drawn Boy ja palju muud. Kuid siinkohal on hea meel tervitada esimest külaliskirjutajat siinses keskkonnas, teemaks festival Positivus AB.

Penny Lane presents - Berit Niin:

Salacgriva oli väike ja kena koht männimetsas mere ääres, Lätis. Minu ootused Positivus AB suhtes olid suured, aga kui kohale jõudsime, siis sadas vihma ja üritus nägi üsna nukker välja. Inimesi oli vähe ja lavaesine porine. Hakkasin kohaletulekut peaaegu et kahetsema.

Õnneks laulis Badly Drawn Boy päikse välja ja edasi läks kõik ainult paremaks. Mumiy Troll meeldis lätlastele eriti ja esines üle 2 tunni.

Teisel päeval oli täielik festivali ilm ja inimesi oli palju rohkem. Üritusel oli palju eestlasi ja nägin ka mitmeid tuttavaid nägusid.

Lätlased on hoopis teistsugune publik kui eestlased, nad olid nii rõõmsad ja energilised ja ka kontsertide vahel võis pidevalt näha inimesi tantsimas.

Kogu ürituse parim esineja oli minu jaoks Stereophonics, tekkis ikka õige festivali tunne. Ka James küttis publiku üles ja kutsus inimesi lavale tantsima. Ei kujuta ette, et eestlased oleksid mõnel kontserdil laval nii ennastunustavalt tantsu vihtunud.

Ainuke, mille üle võiks nuriseda, oli toitlustus üritusel ja terves Salacgrivas. Festivalil ei olnud kuigi palju söögikohti ja ka mujal olid paljud kohvikud ja restoranid nädalavahetuseks suletud.

Üldiselt aga jäi Positivus AB-st ikka positiivne mulje ja kui järgmisel aastal sama lahedad esinejad on, lähen kindlasti veel.

Roy Strider kirjutab Päevalehes

Positivus AB Festival

Toimub Läti Vabariigis Salatsis (Salacgrīva), üsna Ikla piiripunkti lähedal. Seal on meri ja kaks päeva täis päris korralikku muusikat. Kui hakata järele mõtlema, siis ega siinmail nii tugevat line-up´i ette näidata pole.

Esimene päev ehk reede:
Reedest päeva alustavad kohalikud bändid, kellest kõige nimekam on ehk Goran Gora. Temast on siingi blogis varem juttu olnud.

Malcolm McLaren UK-st. Mees ajab hetkel vaikselt oma rida. Kui ta veel noorem ja kõbusam oli, manageeris legendaarset Sex Pistols´it ning on koostööd teinud näiteks Boy George´i ja Adam And The Ants´iga. Nii seisab vähemasti festivali kodulehel, kus on üleval ka härra McLareni mõned heliklipid, mis esialgu kuulates väga kummaliselt kõlavad. Aga tundub, et Tarantinole meeldis: mõnda lugu on kasutatud Kill Bill vol 2-s.

Mumiy Troll Venemaalt. No seda bändi teab iga teine eestlane. Vähemasti Eurovisioonilt. Omapärane lalisev vokaal, lohakas olek laval ja muhedad lood.

Brett Anderson UK-st. Kui poleks Suede´i, mis siis oleks saanud britpopist? Tõenäoliselt see sama, mis ta praegu on, kuid Suede kannab kogu selle arenguloos päris suurt rolli. See vokaal ja metsikud kitarrikäigud. Brett Anderson igatahes ajab nüüd ka oma soolorida, andis aasta alguses välja albumi, mis kriitikutele väga ei meeldinud. Aga tal on siiski olnud Suede ja The Tears.

Reedese päeva pärl minu jaoks on Badly Drawn Boy. Ja kui nüüd tuleb situatsioon, et ma ei saa üle piiri, kuna auto passis pole minu nime, siis... Ma parem ei mõtle. Geniaalne mees lihtsalt.

Viimane päev ehk laupäev:
Alguseks ports kohalikke bände ja siis Lätis laineid lööv Tanel Padar & The Sun. Ei ole vist ühtegi paika varsti, kus seda venda pole.

Laupäeva õhtu poole aga leiame eest rootslased, kes alles loetud päevad tagasi siinmail esinesid ehk The Concretes.

James UK-st. No, lugu "Sit Down" mängisid vist kõik raadiod. Eakaaslased Mumiy Troll´iga ehk turjal pea 26 aastat. Selle ajaga on jõutud välja anda hunnik albumeid, EP-d, kogumikke ja singleid.

Stereophonics UK-st. "Dakota" vast kõige tuntum lugu. Mul on kuskilt jäänud meelde, et saareriigi raadiojaamad on just seda singlit läbi aegade väga ohtrasti mänginud. Singel ise on umbes kolm aastat vana, kuid on näiteks vanade ABBA hittidega väärikal kohal pleilistides. Üks loogiline põhjus võib peituda ka selles, et lugu on peaaegu 5 minutit pikk. Ja vahel kuluvad nn head pikad raadiolood ühele DJ-le marjaks ära. Eetri täitmiseks.

Festivali koduleht

Ja uut muusikat:
The Concretes - Oh Boy

Penny Lane soovitab:

Barbariz - Eluslooduse viimased päevad
ehk rubriigi update (vt paremale)

Barbariz ise räägib loost: Saabunud on eluslooduse viimased päevad. Robotid marsivad tänavatel, inimesed on nende orjad. Inimpead on täidetud kummalisest mantrast, mis kõlab umbes nii: "I´m just a cup, a cup of cappucino". See laul kordub nii üha uuesti ja uuesti, retsiteerivana kui ürgeestlaste regilaul, kui ammusurnud Mati Nuude ja Tarmo Pihlap, kes laulavad bussides ja taksodes ning tekitavad turvalise äraoleva 80-ndate keskpaiga Vikerraadio tunde...

Seda kahjuks väline vaatleja ei kuule ega taipa, need alateadvusega manipuleerivad sõnad on peidetud tajupiiride sügavaimatesse koobastesse...

Siiski võib märgata hullunud robotit, kes rongkäigu sabas liikudes keerab teisi roboteid pea alaspidi ja üha enam roboteid pöördub pea peale ja kaotab identiteedi, asudes kummaliselt programmeerituna eelkõndivaid reipaid hõiskavroboteid tagurpidi keerama...

Barbariz - Eluslooduse viimased päevad

Kago aastal 2005 Tartus

Kago "Piimaś"/"Köngerjönks"

(Seksound, 2007)

Kago "Piimaś"/"Köngerjönks" on duubelplaat, mis sisaldab Kago kahte albumit, mille väljastas Õunaviks CD-R kujul. Kuna need päris kiiresti otsa said, kujundas Seksound uue ümbrise ja viis materjali tehasesse pressida ning lõi Kago uutele kuulajatele võimaluse 2003. ja 2005. aastal ilmunud plaadid korraga saada.

Paar aastat tagasi toimus Tartus Mailaul, kus ka Kago (kodanikunimega Lauri Sommer) esines. Oma esimese loo esitas ta tugevalt häälest ära keeratud kitarriga ning laulis sellele veidi närvilise häälega midagi peale. See etteaste külvas publiku sekka päris korralikku segadust ning kaks minu ees istuvat inimest otsustasid saalist lahkuda. "Mis ekstavagantsus see ometi siin on?", mõtlesid nad ehk.

Kago võiks olla vabalt Eesti Nick Drake. Ebaühtlase kvaliteedi ning üksikute heliefektidega salvestised tõmbavad lisaks paralleele veel Kago enda ajastukaaslastega: Pastacas, Barbariz, kuid ta on lihtsam, kasutades justkui niiskes õhus aastaid seisnud klaverit ning akustilist kitarri, mida poleks tükk aega keegi korralikult häälestada viitsinud. Viimast instrumenti valdab Kago imepäraselt hästi. Seto juurtega mees, kes uurinud teaduslikult Uku Masingut, laulab hea meelega rahvaviise, mahedaid ballaade ja mängib instrumentaalpalu.

Kago ei meeldi neile, kes armastavad ainult lihvitud ja kindlat struktuuri järgivat levimuusikat. Kago meeldib vahetut kontakti ja eesti luulet hindavatele inimestele.

Kagost veel
Õunaviks

Kago - Lill on iga inime

Inimeste heatahtlikkus, mis paneb imestama!

Kui üldse kuskilt alustada ja midagi kirjutada, siis seda, et inimesed on enamjaolt kõik ilusad ja head. Forwardsi tiimile suured tänud ja minu imetlus, kuidas suurt festivali korraldades jätkub aega ja tähelepanu väiksematelegi detailidele. Isegi tunnen, et olen täna palju parem kui eile.

Heli oli väga hea, et isegi StereoChemistry´t kuulasin. Mooses, vaatamata mõnele väsinud bändiliikmele, pani südame paraja tempoga käima, et sukelduda head muusikat täis päeva. Tartu Popi ja Roki Instituut, Shelton San ja Wrupk Urei kõlasid justkui paralleelselt ja kordamööda. Võimsad trummi- ja bassipartiid. Mooses võiks ikka mõelda konkreetsemalt albumi peale.

Mona De Bo kohta ei oska enam midagi öelda. Selle aasta parim bänd. Geniaalsemaid ansambleid vist üldse. Võrreldes viimase korraga, kui neid kuulsin, on nad läinud veelgi paremaks. Lagi. Mona De Bo isevalmistatud singlid müüdi peale live´i sekunditega maha.

Sitimaan oli selles suhtes tore, et mulle meeldis, et nad tundsid suurt rõõmu laval olemisest. Mõni lugu oli väga hea, enamuses suht keskpärane. Juhhuu ja lisalugu.

Eliit tekitas inimestes vastakaid tundeid. Kas meeldis või siis üldsegi mitte. Mulle meeldis ja eriti Vaiko Epliku Jarvis Cocker´i moodi outlook. Ja loomulikult võimsalt kokku sobivad vokaalid: Pehk, Chalice ja Eplik. Lihtsalt super!

Under Marié jäi vahele, Galaktlanit kuulasin telgi taga, sest see telk tekitas minus päris suures osas frustratsiooni. Mul oli koguaeg tunne, et ma ei mahu sinna ära ja ei näe korralikult. Galktlan kõlas väga hästi ka õues.

Red Carpet ja The Concretes olid minu jaoks üsna sarnased äktid, mis mõlemad iseloomustavad väga hästi skandinaavialikku heaoluühiskonna muretut muusikat. Ilusad inimesed, rõõmsad ja väga lihtsad. The Concretes´i heli oli lava ees vahuselt pehme.

Moj Rakety oli jube vali ja minu süvenenud vastumeel selle telgi suhtes muutis mind veelgi ettevaatlikumaks.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kolme aasta peale kõige parem Plink Plonk .

Ahjaa: Seksound´i reliiside arv tõusis just Plongi hommikul, kui otse tehasest toodi kaasa Kago duubel. Sellest pikemalt varsti.

Öösel saabus tänuSMS Mona De Bo Pikemalt Edgarsilt:
Thanks for your kind words! I wouldn´t lie if I said that much of Mona´s inner confidence was gained by finding out about the existance of Estonia with it´s sincere and crazy music-fans-dreamers-makers. Ant it´s thanks to You and Martin that this notion started to appear at all. Hugs&kisses! E

Veel pilte:
Evert Palmets
Orants
Heikki Leis
hhhea.blogspot.com

Surmamõistetud CD appihüüe

CD-d on minevik, arvavad paljud tulevikuvisionäärid. Minule, kui CD-plaatide ja vinüülide armastajale, ei meeldi selline jutt teps mitte. MP3 on küll väike, võtab vähe ruumi ning inimene saab oma meelispala hõlpsasti internetist alla laadida. Ametlikult ja väikese tasu eest ei tohiks selline viis muusikat omandada käia kellelegi üle jõu.

Reklaamiühiskonna inimestena ei peeta tihtipeale lugu enam mitte kogu albumi kunstilisest väärtusest ja terviklikkusest, vaid kindlat pleilisti omades kuulatakse oma lemmikloost väike osa ning "keritakse" üsna pea järgmise muusikapalani. Klipid, klipid ja vähene süvenemisvõime. On muidugi ka koos kujundusega ja muu säärasega MP3-s kätte saadavaid albumeid. Tegelikult ei saa ju sellise variandi vastu olla midagi, kui sama väljaannet oleks võimalik kätte saada ka füüsilisel kujul.

Albumimüügi numbrid kukuvad igatahes kolinal ning erinevad plaadifirmad mõtlevad uusi väljundeid. Visionääride poolt surma mõistetud CD-le püütakse siiski veel hing sisse puhuda ja viimane tarbijale senisest atraktiivsemaks muuta: Disney kompanii plaadifirma Hollywood Records toob augustis turule uue põlvkonna CD -plaadi ehk CDVU+.

Muusika on plaadil endiselt võtmekohal, kuid plaadil leidub hulganisti lisasid, mis peaks fännid poodi kihutama, sest seda kraami pole võimalik hankida kusagilt mujalt. CD-lisad on umbes sarnased nagu DVD-plaatidelt leitav lisakraam - digitaalne ajakiri artisti kohta, laulusõnad ja fotod. Kõik see peaks olema tarbijale lisapõhjus plaat osta.

Ühtlasi on lahti saadud plaadikattest - pakend on taaskasutatav. Lisasisu saab kasutada nii internetiühendusega arvuti abil, siis on võimalik veel ühtteist täiendavat juurde laadida, aga ka autonoomselt, ilma netis istumata.

Kõik lisad on toodetud spetsiaalselt plaadi jaoks, seega ei üritata ratsutada vana materjali seljas: vanu videoklippe plaadilt ei leia. Esimesena ilmub 7. augustil uues formaadis The Jonas Brothersi uus album.

Muusika - ei midagi uut

Muusikaajakiri Rolling Stone on toonud välja 20 paari rocklugusid, mis on teineteisega väga sarnased. Nagu iga-aastane Eurovisiooni temaatika: oi, see on ju puhas ABBA. Nimekiri on päris muljetavaldav:

1. Jet’s “Are You Gonna Be My Girl” ja Iggy Pop’s “Lust for Life”

2. The Beatles’ “Ob-La-Di, Ob-La-Da” ja Offspring’s “Why Don’t You Get a Job”

3. Nirvanas’s “Smells Like Teen Spirit” ja Bostons’s “More Than a Feeling”

4. Natsareth´s “Hair of the Dog” ja The Beatles´ “Day Tripper”

5. The Doors’ “Roadhouse Blues” ja Oasis’ “Put Yer Money Where Your Mouth Is”

6. Foo Fighters’ “Monkey Wrench” ja Elton John’s “Whipping Boy”

7. Sublime’s “What I Got” ja the Beatles’ “Lady Madonna”

8. Wilco´s “Walken” ja Spoon´s “Don’t Make Me a Target”

9. Akon’s “Don’t Matter” ja R. Kelly’s “Ignition” (Remix)

10. Billy Joel’s “Honesty” ja Elton John’s “Sorry Seems to be the Hardest Word”

11. Phish’s “Farmhouse” ja Bob Marley’s “No Woman No Cry”

12. Elastica’s “Connection” ja Wire’s “Three Girl Rhumba”

13. Bryan Adams’ “Summer of 69″ ja Green Day’s “Jesus of Suburbia”

14. Def Leppard’s “Pour Some Sugar on Me” ja Weezer’s “Beverly Hills”

15. Natalie Imbruglia’s “Torn” ja The Black-Eyed Peas “Where is the Love”

16. The Kinks “Picture Book” ja Green Day’s “Warning”

17. The Killers’ “When You Were Young” ja Bruce Springsteen’s “Born to Run”

18. Pearl Jam’s “Given to Fly” ja Led Zeppelin’s “Going to California”

19. Fergie’s “Fergalicious” ja J.J Fad´s “Supersonic”

20. Bruce Springsteen’s “Born to Run” ja Blondie’s “X Offender”

Rolling Stone

Moonbabies "Moonbabies At The Ballroom"
(Parasol, 2007)

Kui oled just klaarinud ära väga suure jama, mis on sind teinud paariks päevaks täiesti töövõimetuks ning koju jõudes kuulad käesolevat albumit, valdab tunne, et kõik läheb veelgi paremaks. Palju paremaks kui oli varem. Võiksid olla suisa võlur.

Moonbabies´i kolmas album on nii kergendava toimega ja õhuline, et see paistaks justkui läbi. Mehest ja naisest koosnev duo teeb pilvise õhtu päikesepaisteliseks hommikuks. Sellist muusikat ongi vaja ühele külmale Põhjamaa inimesele, kelle suurimaks igatsuseks enamikust aastast on soe suvi. Ehk seepärast ongi teispool Läänemerd tehtavas muusikas kuulda veidi naiivset kuid iseteadlikku tooni, mis rõhuvad pilverünkad laiali ajaks. Rootslaste "Moonbabies At The Ballroom" on kohati lohutavalt kurb ja hajameelne. Ja nii ilus pop-muusika, et ma kardan, et mul ei tule tänasest filmiõhtust midagi välja. Lasen end uputada unistavasse kajasse.

Myspace
Kodukas

See konkreetne lugu võib-olla ei iseloomusta kõige paremini kogu albumit (noh, et on kõige "magusam" sealt), kuid praegusel hetkel mõtlesin, et see kitarrikäik on nii ilus ja panin selle siia. PS! Hoidke oma sõpru!

Moonbabies - Walk On My Feet

Plink Plonk 2007 tuleb

Algus
Aasta siis oli ´65 pluss 40 otsa ehk kui Pedigree ühel ilusal kevadel Tartus Lutsu teatrimajas koos Stem´i ning Soome bändi Vanity Beach´ga kontserdi andis. Mis siis? Just tollane kevadine live külvas seemne, mis pool aastat jõudsalt idanes ning pani kasvama tänavu juba kolme aastaseks saava sõltumatu muusika festivali Plink Plonk suvise muru.

Mäletan selgelt esimese aasta stressivaba ja kommertsist priid õhkkonda, naeratavaid nägusid ning mitmekesist muusikat. Tartu laulukaare muruplatsidele oli ehitatud kaks lava (üks Plink ja teine Plonk) ning kuulda sai väga häid ja mitte nii häid Eesti ja piiritaguseid bände. Seal nägin ma näiteks esimest korda Popidiot´i ja pettusin lätlastes, keda tol korral esindas ansambel Kuba.

Järgmisel aastal ma juba ootasin juuli keskpaika ja veendusin veelkord festivali headuses. Ja pettusin venelastes (Revolver) ning üllatuisn lätlastes (Tribes Of The City). Inimesi oli juba palju rohkem, aga meeleolu püsis endiselt mõnus ja soe.

Et kuidas...
Arvatavasti annab sundimatule ja vabale õhkkonnale oma suure osa ürituse pingutamata organiseerimine. Plink Plonk´il ei ole aastaringselt tegutsevat kontorit, ei ole palgatud abijõude, vaid kogu töö teeb ära üsnagi väikene Forwardsi stuudio ümber koondunud sõpruskond, kes ärkab talveunest pool aastat enne juulit ning virgudes kogu muusikaüritusele paraja hoo sisse lükkab. Helistatakse erinevatele bändidele ja uuritakse maad. Tasapisi. Keegi trükib oma firmas särgid või kujundab plakatid. Toimumispäeval veetakse ise kaableid ja keeratakse heli. Keegi ei tee seda kasumi pärast.

Milliste kriteeriumite järgi käib ansamblite valik? Ühe peakorraldaja Lauri Liivaku sõnul ei eksisteeri kindlaid kriteeriume: "Kõik, mis tundub meile hetkel hea või tulevikus palju tõotav või kes on saanud just millegi huvitavaga hakkama. Stiililiselt piire pole. Muusikavalik on elektroonikast metalini." Tuleviku poole vaadates ei välista Liivak, et kunagi võib Plonk´il kuulda näiteks rockabilly´t, country´t või isegi puhkpilli orkestrit.

The Concretes
Sel aastal kuuleb Plonk´il elektroonikat, müra, siirast kitarripoppi ning vahtralehtedes ringi kihutavaid noortebände. Lauri Liivak ei tee saladustki, et tipp on siiski The Concretes Rootsist. Võib-olla on see ka üks festivali siiani külastanud bändidest kõige nimekam. The Concretes on väljastanud kolm täispikka stuudioalbumit, mõne EP ning paar kogumikku. Nende muusikat on kasutatud USA reklaamides ning nende lugudest on teinud remixe Austraalia kollektiiv The Avalanches. The Concretes iseloomustab väga hästi kogu skandinaavialikku armast kitarri-muusikat, millele on lisatud puhkpille, sünte ning elujaatavat energiat.

Red Carpet
Samasse kategooriasse mahub ära ka teine Skandinaavia bänd Red Carpet Soomest, kes tuleb alguses välja hõigatud Regina asemel. "Päris kehv tunne oli, kui Regina ootamatult ära ütles," tunnistab Liivak. "Et selliseid asju tulevikus ära hoida, peame hakkama mõtlema pliiatsite ja paberite peale ning kuivi lepinguid allkirjastama." See aga ei läheks jällegi Liivaku arvates festivali idee ning olekuga kuigi palju kokku. See pole ka esimene kord, kui mingid apsakad seoses esinejatega juhtuvad. On olnud kordi, kus vahetult enne kontserdit on saadud telefonikõne sisuga, et ups, me jäime lennukist maha. Siis pole aega käega lüüa või mõelda, et nüüd on kõik metsas. Siis tuleb tegutseda: kas leida uued piletid või uus bänd. Red Carpet´i kohta ütleb Liivak: "Nunnu värk".

Sitimaan
Eesti bändidest pakub ehk kõige suuremat uudishimu Sitimaan, kes tuleb Plink Plonk´iks üle pika aja taas kokku. Sitimaan alustas oma tegevust 17 aastat tagasi Pärnus ning ´90. aastate keskpaiku jäi bändi tegemine soiku erinevatesse linnadesse kolimiste ning tekkinud perede tõttu. Bändi frontmani Marek Taltsi sõnutsi inspireeris neid alguses The Pixies, The Stone Roses, My Bloody Valentine, The Smiths ja näiteks veel Brian Eno helimaailm. Marek Talts iseloomustab Sitimaani loomingut kui meloodilise müra elementidega alternatiivset poppi. Eesti shoegaze´i lipulaeva Pia Fraus´i ja plaadifirma Seksound juhtfiguuri Rein Fuksi arvates on tegemist tõeliselt professionaalsete pillimeestega, kes teavad täpselt, mis on hea ja kuidas seda saavutada. Tulemiks on "korralik musa". Hetkel on Sitimaan teinud järjepidevalt proove ja linti kolm tuliuut lugu. Kas tuleb lisa ja ka album? "Muusikalist materjali on hetkel paari plaadi jagu. Raskusi on sõnade leidmisega. See võtab rohkem aega kui harmooniajärjestustega tegelemine. Plaati me varem välja pole andnud. 1992. aasal ilmus helikassett "Naive" Uue albumi kohta hetkel ei oska midagi täpsemalt öelda," lausub Talts.

Mooses
"Mooses on nagu linnalegend" ütleb Lauri Liivak. Tegelikult on Mooses täiesti olemas ning eksisteerib juba mitu head aastat. Tartus. Peamiselt hõlmab bänd 7 inimest (vahel teevad kaasa ka külalised), kuid kui mõni liige vahepeal kuskil ära on, ei jää seepärast ükski live andmata. Et keegi puudu on, juhtub päris tihti, sest suurem osa Moosese inimestest on hõivatud teistesse bändidesse (Shelton San, TPRI, Honey Power jpt). Kui Mooses oma tegevust alustas, kasutasid nad peamiselt arvutipõhju, millele mängiti peale näiteks kitarre ja sünte. Praeguseks on põhjad kadunud, kuid sündimängija Indrek Martise ehk Heinu idee kohaselt peaks need taas tagasi tooma ja nende kallal rohkem nokitsema. Mooses on oma loomult kaootiline ning improvisatsiooniline kollektiiv, kellel väga palju nn valmis lugusid pole. Kui loo struktuur on enam-vähem paigas, küpseb see pidevalt edasi. Ja uusi lugusid väga palju ei tule ka, tunnistab Heinu: "Kuigi ei saa ka kurta, et neid praegu vähe oleks." Milline on Moosese muusika? "Mõjutusi on tegelikult päris palju. Alguses olime elektroonilisemat laadi. Praegu kisub ikka progeks ära. Kõige lihtsam oleks kõike kokku võtta sõnaga eksperimentaalne. Meil on kitarrid, sündid ja trumm. Vahel on meid võrreldud 90. aastate alguse shoegaze bändidega, vahel varajase Pink Floyd´iga." Mooseses on palju, muutuvat ja küpsevat. Kus kohast tuli aga selline nimi, Heinu mulle ei ütle, vaid vaatab kavala näoga otsa ja lausub lihtsalt: "Tänaval."

Veel
Sel aastal toob Plonk´i sõpruskond Eesti publiku ette suurepärase Mona De Bo Lätist, kes käesoleva aasta varakevadel Eestis ka paar kontserdi andis ning siinse nõudliku maitsega publiku südamed võitis. Venemaalt tuleb seekord Moy Raketi. Üles astuvad meie enda pilvetagust meeleolu loov Galaktlan ja alati üllatav Eliit. Kuulda ja näha on veel Under Marié ning StereoChemistry.

Afterparty
21. juulil 2007 Tartu Laululava muruosal toimuv festival toob kaasa uuendusi: Plink lava on kolinud suurde telki, kuhu koondub ka kogu õhtune osa. Peale kl 23 ei tohi enam värskes õhus müristada. Siis saab telgist aferparty ametlik toimumiskoht, kuhu on oodatud kõik festivali passi omanikud. Õhtu lõpetavad emorockbänd Aides, mürasaurus Shelton San Eestist ja elektroonilist muusikat tegev Pablik Leedust.

Paratamatult tahaks lausuda: be sure to wear some flowers. Nagu 40 aastat tagasi, kui korraldati Monterey Pop, millega pandi suurem nurgakivi rockmuusika festivalide traditsioonile.

Väravad avatakse kl 13, algus kl 14. Kestvus 14 tundi. Fotoaparaat/kaamera on lubatud. Piletid Piletilevist.

rada7
Plink Plonk

Ilusa muusika Festival Schilling

Kilingi-Nõmme Laululaval ja Kultuurimajas toimub sel aastal teist korda ilus päev hea muusika seltsis. Eelmise aasta üritus kogus vaid ülivõrdes kiidusõnu nii publikult kui ka esinejatelt.

Sel aastal:

Kimya Dawson (USA)
Darren Hanlon (Austraalia)
Wonuwali (Burkina Faso / Soome)
Erko Niit
Eliit
Lippajad
Erro
Müürilill
Rubik 3001

Lisaks peotäis DJ-d

07.07.07

Kodukas

Avalöök Plink Plongile

Round One: Eesti mürarokkarid Zahir´ist ning kärina eksperdid The Pope´ist kütavad kõrvad kuumaks 10. juulil Tartu klubis Rock&Roll, mis korraks suvepuhkuselt naaseb ning kõikidele Plongi sõpradele uksed avab. 21. juulil 3-aastaseks saav festival pakub esimeses voorus väärikat soojendust. Zahir, kes selle aasta alguses lõpuks albumiga "Green Means Go" maha sai, on Plongi publikule tuttav esimesest aastast. USA duo The Pope peaks pakkuma meelehead I Love Sarah austajatele veidi karmimas ja eksperimentaalsemas võtmes, arvab festivali korraldaja Lauri Liivak. The Pope esineb järgmisel päeval ehk 11. juulil ka Tallinnas Regge baaris.

The Pope ja Myspace
Zahir ja Myspace

Uus telekanal Seitse

Uus kultuuri- ja muusikakanal Seitse sai Kultuuriministeeriumilt ringhäälinguloa.

Priit Pedaniku eestvedamisel loodud telekanal Seitse sai Kultuuriministeeriumilt kolmeks aastaks ringhäälinguloa, mis võimaldab alustada saatetegevusega. Kanali suveprogrammiga on võimalus kõigil tutvust teha alates 7. juulist 2007.

Esialgselt TV4 nime all plaanitud telekanali nime muutuse põhjuseks on peamiselt programmi sisu – nädala seitse päeva on jaotatud seitsmeks muusika- ja programmivööndiks. Lisaks kõigele on ka ametlikuks eetrisse tuleku päevaks 07.07.2007.

Aprillis alustatud testperiood on edukalt läbitud, kõige töökindlamaks osutusid Elioni pakutavad teenused. Kanali käivitudes levib Seitse Elioni, STV ja Telseti kaabelvõrkudes. Leviala laiendamise läbirääkimised on käimas Starmani ja EMT-ga.

Programmi levipiirkondadeks on Harjumaa, Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa, Järvamaa, Läänemaa, Põlvamaa, Pärnumaa, Raplamaa, Tartumaa, Viljandimaa ning Võrumaa.

Bullfrog Brown "Snakes and Devils" + "Uncooked" EP
(KWAQ Records, 2007)

Mulle ei meeldi inimesed, kes palju ja kõva häälega räägivad. Mulle ei istu ka smalltalk. Parem on lihtsalt võõra inimesega sundimatult näiteks laua taga vaikides istuda, kui polegi midagi lausuda. Bullfrog Brown on oma iseloomult just täpselt selline võõras, kes üsna kiiresti omaks saab. Ilma tiheda vestluseta. Bullfrog Brown´iga pole mingit probleemi pikalt tõtt vaadata ja tunda ennast hästi. Ta on vahetu, lihtne ning tekitab huvi.

Peale pikka vaikimist räägib ta sulle vahetevahel käheda häälega oma kodutänava elust, vaesusest ja muusikast. Tema juttu kuulates kujutad sa ennast ette, kuidas istud peale südasuvist kuuma päeva jahedust pakkuva öö eel oma kodu aknal, kiigutad jalgu ning jälgid, kuidas mõni väsinud vana auto mööda kruusateed su puumajast mööda sõidab. Justkui oleksid aastas 1930 või kuskil seal. Mitte 21. sajandi alguse infomüras.

19 looga special edition, mis sisaldab 2005. aastal ilmunud albumit "Snakes and Devils" ja möödunud aastal reliisitud EP-d "Uncooked". Tõeliselt hea Emajõe deltabluus suitsuse vokaali, slide-kitarri ja suupilliga.


Tracklist:
1. The Wind Still Blows
2. Legacy Blues
3. Snakes Were Gettin'
4. Night
5. Missmeal Blues
6. Devil Went A-Walkin'
7. Feed the Habit
8. I'll See You, Mr. Blues
9. The Windows Are Shakin'
10. Saucer Full Of Cream
11. Whiskers
12. Blues For Tinkle
13. Sittin' By the Window
14. Build Me A Statue
15. Phantom Menace
16. Meansalot
17. Poltergeist Blues
18. Stolen Nocturne #9
19. Snake Girl Blues

Kodukas
Myspace

Bullfrog Brown - Build Me A Statue

Aknaga Tartu Underground

Klubide Kellele ei meeldiks Johnny Depp? ja Maailm vahetus läheduses juuli alguspäevil (loodetavasti) uksed avav uus koht Underground tõotab tulla midagi selllist, mida Tartu linnale ja selle muusikasõpradele vaja läheb ja sobilik on. Mõned trepiastmed Rüütli tänava alguse tühermikust alla poole astudes avanevad sinu ees kaks pruuni suurte klaasidega metallust ja sisse jõudes oledki Underground´is.

Piklikus ruumis on ümarad lauad ja toolid ning terve rida pehmeid diivanikohti. Selle keskmes on parajalt massiivne siledaks lihvitud betoonist baarilett, mille alumine osa on plastikust ja valgustatud. Veidi aja pärast avastad, et peasaali seina sisse on lõhutud auk. Rolli oma kätetöö. Sealt pääseb edasi väikesesse ruumi, kus on mõned lauad ning veidi edasi minnes ka WC. Viimane on Underground´i pärl. Osa seinast on punasest läbipaistvast plastikust. Kui WC-s on palju rahvast, on seda juba kaugelt näha. Väga ilus.

Ruumi on Underground´is minu meelest piisavalt ka tegelikult väiksemate livede andmiseks. Rolli enda visioon on korraldada ansamblitele autogrammijagamisõhtuid või -päevi, kus bänd saaks vahetult kuulajaskonnaga suhelda.

Klubist Rock&Roll erineb uus koht kindlasti oma sisekujunduse iseloomu poolest. See on rahulikum, pole kuigi raju rock. Ei ole ka peen, pigem soliidselt lohakas.

Underground´i auväärt koht kuulub aga suurele punasele riiulile, millel päeval on traadist võre eest ära, õhtul ees. Sinna on kavandatud palju väga häid plaate, mida iga külastaja oma hinnaga soetada saab. Loomulikult ootab Roll ka artistide omapoolset initsiatiivi. Olgu või käsitsi valmistatud CD-R.

Esimeste pidude kavasse on plaanitud Plink Plonk´i soojendusüritus.

Editors "An End Has A Start"
(Kitchenware Records, 2007)

Kuninganna Elizabeth II saareriigis umbes 4 aastat tegutsenud ansambli Editors teise albumi pealkiri on isegi ehk prohvetlik neile endile. Kui nii veel edasi jätkata, siis võib seda pidada lõpu alguseks küll.

Editors püüab olla tśill ja tungida veidi unistavalt kaugustesse ja tekitada õhulise illusiooni. Osad lood kõlavad nagu Snow Patrol: kerib ja kerib ega jõua kusagile. Singel "Smokers Outside the Hospital Doors" tõmbab paratamatult selge paralleeli Coldplay´ga. (Tee, mis sa tahad.) Albumil kõlab väga tugevalt Las Vegase välkuvate tuledega tänavate veidi nutune ja murelik vokaal ehk The Killers. (Huvitav on ka kokkusattumus, et nii Killers´i kui Editors´i viimaselt albumilt leiab loo pealkirjastatuna "Bones".)

"An End Has A Start" pakub kuulajale kohati väga kihvte trummipartiisid ja bassiäike ("The Weight of the World", "Bones"). Plaat lõpeb päris ilusa ballaadiga "Well Worn Hand", milles tuleb esile frontmani Tom Smith´i veidi isegi et väärikas hääl ja mis laseb kuulajal kergandatult hinge tõmmata.

Kogu albumi üldise mulje tõmbab kolinal alla närviline ja häiriv soolokitarr, mis põimib kokku kõik lood. See on kõikjal. Kui kitarrikäigud isegi mingis loos töötavad, siis teises hakkab tugevalt häirima. Lõpptulemus on väsimus, sest kõrvad on paksud. Eraldi võetuna on albumil materjali kindlasti, mida kuulata. Minu jaoks on aga kogu kandikutäis korraga tellituna ilmselge liigsöömine.

Tracklist:
1. Smokers Outside the Hospital Doors
2. An End Has a Start
3. The Weight of the World
4. Bones
5. When Anger Shows
6. The Racing Rats
7. Push Your Head Towards the Air
8. Escape the Nest
9. Spiders
10. Well Worn Hand


Editors ja Myspace
Kodukas

Editors - Spiders

Värskes õhus