(Merge, 2007)
Justkui põgusalt käteldes My Bloody Valentine´i viib Kanadast pärit ühe mehe bänd meid head mitu aastakümmet ajas tagasi. Kõrgelt haritud Dan Snaith on püüdnud oma järjekordse albumi peale kohati The Animals´i fiilingut, kuid jäänud pikemalt peatuma meeleolukasse Brian Wilsoni ja The Beach Boys´i maailma.
9 looga "Andorra" jälgiks nagu mingil määral aja kulgu. Mida pala edasi, seda rohkem kuuleb tänasele päevale iseloomulikke helisid ja rütme. Albumi viimane rada "Niobe" võiks olla veidi töödeldes päris kõva klubihitt. Enamiku aja seikleb Caribou (varem tegutsenud ka nime all Manitoba) 1960. aastate ulmelises psühhedeelses muusikas, ent ei luba sellel hajuda, vaid valab helid paremini jälgitavatesse kuid mitmekihilistesse nn. pop-vormidesse. Kihtide loomiseks kasutab ta traditsiooniliste bändiintstrumentide kõrval erinevaid sämpleid, flööte, keelpille.
Ta ei loo uut heli. Ei peagi seda tegema. Ma usun, et ta ei pahandaks, kui tooksin paralleeli The Shins´iga. Ta ei pahandaks, sest ta teab, et tema loomingus on päris tugev annus Dan Snaith´i. Tugev kogus ilusaid meloodiaid.
Kodukas
Caribou - Melody Day
9 looga "Andorra" jälgiks nagu mingil määral aja kulgu. Mida pala edasi, seda rohkem kuuleb tänasele päevale iseloomulikke helisid ja rütme. Albumi viimane rada "Niobe" võiks olla veidi töödeldes päris kõva klubihitt. Enamiku aja seikleb Caribou (varem tegutsenud ka nime all Manitoba) 1960. aastate ulmelises psühhedeelses muusikas, ent ei luba sellel hajuda, vaid valab helid paremini jälgitavatesse kuid mitmekihilistesse nn. pop-vormidesse. Kihtide loomiseks kasutab ta traditsiooniliste bändiintstrumentide kõrval erinevaid sämpleid, flööte, keelpille.
Ta ei loo uut heli. Ei peagi seda tegema. Ma usun, et ta ei pahandaks, kui tooksin paralleeli The Shins´iga. Ta ei pahandaks, sest ta teab, et tema loomingus on päris tugev annus Dan Snaith´i. Tugev kogus ilusaid meloodiaid.
Kodukas
Caribou - Melody Day
.jpeg)
2 kommentaari:
Kuulasin kah plaadi läbi - Animalsi ei leidnud kusagilt, pigem Zombiest ja pisut psühhedeelset Byrdsi kah.
Viimasel ajal on hakanud häirima see, et plaadid, mis tulevad, on küll ilusad-kenad korra-kaks kuulata, aga jäävat väärtust neil pole, kuna analoogse väärtusega ja tugevusega plaate sajab iga nädal kuhjana peale. Vaevalt ma 3 kuu pärast Cariboust ja Dan Snaithist miskit peale nimede mäletan. Ehk siis - kaasaja tase on ühtlane, aga kahjuks mitte eriti kõrge.
Minu jaoks on seal küll Animalsist kantud meeleolu. Aga mis puudutab seda, et igal nädalal tuleb pikema väärtuseta plaate, on kahtlemata tõsi ning kes neid kõike ära suudab kuulata ja kes neid kõike veel teab, mis ilmunud ja ilmumas on. Uhh. Caribou on ilus-tore ja ma arvan, et ma kuulaksin seda ka vist kolme kuu pärast. Mulle klikib. Aga eks see sõltub ka vast meeleolust, mis hetkel sulle mõni plaat pihku juhtub.
Postita kommentaar