Bad Apples "The Autumn People"

Sügiseks valmivad viljad...

Nõndaviisi jõuab kohe-kohe poelettidele ansambli Bad Apples teine kauamängiv "The Autumn People". 2003. aastal Henrik Esse pisikesest toanurgast alguse saanud projekt kasvas peagi korralikuks ansambliks, mille ridades kuuleb-näeb nn indieskene tuttavaid muusikuid: Rein Fuks trummidel, Rivo Järvsoo kitarril, Tõnis Kenkmaa bassil ja imeilus vokalist Helina Risti. 2006. aastal saadi maha oma esimese plaadiga, millele pandi nimi "When Colours Became Day and Night" (loe pikemalt).

1. oktoobril ametlikult Seksoundi alt reliisitav "The Autumn People" on mõnes mõttes jätk peaaegu kahe aasta tagusesse aega jäävale esikalbumile. Siin kõlab tuttav ensekindel rahulikkus, naivistlik lüürika. Liiga tuttavlik on bändi rütmisektsioon, (mida eriliselt rõhutab basskitarr), mis suurema kuulamise järel hakkab vaikselt muutusi ja mitmekülgsemat lähenemist nõudma. Juurde on tulnud rohkem lahedaid sündihelisid. Ja Esse vokaal on veelgi mahedam.


Aga siiski.

Senise kuulamise järel kuulub minu sümpaatia paladele "Hey Doctor", "Sun Boy Rain Girl", "Love" ja "In The Zoo". Mis ma oskan muud öelda - lihtsalt nii ilusad on!




Penny Lane võttis julguse kokku ja küsis mõned küsimused Bad Applesi selgroolt Henrik Esselt.

Kus kohas peab elama või kuidas oma päevi plaanima, et sünniks rahulik ja aus muusika?

Elada võiks seal, kus on hea ja kindel olla. Olla võiks omas kodus, omaette. Plaanima ei pea, hetk peab tekkima iseenesest, loomulikult.

Ja mida sööma, et selline muusika ka niiöelda pillidest ja häälepaeltest välja kostub?

Isetehtud maitsvat rooga.

The Autumn People on Bad Applesi teine kauamängiv, tüüpiline küsimus, kuid siiski - mille poolest need kaks plaati sinu jaoks kõige rohkem erineva? Milline oli Bad Apples paar aastat tagasi ja milline nüüd?

Uus plaat on konkreetsem, arendatum, ühtlasem, viisakam. Lühidalt öeldes popilikum. Lähtekoht on samuti teine: nüüd on selleks vana (hea) estraad kui selline, varem aga andsid tooni üksikud kindlad uuema aja bändid. The Autumn People on veelgi enam ''vanainimestemuusika''. Aga selles on rohkem põnevaid surinaid, pidulikke oreleid, kummastavaid hääli. Kihte on kasvanud juurde.

Esialgse kuulamise järel mulle tundub, et jätkate sealt, kus eelmine plaat lõppes. Meeleolu on enam-vähem samasugune. Kas saab järeldada, et osad lood olid teil juba olemas siis, kui esimene plaat tuli? Millised laulud on kõige hiljem ilmavalgust näinud?

Umbes nii on küll. Uue plaadi valmimine lugude kirjutamisest kuni salvestuse-miksimiseni kulges väga katkendlikult ligi kaks ja pool aastat. See on pikk aeg. "Mono Moon" oli mingil kujul eelmise plaadi ilmumise ajal olemas. Ta on üheks päris otseseks ühenduslüliks esimese plaadiga. Üsna pea tekkis "Love", mis kannustas meid aegajalt ikka proove tegema ja mitte päris punkti panema. Nõnda, väga vaikselt kulgedes oli 2008 suveks valmis umbes pool plaadist ja selle suvega sai ka ülejäänud osa ära vormistatud. "Play Time "ja "Faster Than The Light" on hiljutisem kraam.

Milline lugu ja miks sulle uue pealt endale kõige rohkem meeldib?

Vist "Sun Boy Rain Girl". Sellel on mu jaoks väga mitmeid tähenduskihte. Mulle meeldivad väga Ray Bradbury jutud, ka see lugu kõneleb mu meelest nende lugude maailmast. Teisalt mõjutas selle loo teket The Carpentersi hümn ''We've Only Just Begun'', ainult, et "Sun Boy Rain Girl" ei ole nii poleeritud. See on robustsem muinasjutt, mis ei muutu pärast kolmandat kuulamist imalaks. Naljakas veidi, sest enne plaadi kokkupanemist olin vahepeal veendunud, et too lugu peaks välja jääma.

Räägi lähemalt, kus kohas te plaati salvestasite ja kui kaua kulus selleks seekord aega?

Me salvestasime uut materjali mitu korda. Esimesed versioonid said tehtud paari päevaga Kärasil, Seksoundi suvekodus, maaidüllis. Siis mõtlesime, et suudame paremini. Jupp aega hiljem tegimegi uuesti ja korralikumalt linnas, Seksoundi stuudios. Nüüd oli ka lugusid tekkinud plaaditäie jagu. Lindistamisel kasutasime maksimaalselt koosoldud aega ära. Ajaliselt salvestamine ei olnud pikem kui esimese plaadi puhul võibolla, kuid materjal sai seekord rohkem settida. Mõelda võis rahulikult. Seetõttu peaks tervik olema ka küpsem kui varem.

Mis on sinu jaoks kõige olulisem, mis peaks Bad Applesi muusikas esile tulema? Millele paned kõige enam rõhku? Ja miks?

Mingisugune sisemise puhtuse tunne. Sisemine puhtus tehtava asja suhtes ja ka asi ise võiks olla seesmiselt puhas. Siis on tulemuseks ilu.

Kes on sinu suurimad eeskujud muusikas, kes on sind kõige enam inspireerinud?

Neid on palju. Ei oska öelda, kes on kõige rohkem laenguid andnud. Meeldib muusika ise oma võimalustega ja inimesed, kes seda armastavad ja on sellele pühendunud. Esimesena tuleb praegu pähe millegipärast Lepo Sumera.

Olen kuulnud, et üks hetk oli Bad Applesi leeris erimeelsusi, millest need tulid ja kuidas loomingulistest erimeelsustest on kõige tõhusam üle saada?

Loomingulistest erimeelsustest pole vaja tingimata üle saada, peaasi, et sellest ei kujune alaline võimuvõitlus. Meil ei kujunenud. Praegu on kõik väga hästi, olen väga tänulik oma bändikaaslastele, et nad on.

Millega peale muusika veel tegeled?

Käin aegajalt rabades loodust vaatamas-nautimas.

Sinu viimase aja suurim muusikaleid?

Uno Naissoo LP ''Mälestusi kodust'', Jaan Kumani sari ''Tantsurütme'' (nt kiire biit ''Lõpp peatus'')- muusika 70ndate aastate ENSV-st. Selle nädala meloodia on aga Stereolab "Nomus Et Phusis".


Henrik Esse peab ka blogi http://www.tirilirik.blogspot.com, kus lisaks rabas pildistatud fotode vaatamisele saab teada, kes ehitas esimesena ENSV-s süntesaatori.

Myspace
Seksound



Plaati esitletakse 2. ja 3. oktoobril.

02.10.2009 Juuksur, Tallinn, kell 20.00

LIVE:
Bad Apples
Barbariz

DJ:
Rein Fuks, Martin Jõela,

PILET: 50.-


03.10.2009 Genialistide klubi, Tartu, kell 21.00

LIVE:
Bad Apples
Galaktlan

DJ:
Rein Fuks, Taavi Laatsit, Martin Jõela

PILET: 50.-