Rahune maha, tahaks endale praegu karjuda. Aga kisada ei tohi, on juba öörahu.
Istun oma elutoa põrandal ja kuulan vaheldumisi kahte uut albumit. Esimene neist kuulub Taani ansamblile Mew. Oma viiendale täispikale on leitud ilmselgelt liialt uhkeldav nimi "No More Stories / Are Told Today / I'm Sorry / They Washed Away // No More Stories / The World Is Grey / I'm Tired / Let's Wash Away". Lühidalt "No More Stories..."
Peab tunnistama, et Mew muusika jõudis minuni alles nende eelmise plaadi "And The Glass Handed Kites" näol. Oi, ma mäletan seda vaimustust. Kopeerisin plaadi arvutisse, toppisin mp3-d pleierisse ja astusin vastikult külma talve. See talv oli nii kontideni tungivalt käre, et sellest ajast peale kardan ma lund ega suuda mõista talispordisõpru. Aga mäletan, et ma muudkui kuulasin pala "The Zookeeper's Boy". Edasi, tagasi, osade kaupa jne. Pärast seda ma vist astusin kuskile kommuuni ka, mis oli mõeldud inimestele, kes kuulavad ühte ja sama pala lugematul hulgal uuesti ja uuesti. "Zookeeper's Boy" meeldib endiselt.
Võibolla tulenevalt sellest vastikult külmast talvest tundub mulle, et Mew ongi tehtud jääst ja lumest. Selle vahega, et see lumi meeldib mulle. Mewd ongi kõige kohasem kuulata ajal, kui inimesed hakkavad aina tihedamalt poodidest piparkoogitainast ostma. Seepärast oligi kuidagi ootamatu näha Mew uut plaati keset augusti. Nagu jõulukaunistuste odavmüük.
Ei tasu solvuda. Odav uus Mew pole. "No More Stories..." jätkab seal, kus eelmine plaat lõppes, endiselt on tugevalt esindatud südames valu tekitavad ilusad meloodiad, nurgelised rütmilahendused, esiletükkivad kidrariffid ja täidlased (vastik sõna, aga ei leidnud paremat) sündipartiid. Ja loomulikult see kergelt inisema kiskuv, peamiselt kõrgemates registrites opereeriv meesvokaal. Võimas, aga samas kuidagi veidral viisil kerge.
Aga hoopis uue liini toob Mew muusikasse sisse kolmanda loona kõlav "Beach", mis on ootamatult popikas ja tüüpidele iseloomuliku täis mängitud saundita. Praegu mõtlen, et seda võiks vabalt isegi mõnel rahulikumal tantsupeol mägida. Ilmselt sellest loost jätkab nende järgmine plaat.
Mõned tunnid tagasi ma polnud nii kindel, kas mulle Mew uus tulemine nii väga meeldibki. Kuidagi lahja ja igav tundus võrreldes eelmisega. Aga nüüd ma nii enam ei arvagi.
Aga jah, ei suuda mina mitte kiusatusele vastu panna, kuulame siis veelkord mõne aasta tagust elumuutvat lugu. Kuulake vaid trummi ja bassi vahlist koostööd:
Mew - Zookeepes's Boy
Hullud lood on minu teise lemmikuga, noore ja ilusa norrakaga Sondre Lerchega. Siiani on tema albumid olnud kõik täiesti erinevast puust. Aga need on mulle kõik suuremal või vähemal määral meeldinud. (Soundtracki filmile "Dan In Real Life" kuulanud pole.) Noh, ühest kohast on see ju tore, noor inimene, katsetab, proovib ja avastab. Miks ka mitte, kui sul käib jõud üle nii kergemast jazzist, popist, rockist...
Aga.
Mõned päevad tagasi reliisitud teos "Heartbeat Radio" mulle ei meeldi. Mu muulest on Lerche kuidagi ära väsinud või liiga kiiresti kolmekümnenda eluaasta lähenemist tundma hakanud. Või on ta liiga palju Jamie Cullumit kuulanud. Nii kahju. Ootasin siit sarnast lugu nagu eelmisel plaadil "Phantom Punch" kõlanud "Say It All". Aga nüüd kuulen ma siit mingit romantilist, detailideni viisakat muusikalitaolist kräppi. Nagu lugu "Words & Music". Ta oleks võinud antud loo kirjutamisega 20 aastat oodata.
Okei, ärge saage valesti aru, see nüüd nii hull plaat ka pole, aga noh, ootasin midagi kangemat. Et ma usku siiski ei kaotaks, siis back to the roots ehk Sondre Lerche esikalbumi "Faces Down" manu, mis ilmus tema kodumaal 2001. aastal. Sealt pealt pärinev lugu "Sleep On Needles" oli põhjus, miks ma kella kolmeni üleval istun ning püüan mõista, mis aastal 2009 temaga õigupoolest juhtus.
Sondre Lerche - Sleep On Needles
Istun oma elutoa põrandal ja kuulan vaheldumisi kahte uut albumit. Esimene neist kuulub Taani ansamblile Mew. Oma viiendale täispikale on leitud ilmselgelt liialt uhkeldav nimi "No More Stories / Are Told Today / I'm Sorry / They Washed Away // No More Stories / The World Is Grey / I'm Tired / Let's Wash Away". Lühidalt "No More Stories..."
Peab tunnistama, et Mew muusika jõudis minuni alles nende eelmise plaadi "And The Glass Handed Kites" näol. Oi, ma mäletan seda vaimustust. Kopeerisin plaadi arvutisse, toppisin mp3-d pleierisse ja astusin vastikult külma talve. See talv oli nii kontideni tungivalt käre, et sellest ajast peale kardan ma lund ega suuda mõista talispordisõpru. Aga mäletan, et ma muudkui kuulasin pala "The Zookeeper's Boy". Edasi, tagasi, osade kaupa jne. Pärast seda ma vist astusin kuskile kommuuni ka, mis oli mõeldud inimestele, kes kuulavad ühte ja sama pala lugematul hulgal uuesti ja uuesti. "Zookeeper's Boy" meeldib endiselt.
Võibolla tulenevalt sellest vastikult külmast talvest tundub mulle, et Mew ongi tehtud jääst ja lumest. Selle vahega, et see lumi meeldib mulle. Mewd ongi kõige kohasem kuulata ajal, kui inimesed hakkavad aina tihedamalt poodidest piparkoogitainast ostma. Seepärast oligi kuidagi ootamatu näha Mew uut plaati keset augusti. Nagu jõulukaunistuste odavmüük.
Ei tasu solvuda. Odav uus Mew pole. "No More Stories..." jätkab seal, kus eelmine plaat lõppes, endiselt on tugevalt esindatud südames valu tekitavad ilusad meloodiad, nurgelised rütmilahendused, esiletükkivad kidrariffid ja täidlased (vastik sõna, aga ei leidnud paremat) sündipartiid. Ja loomulikult see kergelt inisema kiskuv, peamiselt kõrgemates registrites opereeriv meesvokaal. Võimas, aga samas kuidagi veidral viisil kerge.
Aga hoopis uue liini toob Mew muusikasse sisse kolmanda loona kõlav "Beach", mis on ootamatult popikas ja tüüpidele iseloomuliku täis mängitud saundita. Praegu mõtlen, et seda võiks vabalt isegi mõnel rahulikumal tantsupeol mägida. Ilmselt sellest loost jätkab nende järgmine plaat.
Mõned tunnid tagasi ma polnud nii kindel, kas mulle Mew uus tulemine nii väga meeldibki. Kuidagi lahja ja igav tundus võrreldes eelmisega. Aga nüüd ma nii enam ei arvagi.
Aga jah, ei suuda mina mitte kiusatusele vastu panna, kuulame siis veelkord mõne aasta tagust elumuutvat lugu. Kuulake vaid trummi ja bassi vahlist koostööd:
Mew - Zookeepes's Boy
Hullud lood on minu teise lemmikuga, noore ja ilusa norrakaga Sondre Lerchega. Siiani on tema albumid olnud kõik täiesti erinevast puust. Aga need on mulle kõik suuremal või vähemal määral meeldinud. (Soundtracki filmile "Dan In Real Life" kuulanud pole.) Noh, ühest kohast on see ju tore, noor inimene, katsetab, proovib ja avastab. Miks ka mitte, kui sul käib jõud üle nii kergemast jazzist, popist, rockist...
Aga.
Mõned päevad tagasi reliisitud teos "Heartbeat Radio" mulle ei meeldi. Mu muulest on Lerche kuidagi ära väsinud või liiga kiiresti kolmekümnenda eluaasta lähenemist tundma hakanud. Või on ta liiga palju Jamie Cullumit kuulanud. Nii kahju. Ootasin siit sarnast lugu nagu eelmisel plaadil "Phantom Punch" kõlanud "Say It All". Aga nüüd kuulen ma siit mingit romantilist, detailideni viisakat muusikalitaolist kräppi. Nagu lugu "Words & Music". Ta oleks võinud antud loo kirjutamisega 20 aastat oodata.
Okei, ärge saage valesti aru, see nüüd nii hull plaat ka pole, aga noh, ootasin midagi kangemat. Et ma usku siiski ei kaotaks, siis back to the roots ehk Sondre Lerche esikalbumi "Faces Down" manu, mis ilmus tema kodumaal 2001. aastal. Sealt pealt pärinev lugu "Sleep On Needles" oli põhjus, miks ma kella kolmeni üleval istun ning püüan mõista, mis aastal 2009 temaga õigupoolest juhtus.
Sondre Lerche - Sleep On Needles
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar