Tolmunud Mesipuu. Photo (c) Evert Palmets
Jaa-jaa. On kuulda muusikat. Seda jätkub enamgi veel kui Eestile töötuid. Ja mul on stress - ma ei jõua kõike kuulata. Targad mehed on õnneks öelnud: kui kõike ei jõua, tee pool. Aga kui poolt ka ei jõua, kuid lähipäevade õhtud vabad, siis tasub mõnele konsale siiski attendida.
Näiteks juba homme, 17. septembril näeb von Krahlis Ewert Sundja uut projekti. Või noh, minu jaoks uut - Ewert & The Two Dragons. Värk ikka uus ei paista olevat, kuna tüüpidel on plaanis 8. oktoobril üllitada album "The Hills Behind the Hills". Õhtul kuuleb veel öösiti kõnijaid Stereochemistrit ning kümnendat tegutsemisaastat pidavat ansamblit Mild.
Peaaegu sama seltskond on paar päeva hiljem, 19. septembril Genialistide klubis. Mildi asemel Tartu plikade lemmik Dahling.
Samal päeval tasub läbi astuda ka klubist Plink Plonk. Kes veel ei tea, siis klubil uus hooaeg käib. Nädalavahetuse kuumimal päeval saab klubis kuulda äsja debüütalbumi "Puuse panen" reliisinud ansamblit Tolmunud Mesipuu.
Tolmunud Mesipuu näol tegemist tumedate põrandalaudade aluse instrumentaalmuusika kollektiiviga. Mehi on bändi täpselt kolm. Miski sunnib mind siinkohal mainima, et trummide tagant leiab ühe Eesti andekaima trummimasina Lauri Pajose.
Albumit ma ise tervikuna kuulda pole veel saanud, üksikuid palasid stuudioseinte vahel aga küll. Ei saaks öelda, et nende muusika, mida nad ise nimetavad gospel rockiks (no, hästi), mind kuidagi ärevust tekitavalt köitnud oleks. Ometi leiab mu kõrv neis midagi, mis korda läheb. Eks ole asi vast selles, et mulle on alati kärisevad kitarrisaundid meeldinud. Ja meeldib ka vahelduv taktimõõt. Mulle tundub, et tüüpidel tuleb see muusika kuidagi täiesti suvaliselt, nad ei muretse, kas see ka mõnele teisele korda läheb. Nad lihtsalt istuvad oma pillide taha ja hakkavad mängima, aeg-ajalt katsetades mõnd uut, huvitavat kõlalahendust.
Millegi pärast tärendab mul pidevalt kõrvus Shelton San, kui ma Tolmunud Mesipuud kuulan. Mõningane sarnane joon käib läbi, ent Tartu trio pole vast nii agressiivne ega vihane. Tõsine, kuid heatahtlik on küll.
Tolmunud Mesipuu @ Myspace
Näiteks juba homme, 17. septembril näeb von Krahlis Ewert Sundja uut projekti. Või noh, minu jaoks uut - Ewert & The Two Dragons. Värk ikka uus ei paista olevat, kuna tüüpidel on plaanis 8. oktoobril üllitada album "The Hills Behind the Hills". Õhtul kuuleb veel öösiti kõnijaid Stereochemistrit ning kümnendat tegutsemisaastat pidavat ansamblit Mild.
Peaaegu sama seltskond on paar päeva hiljem, 19. septembril Genialistide klubis. Mildi asemel Tartu plikade lemmik Dahling.
Samal päeval tasub läbi astuda ka klubist Plink Plonk. Kes veel ei tea, siis klubil uus hooaeg käib. Nädalavahetuse kuumimal päeval saab klubis kuulda äsja debüütalbumi "Puuse panen" reliisinud ansamblit Tolmunud Mesipuu.
Tolmunud Mesipuu näol tegemist tumedate põrandalaudade aluse instrumentaalmuusika kollektiiviga. Mehi on bändi täpselt kolm. Miski sunnib mind siinkohal mainima, et trummide tagant leiab ühe Eesti andekaima trummimasina Lauri Pajose.
Albumit ma ise tervikuna kuulda pole veel saanud, üksikuid palasid stuudioseinte vahel aga küll. Ei saaks öelda, et nende muusika, mida nad ise nimetavad gospel rockiks (no, hästi), mind kuidagi ärevust tekitavalt köitnud oleks. Ometi leiab mu kõrv neis midagi, mis korda läheb. Eks ole asi vast selles, et mulle on alati kärisevad kitarrisaundid meeldinud. Ja meeldib ka vahelduv taktimõõt. Mulle tundub, et tüüpidel tuleb see muusika kuidagi täiesti suvaliselt, nad ei muretse, kas see ka mõnele teisele korda läheb. Nad lihtsalt istuvad oma pillide taha ja hakkavad mängima, aeg-ajalt katsetades mõnd uut, huvitavat kõlalahendust.
Millegi pärast tärendab mul pidevalt kõrvus Shelton San, kui ma Tolmunud Mesipuud kuulan. Mõningane sarnane joon käib läbi, ent Tartu trio pole vast nii agressiivne ega vihane. Tõsine, kuid heatahtlik on küll.
Tolmunud Mesipuu @ Myspace
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar