pühapäev, september 20

Talbot, kaks draakonit ja Tartu Pärmivabrik

Monday, come, come Monday!


Nädal on märkamatult vahetunud. Nagu igasse reede ja laupäeva õhtusesse menüüsse kuulub mõni hõrgutav kontsert, polnud seegi vahetus mingi erand. Võib-olla ehk nii palju, et sel korral sain mitu mõnevõrra chillimat elamust kui tavaliselt.

Reedel jõudsin sel hooajal esimest korda klubisse Plink Plonk. Nüüd on ka ülemine korrus avatud, kus tegutseb pubi või restoran või misiganes. Nimeks Vilde. Eestipärasem nimi, sisu sama, kui Wilde ajastul.

Aga hea oli jälle klubisse sisse astuda. Uksel seisis rõõmsameelne Lauri Liivak, kes mulle kohe templi randmele vajutas ja lahkesti edasi juhatas. Oli ka põhjust - Talbot oli juba peal. Rahvast oli palju, mis tegi meele heaks. Kuigi on rasked ajad ning muusikasõbrad vaatavad aina hoolikamalt, kuhu ja millal minna, siis tundub, et üldiselt elab meie "underground" suhteliselt vilgast elu.

Talbot

Ütlesin paarile sõbrale tere ning kobisin lava ette. Jaa, Talbot on endiselt sama kütkestav, kui neid viimati kuulsin. Ei mina oska seletada, mis imevägi nende kahe mehe sees tegutseb, et kogu kupatus nii usutav ja ennastunustav on. Ma tavaliselt üldse ei kuulagi sellist muusikat kuigi palju. Müstika. Igatahes on eestlastel jälle üks põhjus juures, miks uhkeks minna.

Kahju, et Tallinn Daggersit ei kuulnud (nad olid sel õhtul esimese artistina laval) . Paljud kiitsid. No, eks ma olen neid aeg-ajalt myspace'ist kiiganud. Jätab päris korraliku mulje. Eks võta kinni, kas see on nende õnn või õnnetus, et meil juba Popidiot on. Eks ma otsustan järgmisel laupäeval, kui tüüpe Odessa Popi ja Plektrumi ühisel üritusel von Krahlis kuulen. Tule ka!

Aga reedese õhtu peategelane oli Pedigree, kes uut albumit esitles. Vennad on asja päris põhjalikult ette võtnud, nägin eile telekast vilksamisi isegi nende plaadi reklaami. Kuna ma väga suur intustriaalmuusika huviline pole, siis paar lugu ära kuulates (korralik ja vihane kraam) otsustasin vaadata, mis elu elab Genialistide klubi.

Laupäeva hommikul suhteliselt vara bändiproovi ja juba oligi õhtu käes. Ma tükk aega mõtlesin, et kuhu minna, sest ahvatlusi oli palju. Lõpuks juhtusin hoopis Pärmivabrikusse, kus toimus nii öelda privaatne pidu. Seal esines üks Soome bänd, kes oli ka õhtu varem live'i andnud, kuid konsal polnud inimeste seas kuigi suurt menu. Mõni ime, isegi mina polnud kuulnud, et seal miskit üldse toimuks.

Jaakko Laitien ja Väärä Raha

Igatahes leidsin end istumas suures Pärmivabriku saalis, varbad vastu lavaäärt, saalis oli peale mind veel kümmekond inimest ning laval neljaliikmeline vokaal-instrumentaalansambel Jaakko Laitien ja Väärä Raha: kontrabass, bajaan, vokaal ja trompet. Ma tean, et mõned vaidleksid mulle vastu, aga mina tituleerisin nad indie-süldiks. Kahtlemata pillimeestena jällegi väga võimekas punt, erilised imetlused kuuluvad siinkohal trompeti tüübile. No, ja miks nad siis nii erilised olid?

Esiteks oli ootamatu juhuslikult sattuda kõledasse Pärmivabrikusse ja kuulata niivõrd intiimses õhkkonnas (samas üüratu suures saalis) soomlaste tõlgendust mustlasmuusikast. Suu oli pidevalt muigel ning naerul, nii mul kui muusikutel. Igatahes oli see üks veidramaid kontserte, kuhu ma sattunud olen.

Lugude vahele mölisedes kulges aeg nii kaugele, et otsustasin jällegi uurida, mida pakub Genklubi. Kuuldused, et Stereochemistry on esinemise lõpetanud ja kohe tuleb Ewert Sundja oma uue projektiga peale, panime gaasi põhja ja kiirustasime Magasini tänavale. Kiirustamine tasus kuhjaga ära, sest see, mis seal ees ootas, oli tänavuse varasügise suurim muusikaline üllatus.


Ewert Sundja & The Two Dragons

Olen Eweri tegemistega enam-vähem kursis olnud, käinud konsadel, kui ta mängis pundiga The Provokers, kus minu mäletamist mööda mängis bassi poisikese ohtu Tõnis Kivisild, kes hetkel tuntud ansambli Traffic ridadest. Ma ise olin suht tatt ikka sel ajal. Igatahes ma mäletan, et Ewertile see ansambel sobis. Siis tuli suurema projektina punt Thief. Selles suhtes suht õnnetu saatusega bänd, et plaat on aastaid valmis, aga seisab siiani Snowdog Recordsi sahtlites. Ja kas enam ongi mõtet seda tagantjärele reliisida. Ilmselt mitte. Mulle on alati tundunud, et nad pendeldavad määratlemata piiride vahemikus - pole või ei taheta suhestuda lihtalt lihtlabase popiga, aga indie skene jällegi neid avasüli vastu ei võta. Iseenesest täiesti korralikud lood, vähemasti nii palju, kui ma neid olen kuulma juhtunud.

Aga nüüd on Ewertil uus kollektiiv The Two Dragons, kuhu kuuluvad noorema generatsiooni nn professionaalsed pillimehed Kristjan Kallas ja Erki Pärnoja. Laupäeval oli neil kaasas ka Ivo Etti kitarril. Oktoobri alguses ilmub poistel debüütplaat kah.

Laupäeval istusin Genklubi kõige tagumises reas ja kuulasin. Mul oli nii hea meel, et esimese mõttena käis mul peast läbi, et lõpuks on Ewert leidnud ehk selle, mida ta on pidevalt otsinud. Ta on ise ka palju küpsemaks muutunud, et forsseeri oma häälega pidevalt üle. Ta elab loosse sisse, mitte ei püüa näidata, kui hästi ta laulda oskab. Selles ei kahtle niikuinii mitte keegi. Juba ammu.

Ma ei osanud mitte ühegi kandi pealt midagi sellist oodata, millega sai Ewert & The Two Dragons hakkama. Jube hea songwriting. Koguaeg nagu tahaks midagi plahvatada, aga viimasel hetkel lõigatakse juhtmed läbi. Üldiselt võib öelda, et kogu värk on rahulik, millele viitas ka asjaolu, et bändiliikmed olid kõik laval istet võtnud.

Laulud olid juba esimese kuulamiskorra juures nii huitavad, mitte kordagi ei hakanud igav, koguaeg oli, et mis järgmiseks.? Paraja vindiga üllatuste rohke pop. Siin kohal tahaks jällegi esile tuua trummarit. Ma isegi ei mäleta, mil ma nii loomingulist lähenemist säärase muusika juures kuulnud olen. Eriti ühe loo puhul, mille tarbeks oli laval veel üks nii öelda trummisett, mis koosnes kahest tomist ja kangaga kaetud basstrummist. Ei minegid taldrikuid. Appi, kuidas see mulle meeldis!!!

Ma loodan, et nad kõlavad sama hästi ka plaadil, mille ma püüan endalegi kuskilt hankida. Jah, veelkord, väga-väga positiivne üllatus :)

Õhtu jätkus Dahlinguga. Tuleb tunnistada, et ka nemad särasid ja eriliselt meeldejääva partii tegi sel korral bassimees Juhan Saharov.

Aitäh!


2 kommentaari:

Potsataja ütles ...

Kuna mina olen korralikult vihase kraami huviline, siis võin öelda, et Pedigree PlinkPlonkis rokkis täiega!

Penny Lane ütles ...

Absoluutselt!