neljapäev, oktoober 18

Top 1

17. oktoobri kuu päeval toimus imeilusas kuid veidi kõledavõitu Ateena keskuse vast valminud ruumides Rampade Org poolt kooraldatud kontsert nimega Bluusi-Luu. Suhteliselt kummalise nimega üritus või vähemasti ei oska ma sellest suurt midagi arvata. Samas, mis vahet sellel üldse on, mis saab kontserti nimeks, kui esinejad on korralikud.

Üritus viibis. Nagu siinmail kombeks on. Selle üle ei viitsi eriti enam virisedagi. Kui me kohale jõudsime, olid Ateena keskuse punaste vaipadega kaetud põrandad praktiliselt täiesti tühjad. DJ mängis nurgas mõnele saali uudistama tulnud inimesele muusikat. Läbi mitme korruse oli käputäis inimesi. Kõik oli oma pidulikkuse juures kuidagi nukker kuid väärikas.


Kui kell oli tugevalt üle 22 kostus saalist müdinat, mis viitas, et esimene bänd läks peale: Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, kes tuli Tallinnast. See on vist päris uus punt. Bändi bassimees on Sven Oeselg, kes enne kuulunud näiteks Les Diamants´i ja Kwing-Kungks´i ridadesse. Nägi oma kehahoiakult välja nagu Vaiko Epliku vanem ent veidi tagasihoidlikum vend. TNVVNÜM koosnes lisaks bassimehele veel trummarist, kitarristist, sündimängijast ja bongode tüüo, kes kandis eest nööpidega veidi välja veninud pruuni kampsunit koos kaabuga, mis sobis talle imehästi ja meenutas sellega loomulikult veidi Pete Doherty´t.

Esimene pika-nimega-bändi lugu meenutas mulle "OK Computer" aegset Radiohead´i. Peamiselt on tegemist instrumentaalset muusikat tegeva ansambliga, kes aeg-ajalt ka midagi laulavad. Ent kuna eilne heli oli pehmelt öeldes nii hägune, siis ei saanud ma silpigi aru. Nad olid tegelikult üleüldse suht sõnakehvad: publikuga ei suheldud üldse.

Teine lugu meenutas juba midagi raskemakoelist. Bändi leivanumber on kindlasti tihedalt muutuv taktimõõt. Ja neil tuleb kõik kenasti välja, mis eeldab väga head rütmitaju ja üksteise tunnetamist.

Minule see bänd meeldis, põnev oli, kvaliteetne oli, usutav oli. Psühhedeelne, proge ja rokk.


Pärast väga-väga pikka vaheaega tuli lavale minu kontsertikülastuste lähiajaloo vaieldamatu top 1 bänd tüütuse kategoorias - Cosmo Jones Beat Machine Soomest.

Mis nad siis olid? 6 väikest kasvu tola, kelle klouni mängimine ammendas ennast päris kiiresti ära. Paras friikshõu. Solist tõstis ja väänas oma jalgu pidevalt, tal justkui poleks olnud kulme ning kogu tema valge näolapp, mis paistis välja suure kübara alt, oli nii õõvastas. Lisaks mingi eriti tobe plastikust madu, mis rippus mikrofoni küljes. Kõik jättis kuidagi ülepakutud ja üle vindi tunde, kus kohati vananevad muusikud tahavad öelda jube palju, aga lõpuks jääb see kuidagi kõik üheks pulli tegemiseks.

Ühest kohast oli kindlasti tegemist omamoodi laheda bändiga. Pillimeestena kahtlemata tugev punt, väga rütmiline ja täpne. Soomlaste kohta ääretult energilised ja millegipärast meenutas kogu see värk filmi "O Brother, Where Art Thou?". Viimase loo ajal oleks saanud vabalt line-tantsu teha, kui oleks tuju olnud. Mina aga kogu selle kaktuse-roki vältel võitlesin mõttega, kas minna koju või mitte. Ei läinud. Tahtsin Andureid kuulda.


Et Ans. Andur lavale jõuaks ei läinud nii palju aega kui soomlastel. Üsna tühjale saalile, kuhu enamik inimesi oli tulnud listi alusel, pole kuigu inspireeriv mängida, ma arvan. Aga kui oled artist, siis valikut pole. Tuleb mängida.

Sellise "helindusega" ma polegi Andureid kunagi kuulnud. Kuulsin väga selgelt ära kõik Paju kitarripartiid ja paljud Loki trummiosad ei kostunudki lava ette. Ses suhtes oli päris põnev isegi. Andurid ise panid oma tavalise mängu juures seekord päris palju kala. Loo "Mu binoklis" ära ootamine tasus enda siiski kuhjaga ära ja mu enesetunne paranes peale Cosmo Jones´i põhjustatud traumat.

Et mis siis kokkuvõtteks? Jube väsinud olen.

Plaanin end siiski kokku võtta. Laupäeval toimub Genialistide klubis millegipärast väga vähe mainimist leidnud kontsert, kus esinevad Popidiot ja Köök. Kl 22.

Cosmo Jones Beat Machine ja Myspace
Ans. Andur ja Myspace
Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida
Genialistide klubi
Ateena keskus

5 kommentaari:

Marek ütles ...

veider, mul oli täpselt vastupidine mulje. soomlased rokkisid nii nagu ei keegi teine ja ajasid publiku (ehk siis need kümme inimest saalis :) tõeliselt pöördesse. andur lihtsalt mängis oma lood ära. kõige viletsam laiv üldse nendelt. poisid on oma sädeme kuhugi kaotanud.

aga jah, veider üritus. ja mis värk nende käepaeltega oli, 15 eeku lisaks???! paberilipaka eest, mille omahind on 50 senti maksimum. halloo.

Penny Lane ütles ...

Mhm, see käepaela värk oli küll selge märk süvenevast kapitalismusest :)

Mis puutub Anduritesse, siis tuleks kindlasti silmas pidada ka tõika, et kui nad lõpuks lavale said, oli kell ikka kesknädala kohta päris palju ning tööpäev selja taga. Seetõttu ei saa ma aru, miks nädala sees korraldatavad üritused peavad oma ajakavadega venima ja nii hilja peale jääma.

Soomlased kindlasti suutsid publiku kirgi kütta. Mind tol õhtul see rögisev vokaal lihtsalt ei köitnud ning ning kogu nende üle võlli ameerikalikku komöödiat meenutav olek ka mitte.

Popop ütles ...

Ei olnud soomlastel parim kontsert. Muidugi - ma pole mingi ütleja, kuna ise kuulsin neid kõrvalruumist plaadimüügilaua tagant.
Siiski kaks päeva hiljem Viljandis rokkis rohkem veel.

Penny Lane ütles ...

Kuuslin jah, et Viljandis oli väga vahva.

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.