Riia, Riia, Riia

Riia. 15. detsember 2007. On enam-vähem selge ja lõikavalt karge. Lund maas pole, kuid õhus on tunda talve, mis laiutab vaikselt Riia vanalinna uhkete juugendmajade fassaadidel. Lätlased ei oska tänavatele toodud jõulukuuski ehtida, mõtlen, kui näen järjekordset õudust: suured ümarad ja punased latakad on oma raskuse all painutanud õblukese puu oksad peaaegu vastu maad. Keskväljaku jõulupuu on kuidagi võõristav, külm ja futuristlik. Puust polegi suurt midagi järel. Selle ümber on tõmmatud tihedalt kilomeetrite viisi erksiniseid tulesid. Justkui ebamugav korsett tüseda naise kleidi all.

Meinstriim tänavatelt edasi liikudes Daugava poole jääb tee peale Arsenali kunstimuuseum, mille seinte vahel juhtus olema näitus palju lubava nimega "Candy Bomber". Ma küll esialgu kõhklen, kas minna kaema maalikunsti uusi tegijaid Lätis. Läksime siiski ja väga õigesti tegime. Keskmiselt ehk 25-aastaste kunstnike 2007. aastal valminud maalide temaatika ja stiil kõikusid fotorealismist naivismini välja. Üks mees, kes on minu mäletamist mööda tublisti üle 30, otsis kontakti oma lapsepõlvega ning oli valmis saanud päris mitmete väikeseformaadiliste maalidega. On kulunud lause ju, et mis kunst see on, lapski teeks paremini. No teate küll sellist üleolevat suhtumist. Aga selle venna kohta ütleksin ma seda tõesti siiralt, sest kui sa ikka joonistad multifilmiliku jänese ja ütled selle taga midagi sügavat olevat, pilt ise on elutu ja ideetu, maitsetu, värvitu, siis ma kardan, et näituse koostaja oli selle mehe puhul päris kõvasti puusse pannud.

Paar tänavat edasi, ületame raudtee ning meie ees laiub võimas Daugava. Ja näe, laev Vana Tallinn seisab seal. Jõe äärne on täis pikitud erinevaid väikseid vanu telliskivist maju. Ilmselt olid need kunagi olnud mingisugused sadama töökojad, mis nüüd on antud kultuuriinimeste kätte. Tulevikus pidavat sinna ehitatama suur moodsa kunsti muuseum.

Aga ühes graffitit täis majakeses tegutseb Dirty Deal Cafe, kus on kahe aasta jooksul toimunud hunnik elektroonilise muusika pidusid, kunstitudengite perfokaid ja muud põnevat. Kohvikust ja lavaruumist koosneva koha elu koordineerib kunstiline liikumine Andrejsala. Dirty Deal Cafe puhul pidavat olema suureks plussiks tema uudsus. Kui Depool on mingi halb maik küljes ja pidavat midagi mitte head olema ka Studentu Klubsi puhul, siis Dirty Deal Cafe on sellest praegu veel puhas. Go See Your Neighbour tuuri raames toimus seal laupäeval üks esimesi rock-kontserte. Alguses külmavõitu ruum sai aga hoopis teise hingamise, kui ruum täitus noorte inimestega.


Kohal oli ka Läti muusikakanal, kes poetas mulle pihku tikutoosi aadressiga, mida ma kahjuks ei suuda välja lugeda. Nad rääkisid, et lätlased imetlevad eestlasi julguse pärast, mida näitas välja meie valitsus pronksolluse teisaldamisel. Ja sõna "naba" tähendab ühte ja seda sama nii Eesti kui Läti keeles. Naba on neil seal ainuke alternatiivne raadiojaam. Selle leiab siit. Wedding Present olevat isegi seal käinud.

Mona De Bo oli sel õhtul vaimustav. Mul ei ole sõnu. Nad ise läksid nii hoogu, et peale paari lisalugu tuli Edgars lavalt maha ja värises üle kogu keha.

Ja The Rollstons. Nad pole pooltki nii mõjusad oma albumitel kui live´is. Hitivabrik, kindel käsi ja lohkudega naeratus. Ja juba ma tunnen neist puudust.