(Secretly Canadian, 2007)
Kus kohast alustada? Hea küsimus. Ma ei tea. Võib-olla ütlen kohe ära, et rootslase Jens Lekman´i värske album on kindlasti sel aastal minuni jõudnud plaatide seast üks paremaid. See klikkis juba esimese loo esimestel sekunditel ega lasknud mitte kusagilt järele ka viimase loo viimastes taktides.
"Night Falls Over Kortedala" koosneb 12 loost, mis on salvestatud aastatel 2004-2007. Vaatamata päris pikale perioodile on album uskumatult sidus ja hästi haakuv. Üdini rõõmsameelne ja lihtsalt kaunis. Kaunis oma unelevas melanhoolsuses, kus unistused võivad olla küll käe ulatusest väga kaugel, kuid ometi lähevad need kunagi täide.
Jens Lekman´i lüürika on tihe ega armsta kasuta riime. Alguses mulle tundus, et vokaal ja instrumentaalne osa ei haaku omavahel. Instrumentaalne pool on kerge ja läbipaistev: keelpillid, kristallselged kellad, puhkpillid, klaver, käteplaksud ja nipsud, mis on paljudes lugudes ääristatud haldjaslike naisvokaalidega. Jens Lekman ise laulab nagu Morrissey. Ta jutustab lugu, mis ei jälgi alati kindlat rütmi, vaid kulgeb oma teed. See võib tunduda kuidagi kohmaka ja tahumatuna. Kuid lõpuks ei ole enam eraldatust, vaid on meloodiline kooslus.
Lekman´i kolmanda kauamängiva esimene träkk "And I Remember Every Kiss" juhatab ülivõmsa orkestreeringuga sisse kogu selle, mis läbi teiste lugude vaikselt lahti harutatud saab. Lugu on väga pidulik ja suursugune, justkui millegi väga suure ja olulise algus. Natuke muusikali-laadne, natuke filmilik.
Minu vaieldamatu lemmik plaadilt on lugu "It Was a Strange Time in My Life": "People seem to think a shy personality equals gifted/ But if they would get to know one I'm sure that idea would have shifted/ Most shy people I know are extremely boring/ Either that or they are miserable from all the shit they've been storing." Väga meeldejäävaks muudab loo veel selle alguses, keskel ja lõpus kasutatav sämpel lapse nooti mitte tabavast viisijupist. Super ilus lugu.Üleüldse kasutab Lekman palju sämpleid, mis teeb kogu tema loomingu mitmetahuliseks ja vahelduvaks.
Ilus album.
"Night Falls Over Kortedala" koosneb 12 loost, mis on salvestatud aastatel 2004-2007. Vaatamata päris pikale perioodile on album uskumatult sidus ja hästi haakuv. Üdini rõõmsameelne ja lihtsalt kaunis. Kaunis oma unelevas melanhoolsuses, kus unistused võivad olla küll käe ulatusest väga kaugel, kuid ometi lähevad need kunagi täide.
Jens Lekman´i lüürika on tihe ega armsta kasuta riime. Alguses mulle tundus, et vokaal ja instrumentaalne osa ei haaku omavahel. Instrumentaalne pool on kerge ja läbipaistev: keelpillid, kristallselged kellad, puhkpillid, klaver, käteplaksud ja nipsud, mis on paljudes lugudes ääristatud haldjaslike naisvokaalidega. Jens Lekman ise laulab nagu Morrissey. Ta jutustab lugu, mis ei jälgi alati kindlat rütmi, vaid kulgeb oma teed. See võib tunduda kuidagi kohmaka ja tahumatuna. Kuid lõpuks ei ole enam eraldatust, vaid on meloodiline kooslus.
Lekman´i kolmanda kauamängiva esimene träkk "And I Remember Every Kiss" juhatab ülivõmsa orkestreeringuga sisse kogu selle, mis läbi teiste lugude vaikselt lahti harutatud saab. Lugu on väga pidulik ja suursugune, justkui millegi väga suure ja olulise algus. Natuke muusikali-laadne, natuke filmilik.
Minu vaieldamatu lemmik plaadilt on lugu "It Was a Strange Time in My Life": "People seem to think a shy personality equals gifted/ But if they would get to know one I'm sure that idea would have shifted/ Most shy people I know are extremely boring/ Either that or they are miserable from all the shit they've been storing." Väga meeldejäävaks muudab loo veel selle alguses, keskel ja lõpus kasutatav sämpel lapse nooti mitte tabavast viisijupist. Super ilus lugu.Üleüldse kasutab Lekman palju sämpleid, mis teeb kogu tema loomingu mitmetahuliseks ja vahelduvaks.
Ilus album.
Kodu
Jens Lekman - It Was A Strange Time In My Life
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar