Patrick Wolf "The Magic Position"
(Loog, 2007)
Patrick Wolf on Lõuna-Londonis sündinud 23- aastane noor geenius: laulab, kirjutab muusikat, mängib erinevaid pille alustades viiulist ning lõpetades harfi ja oreliga, omab tänase päeva seisuga kolme täispikka stuudioalbumit. On kena välimusega ning sarmika olemisega. Võiks öelda ju et täiuslik. Teeb kadedaks. Jah, teeb küll.
Patrick Wolf´i muusikaline haridus sai alguse rangetest viiulitundidest ning laulmisest kirikukooris. Tõenäoliselt puutus ta sellel ajal tihedalt kokku klassikalise muusikaga. Viimase mõjutusi on kuulda läbi kogu "The Magic Position" albumi, eriti selle viimases loos "Finale", mis plaadist eraldi seisvana kuulates võiks mõningate eranditega paigutada orkestrimuusika kategooriasse.
Üldse on kogu album kui teekond läbi erinevate pillide, helide, rütmide ja stiilide, mida seob Patrick Wolf´i küps, mehelik ja tõsine vokaal. Distantsid, mida läbida, on erineva intensiivsusega ning varjeeruvad sisekaemuslikest momentidest "The Bluebell", "Magpie" täiesti pööraste ja kaoseid tekitavate elamusteni "Secret Garden". Albumilt kuuleb ka kergelt popilikke lugusid nagu "(Let´s Go) Get Lost", "The Magic Positions".
Patrick Wolf, ühes käes viiul, teises poogen, elaks justkui omas maailmas, oma helide ja pillide (klaver, sarved, ukulele, viiul, kontabass, löökriistad, elektroonika jnejne) keskel, kutsudes kuulajat sellest osa saama. Kohati tundub, et plaat on mõeldud tõsistele täiskasvanutele, kellele ei tuleks kahjuks korraks unustada suurte inimeste mured nind minna päikese kätte mängima ja meenutada mõnd muinasjuttu. (Ehk on sellele vihje ka albumi kaanepildil.) Kogu lapseliku mängu juures on aga hämmastava panevalt küps helikeel ning keerulised ülesehitused.
Aga mis ta siis on? Pop, eksperimentaalne muusika, folk? Raske öelda. Igatahes ilus plaat on.
Patrick Wolf Myspace´is
Patrick Wolf ´i ametlik kodukas
Patrick Wolf´i muusikaline haridus sai alguse rangetest viiulitundidest ning laulmisest kirikukooris. Tõenäoliselt puutus ta sellel ajal tihedalt kokku klassikalise muusikaga. Viimase mõjutusi on kuulda läbi kogu "The Magic Position" albumi, eriti selle viimases loos "Finale", mis plaadist eraldi seisvana kuulates võiks mõningate eranditega paigutada orkestrimuusika kategooriasse.
Üldse on kogu album kui teekond läbi erinevate pillide, helide, rütmide ja stiilide, mida seob Patrick Wolf´i küps, mehelik ja tõsine vokaal. Distantsid, mida läbida, on erineva intensiivsusega ning varjeeruvad sisekaemuslikest momentidest "The Bluebell", "Magpie" täiesti pööraste ja kaoseid tekitavate elamusteni "Secret Garden". Albumilt kuuleb ka kergelt popilikke lugusid nagu "(Let´s Go) Get Lost", "The Magic Positions".
Patrick Wolf, ühes käes viiul, teises poogen, elaks justkui omas maailmas, oma helide ja pillide (klaver, sarved, ukulele, viiul, kontabass, löökriistad, elektroonika jnejne) keskel, kutsudes kuulajat sellest osa saama. Kohati tundub, et plaat on mõeldud tõsistele täiskasvanutele, kellele ei tuleks kahjuks korraks unustada suurte inimeste mured nind minna päikese kätte mängima ja meenutada mõnd muinasjuttu. (Ehk on sellele vihje ka albumi kaanepildil.) Kogu lapseliku mängu juures on aga hämmastava panevalt küps helikeel ning keerulised ülesehitused.
Aga mis ta siis on? Pop, eksperimentaalne muusika, folk? Raske öelda. Igatahes ilus plaat on.
Patrick Wolf Myspace´is
Patrick Wolf ´i ametlik kodukas
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar