Clap Your Hands Say Yeah "Some Loud Thunder"
(Self-Released, 2007)

Läbi muusikablogide üle maailma populaarsust kogunud Clap Your Hands Say Yeah teine album "Some Loud Thunder" minu käsi vaimustusest plaksutama ei pannud. Enamgi veel... Esimesel korral ei suutnud ma plaati lõpunigi kuulata, sest vokaal käis mulle avaloost peale nii närvidele ega lasknud mul kuidagi rahulikult olla. Kuigi olen nende esimest albumit, mida müüdi üle 100 000 koopia ja mis lasti samuti omadel jõududel välja, mitmeid ja mitmeid kordi varem kuulanud. Ma olin enam-vähem teadlik, mis mind umbes ees võib oodata.

Lasin plaadil paar päeva seista ja võtsin ta uuesti ette. Polnud enam nii ebamugav. Katsusin end suruda läbi iniseva ja kaebliku vokaali instrumentaalse poole peale ning sealt leidsin enda jaoks nii mõndagi huvitavat ja köitvat: kohati tuhmid trummid, veidrad sündi- ja klaverikäigud, akordion, lahedad bassi- ja kitarripartiid jnejne. Neid tahke on sellel albumil lõputult.

Kui algselt lööbki vokaal pildi eest mustaks (iseenesest on laulja hääl suuresti üks bändi omapära artikleid), siis hiljem sellest läbi närides tuleb esile Clap Your Hands Say Yeah väga omanäoline kiiks. Vokaali ei tohi sootuks kõrvale jätta, sest meloodiad, mis sulanduvad kogu muu toimuvaga kokku, on väga kihvtid. Mida enam süübid, seda enam hakkab asi tööle.

Tegelikult on kõik lood eraldi võetuna väga mitmekesised ja tähelepanuväärsed, kuid järjest kuulatuna võib saada mingi hetk limiit täis. Ja seepärast ma ei teagi, kas kogu albumit saab heaks nimetada. Albumit kui tervikut. Aga "Jaiks!" (yeah!) ütlen küll.