Ööd on meil pimedad ja seepärast käib meil Pimedate Ööde Filmifestival. Ma küll pole PÖFFi blogija, kuid mainiksin hiiglama hea meelega ära filmi "It Might Get Loud", millest olen siin juba paaril korral rääkinud. Nüüd on kolmest kitarriheerosest vändatud ekraaniteos vaadatud. Emotsioon on üllatuslikult võrdlemisi neutraalne. Ja ma isegi täpselt ei tea, miks. Film oli ju hea.
"It Might Get Loud" päris valjuks ei lähegi. Ma kujutasin ette, kuidas Jimmy Page, Jack White ja The Edge ühes ruumis kokku saavad, võimud 11mne peale keeravad ja ludistama kukuvad. Minu õnneks seda ei juhtunud. Meeste koosmängu väga palju ei näidatudki, vaid pigem keskendus film tüüpide kujunemisloole, nende kolme tähtsamaile bändile: Led Zeppelin, White Stripes ja U2, milledest siis mehed eraldi olles (kodustuudiotes) rääkisid. Loomulikult mängisid nad ette kuulsamate palade geniaalseid ja muusikalukku läinud kidrakäike ning jutustasid lugusid lõpututest rännakutest helimaastikel. Ja mis puutub võimude 11mne peale keeramist, siis ma ei mäleta kumb, kas The Edge või Page mainis, et vaadates filmi "This Is Spinal Tap" ei naernud ta kordagi, sest kõik seal nähtu oli peaaegu tõsi.
Film tekitas tunde, et nüüd tuleb ise elektrikitarr välja otsida ja tinistama hakata, sest tegelikult on kidramäng ju nii lihtne. Õigeid sounde on vaid vaja ja mõnd kogemata avastatud käiku, kooskõla. Ühesõnaga polnud seal kordagi juttu, kuidas nad noorest põlvest näpud verel kuuekeelset kitarri harjutasid ja rokkstaari elust unistasid. Selle filmi pealkiri oleks võinud vabalt olla "It Might Happen To You". Elus on läbi juhuste kõik võimalik. Kui need on juhused...
Seda filmi vaadates sain aru, et ma unistan täpselt samasugusest vanaduspõlvest nagu Jimmy Page'il on. Tema ainus kohustuslik päevatöö on istuda maast laeni valgete riiulitega toas ja kuulata oma soliidselt suurt muusikakogu ning leida plaatidelt uusi helisid...
Kirjutati, et "It Might Get Loud" paneb sind muusikat teisiti kuulama. Võibolla mõnd panebki, aga kui oled portsu sarjast "Classical Albums" vaadanud, siis antud film kuulamist ei avarda. Pilti isiksustest aga päris kindlasti.
Aga siiski. Nüüd ma tahaksin samasugust filmi basskitarrist ka, palun!
Lõppu peab lisama veel, et Jack White on üks maailma khuulimaid meesolevusi :)
"It Might Get Loud" päris valjuks ei lähegi. Ma kujutasin ette, kuidas Jimmy Page, Jack White ja The Edge ühes ruumis kokku saavad, võimud 11mne peale keeravad ja ludistama kukuvad. Minu õnneks seda ei juhtunud. Meeste koosmängu väga palju ei näidatudki, vaid pigem keskendus film tüüpide kujunemisloole, nende kolme tähtsamaile bändile: Led Zeppelin, White Stripes ja U2, milledest siis mehed eraldi olles (kodustuudiotes) rääkisid. Loomulikult mängisid nad ette kuulsamate palade geniaalseid ja muusikalukku läinud kidrakäike ning jutustasid lugusid lõpututest rännakutest helimaastikel. Ja mis puutub võimude 11mne peale keeramist, siis ma ei mäleta kumb, kas The Edge või Page mainis, et vaadates filmi "This Is Spinal Tap" ei naernud ta kordagi, sest kõik seal nähtu oli peaaegu tõsi.
Film tekitas tunde, et nüüd tuleb ise elektrikitarr välja otsida ja tinistama hakata, sest tegelikult on kidramäng ju nii lihtne. Õigeid sounde on vaid vaja ja mõnd kogemata avastatud käiku, kooskõla. Ühesõnaga polnud seal kordagi juttu, kuidas nad noorest põlvest näpud verel kuuekeelset kitarri harjutasid ja rokkstaari elust unistasid. Selle filmi pealkiri oleks võinud vabalt olla "It Might Happen To You". Elus on läbi juhuste kõik võimalik. Kui need on juhused...
Seda filmi vaadates sain aru, et ma unistan täpselt samasugusest vanaduspõlvest nagu Jimmy Page'il on. Tema ainus kohustuslik päevatöö on istuda maast laeni valgete riiulitega toas ja kuulata oma soliidselt suurt muusikakogu ning leida plaatidelt uusi helisid...
Kirjutati, et "It Might Get Loud" paneb sind muusikat teisiti kuulama. Võibolla mõnd panebki, aga kui oled portsu sarjast "Classical Albums" vaadanud, siis antud film kuulamist ei avarda. Pilti isiksustest aga päris kindlasti.
Aga siiski. Nüüd ma tahaksin samasugust filmi basskitarrist ka, palun!
Lõppu peab lisama veel, et Jack White on üks maailma khuulimaid meesolevusi :)
.jpeg)
3 kommentaari:
khuulim või mitte, aga kõige suurem eputaja ja valevorst kindlasti. vähemalt selles filmis. taadid rääkisid elukogemust, Jack ainult eputas ja tegi teatrit. ma tean Jack Whiteist vähem kui enne selle filmi vaatamist.
Muutumatu Inga :D - "SPinal Tap"
mullegi ei jätnud väga sügavat muljet - polnud sugugi paha, kuid ootused olid suuremad. mäletan, et teismelisena nähtud kitarri-mängufilm "crossroads" (ei, mitte see britni spiirsi üllitis, vaid http://www.imdb.com/title/tt0090888/ steve vai'ga) pani mind vaimustusest väänlema ja tahes tahtmata ootasin vist seegi kord sama võimsat emotsiooni. ei tea küll miks, täiskasvanud inimene peaks ju ette aduma žanrilist ja sisulist erinevust, kuid siiski...
igatahes meeldis mulle enim herr page, kes naudib teenitult väärikat ja mõnusat elu. the edge on mu jaoks viimase 15 a jooksul liiga "techno" ja j.white vist veel veidi liiga noor.
Postita kommentaar