Nagu eelmisest postitusest selgus, saab üritustesari Odessa POP laupäeval, 29. novembril kahe aastaseks. Tähtis päev igal juhul. No, kuna Odasse POP pälvis minu tähelepanu juba esimesest üritusest peale (nimi on ju nii äge), võtsin endale õiguse ning kiusasin paari küsimusega meest, kes nende kontserdite toimumise/toimimise taga seisab. Saage tuttavaks - Tauno Maarpuu.
Tauno Maarpuul on kodus palju plaate, ta käib palju kontserditel ja kirjutab ka palju. Muusikast siis. Ta hoiab kindlat joont, ei koorma end mõttetute ja ajas devalveeruvate asjadega ning teab täpselt, mida tahab. Kogu selline suhtumine kumab välja ka Odessa POPi sarjast.
Millal ja kuidas sai sinust teadlikult melomaan, plaadikoguja?
Eks ma alguses olin ikka kassetikoguja, nagu kõik 80ndate teismelised. Esimesel kassetil (MK60) oli ühel pool Judas Priest "Turbo" ja teisel Metallica "Master of Puppets", mõlemat niipalju kui linti jagus. See oli u 1987. Sal ajal muidugi käiasin isa vinüülplaate ka, kuigi noorele hevisõbrale jäi Rock Hotell veidi lahjaks. Esimesed CD-plaadid ostsin vist 1995 . Aphex Twin "Selected Ambient Works vol 2" ja Tricky "Maxinquaye", see oli veel enne, kui cd-mängija koju tekkis...
Tööle minnes oli korraga harjumatult palju raha käes, selle viisin enamuses Shamrocki plaadipoodi Viru tänaval (kliendikaart on siiani alles!). Kassetiajal oli mõjutajaks sõber Margus, kes elas Kohilas (kus mu vanaema veel tänagi elab) ja lindistas Soome Radio Mafiast hevi- ja ka diskosaateid. Nooremalt ma olin siiski üsna keskendunud maitsega, uusi bände kuulsin ka Koit Raudsepa heviminutitest. Silmaring hakkas vaikselt laienema Nirvana ja Sonic Youth'iga.
Tartus ülikoolis käies tutvusin juba "indimeestega" (eelkõige üks mu kursavend ning tema sõbrad, kelle hulgas oli Siim Nestor, kes tol ajal oli eelkõige Prince' i fänn) , vaimustusin The Cure'ist ja läksin sügavamale Sonic Youthiga, My Bloody Valentine oli mitu aastat ainult nimi, enne kui kuulda õnnestus. See kogumine on alati üsna stiihiline olnud - peale selle, et mingite bändide puhul tundub oluline diskograafiat omada, mingit süsteemi ei ole tekkinud..
Kui hakkasid Odessa Popi korraldama, kas sul oli algselt idee, et sellest saab praeguseks kaks aastat kestnud regulaarne üritustesari?
Mitte väga kindel idee, ei kujutanud ju kohe alguses võimalusi ja praktilist poolt ette, aga kui juba 3 kontserti olin teinud, tuli nagu ind sisse ja katki jätta näis mõttetu. Tekkis ka üha uusi kontake ja mõtteid, keda kutsuda..
Mitmes kontsertkohas on Odessa Pop toimunud ja kas oskad öelda, kui palju bände on selle raames esinenud?
Kohti on olnud vist 5 (Von Krahl, Juuksur, Kuku, Genklubi, Rock&Roll). Esinejad lugesin ka üle - seni 22 väljast ja 11 Eestist.
Kas sul on reegel, et igal üritusel esineb alati keegi uus? Kui jah, kas Eestis ring koomale ei tõmbu?
See on ideaal jah, aga parajalt pika ajavahe järel on hea mõni varem käinud artist tagasi kutsuda - neid 2 korda käinuid on juba ka (nt Ladybug Transistor, Eleanoora Rosenholm, Darren Hanlon)). Eestis on ring tõesti väga koomal juba ja kontserdikorralduse murelikum osa ongi see sobiva kohaliku bändi leidmine, aga õnneks tasapisi tuleb ka uusi ja häid tegijaid peale. Nüüd, mil pelgalt indie-popile enam ei keskendu, on ka võimalused avardunud.
Mis on kriteeriumid, mille järgi sa bände valid? Tundub, et ansamblid läbivad sinu väga kriitilise hinnangu ja oma tegemistes lähtud sa alati pigem kvaliteedist.
Ega seal mingit erilist sõela ka ei ole. Mitme seast enamasti ju ei vali. Tavaliselt see tunne tuleb hetkega, et kedagi peab kindlasti esinema saama. Kui asi juba võimalik näib, siis katsun ette kujutada, kuidas see kontserdil võiks kõlada ja paista, kogun infot ja olen muidu umbusklik. On tulnud riske ka võtta, aga õnneks on hästi läinud ja keegi alt pole vedanud... Oluliselt siis.
Kuidas tekivad kontaktid välisartistidega?
Alguses tekksid kontaktid interneti kaudu austraallastega (Darren Hanlon, Lucksmiths), siis juba edasi nende kaudu. Nad olid oma sõprade bändidele kõvasti Eestit kiitnud, siis oli lihtsam, hiljem olen ise rohkem uurima pidanud ja kutsuma. Või siis juhuslikult on olnud keegi tuuritamas ja bändid ise otsinud Eestist korraldajaid. Mõnikord ka mõni teine korraldaja pakub kedagi.
Mis on sinu kui korraldaja jaoks muutunud nende kahe aasta jooksul? No, kui sa võrdled esimest üritust eelolevaga?
Ega muud vahet polegi, kui et nüüd oskan rahulikum olla ja enam ei närveeri niipalju. Seekordne üritus veidi väiksema mastaabiga ja muidu kodusem, korraldamismured pole algusajaga võrreldavad. Esimesele Odessa Popile tuli ju vinge bänd Ameerikast (The Ladybug Transistor), kes pidi esinema väikesel Kuku laval.. ei olnud teada, kas ja kuidas ära mahuvadki ja mis asjast arvavad. Õnneks olid tüübid muhedad ja muret ei olnud.
Räägi mõnest eredast või meeldejäävast momendist mõne bändiga, kelle oled Odessa Popile kutsunud?
Eks neid hetki on omajagu..enamasti pluss-poolelt, nt:
- Belfasti bänd Oppenheimer tegi kambale eestlastele Depeche Mode baaris välja kokteilid nimega "Irish Carbomb".. mis oli nime vääriline;
- Norra müraduo MoHa ajal olid Juuksuri ja nende ülevalt naabrite Texase suhted noateral;
- Baseball esines pühapäeval, päev pärast 2007.a Rabarocki 30-le inimesele, mis oli siiski vägev;
- Senine Soome ühemehe projekt Tolbiac andis Eestis oma esimese bändi-kontserdi, mis oli ülimõnus;
- Hollandi jazz-rockarite Brown vs Brown trummaril oli tõsine hambaprobleem, tuli kontserdipäeva varahommikul saada aeg arsti juurde (läks korda ja mäng toimus).
Kuhu edasi? Energiat veel jätkub?
Pärast sünnipäeva on nüüd natuke vaikust, aga ühest „noisimast" plaanist on Rada 7-s juba vihjamisi juttu olnud – see loodetavasti saab veebruaris teoks ka. Kevade poole võib-olla üks vanakooli inglise indie-bänd tuleb külla, ei julge veel liialt reklaamida.
Energia loodetavasti naaseb soojemate ilmadega. Tahaks ikka nii popi- kui müra- kui eklektiliste pidudega jätkata. Ja mitte eriti suuremaks kasvada.
Tauno Maarpuul on kodus palju plaate, ta käib palju kontserditel ja kirjutab ka palju. Muusikast siis. Ta hoiab kindlat joont, ei koorma end mõttetute ja ajas devalveeruvate asjadega ning teab täpselt, mida tahab. Kogu selline suhtumine kumab välja ka Odessa POPi sarjast.
Millal ja kuidas sai sinust teadlikult melomaan, plaadikoguja?
Eks ma alguses olin ikka kassetikoguja, nagu kõik 80ndate teismelised. Esimesel kassetil (MK60) oli ühel pool Judas Priest "Turbo" ja teisel Metallica "Master of Puppets", mõlemat niipalju kui linti jagus. See oli u 1987. Sal ajal muidugi käiasin isa vinüülplaate ka, kuigi noorele hevisõbrale jäi Rock Hotell veidi lahjaks. Esimesed CD-plaadid ostsin vist 1995 . Aphex Twin "Selected Ambient Works vol 2" ja Tricky "Maxinquaye", see oli veel enne, kui cd-mängija koju tekkis...
Tööle minnes oli korraga harjumatult palju raha käes, selle viisin enamuses Shamrocki plaadipoodi Viru tänaval (kliendikaart on siiani alles!). Kassetiajal oli mõjutajaks sõber Margus, kes elas Kohilas (kus mu vanaema veel tänagi elab) ja lindistas Soome Radio Mafiast hevi- ja ka diskosaateid. Nooremalt ma olin siiski üsna keskendunud maitsega, uusi bände kuulsin ka Koit Raudsepa heviminutitest. Silmaring hakkas vaikselt laienema Nirvana ja Sonic Youth'iga.
Tartus ülikoolis käies tutvusin juba "indimeestega" (eelkõige üks mu kursavend ning tema sõbrad, kelle hulgas oli Siim Nestor, kes tol ajal oli eelkõige Prince' i fänn) , vaimustusin The Cure'ist ja läksin sügavamale Sonic Youthiga, My Bloody Valentine oli mitu aastat ainult nimi, enne kui kuulda õnnestus. See kogumine on alati üsna stiihiline olnud - peale selle, et mingite bändide puhul tundub oluline diskograafiat omada, mingit süsteemi ei ole tekkinud..
Kui hakkasid Odessa Popi korraldama, kas sul oli algselt idee, et sellest saab praeguseks kaks aastat kestnud regulaarne üritustesari?
Mitte väga kindel idee, ei kujutanud ju kohe alguses võimalusi ja praktilist poolt ette, aga kui juba 3 kontserti olin teinud, tuli nagu ind sisse ja katki jätta näis mõttetu. Tekkis ka üha uusi kontake ja mõtteid, keda kutsuda..
Mitmes kontsertkohas on Odessa Pop toimunud ja kas oskad öelda, kui palju bände on selle raames esinenud?
Kohti on olnud vist 5 (Von Krahl, Juuksur, Kuku, Genklubi, Rock&Roll). Esinejad lugesin ka üle - seni 22 väljast ja 11 Eestist.
Kas sul on reegel, et igal üritusel esineb alati keegi uus? Kui jah, kas Eestis ring koomale ei tõmbu?
See on ideaal jah, aga parajalt pika ajavahe järel on hea mõni varem käinud artist tagasi kutsuda - neid 2 korda käinuid on juba ka (nt Ladybug Transistor, Eleanoora Rosenholm, Darren Hanlon)). Eestis on ring tõesti väga koomal juba ja kontserdikorralduse murelikum osa ongi see sobiva kohaliku bändi leidmine, aga õnneks tasapisi tuleb ka uusi ja häid tegijaid peale. Nüüd, mil pelgalt indie-popile enam ei keskendu, on ka võimalused avardunud.
Mis on kriteeriumid, mille järgi sa bände valid? Tundub, et ansamblid läbivad sinu väga kriitilise hinnangu ja oma tegemistes lähtud sa alati pigem kvaliteedist.
Ega seal mingit erilist sõela ka ei ole. Mitme seast enamasti ju ei vali. Tavaliselt see tunne tuleb hetkega, et kedagi peab kindlasti esinema saama. Kui asi juba võimalik näib, siis katsun ette kujutada, kuidas see kontserdil võiks kõlada ja paista, kogun infot ja olen muidu umbusklik. On tulnud riske ka võtta, aga õnneks on hästi läinud ja keegi alt pole vedanud... Oluliselt siis.
Kuidas tekivad kontaktid välisartistidega?
Alguses tekksid kontaktid interneti kaudu austraallastega (Darren Hanlon, Lucksmiths), siis juba edasi nende kaudu. Nad olid oma sõprade bändidele kõvasti Eestit kiitnud, siis oli lihtsam, hiljem olen ise rohkem uurima pidanud ja kutsuma. Või siis juhuslikult on olnud keegi tuuritamas ja bändid ise otsinud Eestist korraldajaid. Mõnikord ka mõni teine korraldaja pakub kedagi.
Mis on sinu kui korraldaja jaoks muutunud nende kahe aasta jooksul? No, kui sa võrdled esimest üritust eelolevaga?
Ega muud vahet polegi, kui et nüüd oskan rahulikum olla ja enam ei närveeri niipalju. Seekordne üritus veidi väiksema mastaabiga ja muidu kodusem, korraldamismured pole algusajaga võrreldavad. Esimesele Odessa Popile tuli ju vinge bänd Ameerikast (The Ladybug Transistor), kes pidi esinema väikesel Kuku laval.. ei olnud teada, kas ja kuidas ära mahuvadki ja mis asjast arvavad. Õnneks olid tüübid muhedad ja muret ei olnud.
Räägi mõnest eredast või meeldejäävast momendist mõne bändiga, kelle oled Odessa Popile kutsunud?
Eks neid hetki on omajagu..enamasti pluss-poolelt, nt:
- Belfasti bänd Oppenheimer tegi kambale eestlastele Depeche Mode baaris välja kokteilid nimega "Irish Carbomb".. mis oli nime vääriline;
- Norra müraduo MoHa ajal olid Juuksuri ja nende ülevalt naabrite Texase suhted noateral;
- Baseball esines pühapäeval, päev pärast 2007.a Rabarocki 30-le inimesele, mis oli siiski vägev;
- Senine Soome ühemehe projekt Tolbiac andis Eestis oma esimese bändi-kontserdi, mis oli ülimõnus;
- Hollandi jazz-rockarite Brown vs Brown trummaril oli tõsine hambaprobleem, tuli kontserdipäeva varahommikul saada aeg arsti juurde (läks korda ja mäng toimus).
Kuhu edasi? Energiat veel jätkub?
Pärast sünnipäeva on nüüd natuke vaikust, aga ühest „noisimast" plaanist on Rada 7-s juba vihjamisi juttu olnud – see loodetavasti saab veebruaris teoks ka. Kevade poole võib-olla üks vanakooli inglise indie-bänd tuleb külla, ei julge veel liialt reklaamida.
Energia loodetavasti naaseb soojemate ilmadega. Tahaks ikka nii popi- kui müra- kui eklektiliste pidudega jätkata. Ja mitte eriti suuremaks kasvada.
http://www.hot.ee/odessapop/tutvustus/tutvustus.html
Melu.ee-sse läks lühem versioon:
http://www.melu.ee/index.php?id=5605
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar