Positivus AB Lätis

Samal ajal, kui meie siin Plink Plonki hüvesid nautisime, toimus Lätimaal järjekordne ja suurejooneline festival nimega Positivus AB. Ilmselt oli sel aastal väga paljudel dilemma, kumma festivali kasuks otsustada. Paljud läksid piiri taha, paljud lustisid suvises Tartus. Elamusi said kõik.

Minu elamused olid Plongilt sel korral väga rahulikud ja isiklikud. Aga üldiselt ma ei tea ühtegi teist üritust, kus on tunne, et kõik õiged poisid ja tüdrukud on koos ühel eesmärgil - kuulata head muusikat veidi felgmaatilises õhkkonnas koos säravate ning heade inimestega. Kuna festivalil on kõik nii paigas, siis teinekord ei pahandagi, et teravaid muusikaelamusi ei saa. Noh, mina sel aastal ei saanud, aga midagi nuriseda ka pole. Muusikalise poole pealt päästis muidugi Mono kogu asja ära, kes küll midagi nii üllatavat ja originaalset polnud, aga siin kohal tahaks kümmet näppu visata nende ühele kitarristile. Ja mõned mürahetked ikka kammisid ära. Oehh, tegelikult oli ikka täitsa hea.

Aga Positivus AB-l käis Berit Niin, kes nagu eelmiselgi aastal, oli nõus paari sõnaga kribama, mida lätlased sel aastal korda saatsid.



Berit kirjutas nii:


Lätis, Salacgrivas teist korda toimunud PositivusAB festivali peaesinejad olid Travis, Manic Street Preachers ja Fatboy Slim. Kuna Salacgriva on Eestile nii lähedal ja eelmisest aastast olid mul head mälestused, külastasin festivali ka tänavu.

Festival algas I’m from Barcelonaga, kellest ma paraku lootsin midagi paremat. Bändi liikmeid oli ligi 15 ja kõik laval toimuv jättis pigem mulje nagu oleks tegemist rõõmsa lasteaiarühmaga.

Travis tõi kuuldavale kõik oma suuremad hitid ning kiitis ka publikut kaasaelamise eest. „Flowers in the Window“ pani kõiki kaasa õõtsuma ja viimase loo „Why Does it Always Rain on Me?“ ajal hüppas kogu publik kaasa nagu üks mees.

Manic Street Preachers esitas samuti oma tuntumaid lugusid nagu näiteks „Everlasting“ ja „Ocean Spray“, kuid enda hittide sekka esitati ka Rihanna „Umbrella“, mis rahvale loomulikult väga meeldis.

Hea mulje jättis ka British Sea Power, kes lisaks muusikale kostitas viimase loo ajal rahvast ka jõu- ja ilunumbritega.

Seekord oli festivalil rahvast rohkem kui eelmisel aastal. Tundus, et kohale oli tulnud ka päris palju eestlasi.

Ka ilmaga vedas sel aastal. Oli hea ja soe ning kuna üritus toimus mere ääres, oli lisaks kontsertide kuulamisele ka võimalik ujumas käia või niisama rannas peesitada.

Nagu eelmiselgi aastal, nuriseksin ka seekord festivali toitlustuse üle. Põhimõtteliselt pakuti kõikides kohtades ühesugust toitu ning kõikvõimalikud sildid olid lätikeelsed. Paraku ei osanud kõik teenindajad ka nii palju inglise keelt, et neid välismaalastele lahti seletada.

Seevastu olid inimesed sõbralikud ja energiat täis. Hüpeldi ja tantsiti rõõmsalt ka siis kui kedagi parajasti laval polnud ning ühtegi tusast nägu silma ei hakanud.

Lõpetuseks võin öelda, et ma ei kahetse seda, et otsustasin Eestis samal ajal toimunud Plink Plongi asemel hoopis Lätisse sõita. Loodetavasti toimub PositivusAB ka järgmisel aastal. Ootan põnevusega.

Manic Street Preachers - Umbrella