Lenny Kravitz ja Spiritualized

Photo by Rauno Volmar

Saku Suurhall on spordisaal mitte kontsertpaik. Aga kuna meil paremat pole, siis tuleb Linnahalli stuudio põlvkonnale peale kasvatada järeltulijad, kes ei oskagi paremat tahta, kui metalset, nihkes ning kõrgsageduslikku saundi. Loota saab ainult ehk seda, et esinejatel endil on laval korralik heli.

Spordiväljakule, vaatamata jalgpalli EM-st, oli kogunenud päris palju rahvast. Jällegi palju ülelõhnastatud noormehi oma uusimates heledates teksapükstes ja valgetes särkides ning sihvakaid, geelküüntega tütarlapsi. Oli ka vanemat generatsiooni, tõelisi muusikafanaatikuid ja vaevalt teismeikka jõudnud sädistavaid poisse ning eriti tüdrukuid. Kontsert võis alata!

Ja algaski koos ansambliga Spiritualized. Üks lugu oli parem kui teine. Space-rokkari Jason Pierce eestvedamisel 90. aastate UK-s alguse saanud ansambel, kelle albumi "Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space" NME 11 aastat tagasi aasta parimaks plaadiks nimetas, tundus poolpimedal laval nii armetu, et mul hakkas täitsa kahju. See osa publikust, kes end Lenny jaoks lava ette sättinud oli, seisis kivistunult, elavamad jutustasid kõva häälega. Bänd ise ei suhelnud publikuga kordagi. Kas oli see korraldusliku poole pealt keelatud või leidus mõni muu põhjus, aga mul on kahju, et nad nii kaugeks jäid. Tõeline raiskamine.

Mõnusalt gospeli-segune, shoegaze´ine ja imelise vokaaliga Spiritualized oleks võinud sel momendil olla hoopiski von Krahlis, et vältida õllevuntsidega Sunseti püsikundede kommentaare võtmes, et oleks võinud autos sellel ajal Terminaatorit kuulata või et loodetavasti selle ansambli fännid toredate sõprade abiga suudavad parandada oma muusikamaitset. Head paranemist teile ka :).

Igatahes suutis Spiritualized, vaatamata kohutavale saundile ja matslikule publiku hoiakule, minus tekitada tahtmist lülitada kogu nende diskograafia kiiremas korras oma pleilisti.

Lenny Kravitzi ajaks oli heli täitsa okei. Oma śõud alustas ta värskete singlitega äsja ilmunud albumilt "It Is Time for a Love Revolution", lavavalgustusele lükati viies käik sisse ja tossumasinad töötasid täiel võimsusel. Inimesed kisasid, hüppasid ja plaksutasid, Lenny julgustas aga takka.

Järgnes ports hitte. Ja siis tuli midagi täiesti ootamatut. Ühest loost sai tuim jämmimine, kus saatebändi liikmed ühele tuurile soleerima kukkusid - puhkpillidest kuni trummari mageda sooloni. Samal ajal käis Lenny laval ringi, jäi peatuma pillimehe kõrvale, kes oli parasjagu ametis näppudele valu andmisega. Minu jaoks kestis see terve igaviku ning muidu vinks-vonks Kravitz muundus järsku vanaldaseks James Browniks. Mitte et lugupeetud Brownil midagi viga oleks, aga ma ei osanud kuidagi suhestuda. Katkematud saksofonipartiid tapsid mu. Minus tekkis hirm, et järsku läheb Lenny veel lava taha riideid vahetama, mis oleks muutnud asja veelgi hullemaks. Õnneks midagi säärast ei juhtunud. Tahtsin koju. Veel enam, kui jälgisin publikut, kellest paljud ahmisid kogu seda jämmiosa suure vaimustusega. See on kummaline, et tuntud nimi paneb inimesi halbu asju heaks pidama. Igas teises olukorras oleks selline jauramine mõnes külakohvikus lõppenud kaklusega.

Ometi hoidis mind paigal asjaolu, et ehk tuleb ära veel "American Woman" ja "Fly Away". Minu kannatused kandsid vilja. Need tulidki ja teineteise otsa. Peale seda oli minu süda rahul ning saal pime. Rahvas jäi meist Lennylt lisa nõudma.

Autos The Beatlesit kuulates sain selle õhtu kõige suurema muusikaelamuse.