Rabarock

Kui me kontsertpaika jõudsime, oli Tannu ja The Päike juba alustanud. Üsna pea õnneks ka lõpetasid. Kogu tee Järvakanti saatis meid Raadio 2, mis lõpetas ülekande täpselt siis, kui auto parklas seiskasin. Dr. Koit ja Kaarel Kose olid juba päris mõnusa fiilingu tekitanud. Meel oli hea.

The Datsuns

Läkski ainult veidi ning laval oli The Datsuns Uus-Meremaalt. Üks bändidest, keda ma kindlasti vaadata-kuulda tahtsin. Ja nad olid iga momenti väärt.

Esimene reaktsioon oli - appi, nad on nii väikesed ja kõhnad. Kas nad on seal teispool maakera kõik sellised? Võimalik. The Datsuns´i liikmed kummutasid ümber ka mõned minu arusaamad: pikad ja korrastamata juuksed võivad olla vahel tõeliselt stiilsed nagu ka pükstesse topitud särk. Ole mees ja kanna välja!

Kui ma neid seal kuulasin, oli mul millegipärast selline tunne, et viibin filmis Velvet Goldmine. Lood olid peamiselt väga head ja ilusad. Tagasihoidlikult glämm ilma suursuguste pingutusteta. Lööv ja konkreetne rokk. Mitmed tehnilised kitarrikäigud isegi ei häirinud. Vastupidi. (Ma lihtsalt millegipärast ei pea eriti kitarrisoolodest lugu, sellistest ludistavatest.) Datsuns ongi nagu üks stiilne ja ilus auto, mille tehnilised näitajad ei jää absoluutselt välimusele alla. Üks kahest festivali pärlitest.

Dagö

Dagöt väga ei jälginud. Panustasin śaślõki ja kartulite peale. Korra kiikasin lava poole. Saatpalul oli kenasti pintsak seljas ja hitisadu jätkus kogu nende seti vältel.

Clawfinger

Oli minu jaoks festivali üks kõige naljakam bänd. Väga tõsised ja vihased noormehed. Karm kitarr ja tihe sõnum. Viimast jätkus ka lugude vahele. See panigi muigama. Terminaatorlikult (Arnold, mitte Jaagup) karm madal meesvokaal lausub vihaselt ja õpetlikult: "When woman says "No", it means fucking No! Don´t rape!!!" Noh, ma ei tea, kas on sellist asja vaja. Aga heli oli lihtsalt fantastiline. Nii puhas ja selge. Super!

Esimese päeva lõpus oli ainult kahju, et ei näinud Shelton San´i. Loodetavasti antakse neile järgmisel aastal palju parem aeg.

Külm öö autos ja alata võis 2. päev.

Olime üsna vara üleval. Joogi ja söögi otsingud luhtusid, sest Järvakandi paar poodi olid nagu nii üle rahvastatud. Aknast võis näha eeskujulike poemüüjate rõõmsaid, kuid veidi ärevaid nägusid. Tõenäoliselt tehti ühe päevaga mitme kuu käive.

Paar tundi kuivamist. Kell 12 avati festivalipaik, kus tormasin oma päeva esimese kohvi järgi. Kui sa oled ikka midagi nii kaua taga igatsenud, on ka üpris lahja kohv nagu kingitus taevast.

Agent M

Saund oli suht sogane. Solist püüdis publikuga flirtida. Kokku kõlas Agent M vaatamata kitarristi rokkstaarlusele kuidagi lapselikult. Mitte, et nad ise oleksid nõndaviisi välja näinud, aga nende muusikas on midagi algkoolilikku. Aga laval tundsid ennast vabalt.

Metsatöll

Stiilipuhas. Maamullane ja sõjakas sõnum koos tulevärgiga. Ja Metsatöllu ajal oli rahvast lava ees ikka väga palju. Festivalil ringi liikudest võis igaüks veenduda, et nende särk oli vaieldamatult kõige populaarsem.

Peer Günt

Soomest oli ka omamoodi täitsa tore. Veenev ning tegi pika puuga ära järgmisele esinejale, kelleks oli palju räägitud

Nick Oliveri and The Mondo Generator

USA-st. Järjekordne näide, et nimi maksab teinekord rohkem kui sisu. Karjuv-kähisev vokaal ammendas end üsna kiiresti ning loodki olid sellised, mida minusugune lihtsalt kaua ei viitsi kuulata.

Tharaphita ja Pain´i jätsin vahele, et lasta veidikene kõrval puhata. Kuulasime Vikerraadiost väga huvitavat portreesaadet ühest soliidses eas mehest, kes on jõudnud oma elu jooksul paljudes kõrgkoolides õppida ja miljoni asjaga süvitsi tegeleda, kuid kelle peamine kirg on muusika. On praegugi Toronto kuskil kõrgemas muusikakoolis õppejõud. Kompositsioon ja dirigeerimine. Väga ilusat eesti keelt rääkis. Avastasin, et olin suutnud endale särgi selga päevitada.

Tagasi platsil ja Kosmikud

Kui "Pulmad ja Matused" välja tuli, olin ma südamest väsinud sellest promost, mis albumiga kaasnes. Kõik ajalehed, veebiväljaanded, isegi naisteajakirjad kirjutasid sellest. Samanimeline singel ei meeldinud mulle ka absoluutselt, ei meeldi siiani. Aga see kontsert, mis nad Rabarocki ISIC laval andsid, oli väga tugev. Algusest lõpuni kuulasin ja nautisin. Kui Dagö räägib millestki intelligentsest, siis Kosmikute puhul on see kindlasti ruudus. Minu teine pärl Rabarockilt. Enda suureks üllatuseks.

Electric Six

oli umbes selline nagu arvasin. Sättisime end päris lava ette, kuid ma ei suutnud seal kuigi kaua olla, sest rahvas trampis sellise tolmu üles, et mul polnud suurt midagi hingata. Kogu keha oli ühtlaselt mullaga kaetud. Kaugemalt jälgida oli juba päris hea. Kõlasid ka nende kaks põhihitti "Gay Bar" ja "Danger! High Voltage". Solist suhtles päris palju publikuga, kuid tema poliitilised sõnavõtud jäid kohati kohatuks.

Mr. Lawrence

Lavaesine oli paksult publikut täis. (Tegelikult hakkaski silma see, et oma artiste kuulas enamasti rohekem inimesi kui piiritaguseid.) Õhkkond oli pinev, ses kõik ootasid, mis sealt nüüd tuleb. Kas suurepärane esitus või läbikukkumine? Alustasid "Everyday Is Like Sunday" ´ga, mis kõlas kuidagi veidikene süldina. Päris palju aitas sellele muljele kaasa ka bassimees, kellel oli nagu nii tobe T-särk seljas ja need jubedad liigutused. Täitsa kahju hakkas. Mihkel Raud oli aga laval väga hea. Mida edasi, seda paremaks kogu asi muutus. Kammiste küll pani päris suure kala maha nende peamise hiti "The Big Sky" alguses, kuid sellegipoolest oli täitsa mõnus kuulata. Kindlasti oli tegemist nostalgia momendiga väga paljude jaoks ja hakata otsima nende aastate tagust powerit oleks võibolla ehk ülekohtune. Mr. Lawrence läks sulle täpselt nii palju korda, mis moodi sa ennast häälestanud olid.

Festivali lõpetas Laibach, kuid sellel ajal istusin ma juba roolis, puhusin politsei alkomeetrisse ja sõitsin Ans. Andur´i saatel Järvakandi aladelt eemale, et järgmisel aastal tagasi tulla.

(Fotod: Lynne, Penny Lane ja Kodutööstus)