Placebo - oli siis või ei olnud?

Placebo on tore bänd. Oma au ja kuulsuse on nad 100% välja teeninud ning ma ei pane absoluutselt pahaks, et pidin troll nr. 6 üle poole tunni lõõskava päikese käes ootama, et see mind ja veel kümneid ja kümneid needitud ning kettides emonoori Saku suurhalli kohale viiks.

Sisse sain hõlpsasti. Rõdult alla kiigates jäi silma nii mõnigi tuttav. Saal oli päris tühi, kui esinema asus Soome bänd ManBoy, kes valiti esialgu plaanitud USA Evaline´i asemele. Viimastel oli probleeme viisadega. ManBoy oli päris jube. Ainuke nn päikesekiir oli triost trummar. Kohati. Mõttetu bänd mõttetu muusikaga. Ja siinkohal pole asi maitses. Asi pole ka saundis (suurhalli special). Oli igav, sest lood olid igavad ja nad ise ka.

Enne Placebo rahva ette astumist võeti katted lavalt maha, hunnikute viisi kitarride juures tegutsesid tehnikud-abilised ning seda oli päris huvitav jälgida. Saali tuli inimesi pidevalt juurde ning nendes noortes, kes olid ennast lava ette hüppama sättinud, kasvas ärevus iga sekundiga, sest väikseimgi liigutus lavatööliste poolt pälvis aplausi. Ja kui bänd lõpuks publiku ette tuli, tõusis kätemeri väikeste peanupukeste kohale.

Mis ma neist oskan kirjutada... Ehk mõned paremad hetked? Neid oli täpselt kaks. Esimene see, kui piitspeenike ja pikk Stefan Olsdal laval pikali kukkus pärast seda, kui ta seal võimude peal oli turninud. Teine oli see, kui läksin WC-sse ning kuulasin Brian Molko vokaali bändi sügamise taustal. Ja mõtlesin, et päris tuus on käia siis WC-s, kui paarisaja meetri kaugusel mängib selline bänd.

Kui ma praegu siin istun, siis tegelikult mul polegi sellist tunnet, et oleksin seal üldse viibinud. Vahetult peale kontserdigi ei tekkinud dialoogi, mis oleks hakanud lahkama äsja kogetud muusikat täis tunde. Ma ei saanud elamust. Võibolla oleksin pidanud olema ka üks sellest massist, kes all näppu viskas ja higistas? Võimalik. Teist korda ma Placebot vaatama minna ei taha. Aga üldse ei kahetse ka.