Chalice "Taevas ja Perse"
(Umblu, 2007)

Mulle Chalice meeldib. Miks? Sest ta on aus. Ei ole fa-fa-faa-ma-olen-nii-lahe suhtumist, mida tema tehtav muusika võiks vabalt väljendada. Kes Jarek Kasari tegemisi kuulnud on, teab seda ju isegi, et ta on lahe. Fotośoppimata pildid albumi kujundusel rõhutavad tema vahetut olekut veelgi. Iga pildi peal ei pea naeratama ja olema ilusam, poseeritum kui tavaelus. Täpselt selline on ka Chalice´i muusika ja sõnad. Üks mõte: "Hakka elama ja ela nii et viimasel päeval ei taha teha midagi erilist."

Vastandliku nimega plaat "Taevas ja perse" on Chalice´i kolmas album. Ja on väga hea. Chalice võtab kõike vabalt, korratult, hullumeelselt ja tema maneer oma sõnumit esitada on nii siiras, isegi siis, kui ta laulab siivututel teemadel. Ta on tõsine, irooniline, krutskitega. Sõnas ja muusikas. Ei ole ainult hip-hop. On Chalice´i pingutamata süntees erinevatest Eesti kvaliteetsetest ja mõjukamatest näidetest: Tõnis Mägi, Sven Grünberg, Vaiko Eplik, Orelipoiss, Chalice... "Kas tantsukingad löövad pilli juba või ei?" Löövad küll.

Umblu 14. reliis muudab kindlasti midagi sinus või vähemalt mõned hetked päevas. Selline tunne on, et midagi head, kvaliteetset ja maitsekat on Eesti muusikas juures. Muud sodi, väliselt enneolematult suureks puhutud, kuid sisult tühje kõlkse, tuleb pidevalt peale. Lõpuks nimetavad end muusikuteks kõik. Chalice on Muusik ja Luuletaja selle kõige tähendusrikkamas mõttes.

Chalice - ilu p22stab