Punk on kolm aastakümmet vana. Kohe hakkab kummitama JMKE meie muusikaajaloo kivisse raiutud sõnad : paneme punki, paneme punki! Teate küll seda rida. Ühed lubavad, teised aga teevad. Punk pole surnud! Kindlasti mitte meie vabariigis.
Vahetu, ehe ja rabe näide on poolteist aastat koos ühes rütmis astunud Zhuut. Tegelikult on nii, et nad ise väga ei rõhutagi, et nad punki teevad. Suuremalt jaolt keegi nende hulgast seda stiili vabal ajal ei kuula. Hoopiski veedetakse aega näiteks Ultima Thule, Red Hot Chilli Peppers´i, post-rock´i ja organiseeritud müra seltsis.
Bändi põhikohaga trummar Maris Fläba, kes vahetevahel bassi käredaid keeli näpib, ei oska ka ise Zhuuti kuhugi paigutada. Tema sõnul teeb see sama välja kui küsida Einsteinilt, mis on elu mõte. Neid kannustab lakkamatu tahe teha muusikat ja tunda ennast mõnusalt. Täpselt nii see ka mõjub.
Maris ütles, et nad ei protesteeri mitte millegi vastu ega kanna mingisugust kindlat sõnumit. Seepärast polegi ehk õige öelda, et Zhuut on punkbänd. Neid on nimetatud vahel lihtsalt garaaźi emadeks.
Kui Zhuut 2005. aasta suvel JMKE kontserdist inspiratsiooni saades tugeva tahtejõu najal kokku sai, oli olukord samalaadne kui 1960ndate aastate alguses legendi järgi The Beach Boys´il: üldiselt tahaks teha bändi, aga pilli mängida ei oska. Kui The Beach Boys koosnes algselt vendadest Wilson´itest, ühest nende nõost ning lisaks võeti kampa hea sõber, siis Zhuut koosneb kahest klassiõest ning veel kahest lihasest õest.
Esimeses proovis võeti pillid esimest korda kätte ning lauldi esmakordselt mikrofoni. Tulemuseks oli kaos, mis mõne aja möödudes vaikselt korrastuma hakkas.
See, et Zhuut´i nelja liikme seas on kõik tüdrukud, on peamine, mida rõhutatakse: me oleme tsikid, oleme selle üle uhked ning tahame näidata, kui lahe on bändi teha. Nii lihtne see ongi, ei mingit põhjapanevat elufilosoofiat.
Kui Zhuut on enda sõnul laval tütarlapselikult tagasihoidlik, tiba häiritud ja siiras, siis 2006. aasta septembris välja antud salvestis "Vagiina ja 49 kulli" tõestab hoopis vastupidist. Plaadil on 6 lugu, 11 minutit toorest materjali. Võibolla ongi imekspandav tüdrukute julgus midagi nii käredat teha, tundmata piinlikkust veidi logisevate käikude ja paigast nihkunud tasakaalu ees. Tagasiohoidlikkusest on asi üsna kaugel. Kriipivast meeleolust võib selgelt välja lugeda tüdrukute enesekindlust ja muhedat ellusuhtumist.
Ise välja antud plaadi tiraaź oli 100, praeguseks on kõik eksemplarid leidnud omaniku. Lisaks käest-kätte andmisele/müügile, oli võimalik plaati saada ka Levikast, kuid sealne müügiedu majanduslikku kosutust et toonud. Rääkides veel rahast nendib Maris, et tegelikult on Zhuut üks ainulaadne bänd Eestis: meedias on nad saanud üsna suurt ja heakskiitvat vastukaja, on antud kümmekond kontserti (esimene oli muideks JMKE juubelikontsert Rock Cafe´s 700 inimese ees), millega on teenitud ehk 75 krooni.
Edasistest plaanidest räägib Maris unistusest teha korralik plaat - vähemalt 22 minutit. Hetkel nokitseb ta kodus arvuti taga remix´ide kallal ning mõtleb, mida kõike saaks teisiti ja võibolla paremini teha praeguseks linti võetud lugude juures. Aga raske on, kui bändi liikmed mööda maailma ringi luusivad, kes Inglismaal, kes Indias või Tais.
Tegelikult võikski nimetada Zhuuti visiitbändiks. Tehakse proovi siis, kui kõik kodumaal on. Praegu on ja ees ootavad ka mõned kontserdid. Kindlalt on paika pandud 21. aprill, kui Tartu publikul on võimalik tulla klubisse Rock & Roll. Plaanis on üles astuda ka eeloleval Plektrumi üritusel, 27. aprillil Tallinnas. Ja ehk mõni veel.
Zhuut on kindlasti elevust ning põnevust tekitav bänd. Teevad nii nagu torust tuleb, ei ole võltsi wannabelikku suhtumist ja seepärast ka siiras. Zhuut pole sinisilmsete tibide bänd, ei ole ka feministlikku maailmavaatesse kalduvad jõulised tüübid. Zhuut on avameelne, intelligentne ja punk.
Zhuut on neli 20ndates eluaastates olevat plikat:
Helen Russ - bassitsikk ja aegajalt kolistab trummide taga. Hetkel viibib Inglismaal, teeb seal tööd ja promob Zhuuti.
Livia Kurik - kidraguru, on tööinimene, unistab ja pürgib medõeks, erialale astub sisse sellel suvel.
Stella Kurik - vokaal, teeb tööd elektroonikafirmas mehaanilisel poolel.
Maris Fläba -trummid ja vahel bass. Teenib taskuraha elektroonikafirmas spetsialistina, selle kõrvalt tegeleb näiteks filmindusega.
Vahetu, ehe ja rabe näide on poolteist aastat koos ühes rütmis astunud Zhuut. Tegelikult on nii, et nad ise väga ei rõhutagi, et nad punki teevad. Suuremalt jaolt keegi nende hulgast seda stiili vabal ajal ei kuula. Hoopiski veedetakse aega näiteks Ultima Thule, Red Hot Chilli Peppers´i, post-rock´i ja organiseeritud müra seltsis.
Bändi põhikohaga trummar Maris Fläba, kes vahetevahel bassi käredaid keeli näpib, ei oska ka ise Zhuuti kuhugi paigutada. Tema sõnul teeb see sama välja kui küsida Einsteinilt, mis on elu mõte. Neid kannustab lakkamatu tahe teha muusikat ja tunda ennast mõnusalt. Täpselt nii see ka mõjub.
Maris ütles, et nad ei protesteeri mitte millegi vastu ega kanna mingisugust kindlat sõnumit. Seepärast polegi ehk õige öelda, et Zhuut on punkbänd. Neid on nimetatud vahel lihtsalt garaaźi emadeks.
Kui Zhuut 2005. aasta suvel JMKE kontserdist inspiratsiooni saades tugeva tahtejõu najal kokku sai, oli olukord samalaadne kui 1960ndate aastate alguses legendi järgi The Beach Boys´il: üldiselt tahaks teha bändi, aga pilli mängida ei oska. Kui The Beach Boys koosnes algselt vendadest Wilson´itest, ühest nende nõost ning lisaks võeti kampa hea sõber, siis Zhuut koosneb kahest klassiõest ning veel kahest lihasest õest.
Esimeses proovis võeti pillid esimest korda kätte ning lauldi esmakordselt mikrofoni. Tulemuseks oli kaos, mis mõne aja möödudes vaikselt korrastuma hakkas.
See, et Zhuut´i nelja liikme seas on kõik tüdrukud, on peamine, mida rõhutatakse: me oleme tsikid, oleme selle üle uhked ning tahame näidata, kui lahe on bändi teha. Nii lihtne see ongi, ei mingit põhjapanevat elufilosoofiat.
Kui Zhuut on enda sõnul laval tütarlapselikult tagasihoidlik, tiba häiritud ja siiras, siis 2006. aasta septembris välja antud salvestis "Vagiina ja 49 kulli" tõestab hoopis vastupidist. Plaadil on 6 lugu, 11 minutit toorest materjali. Võibolla ongi imekspandav tüdrukute julgus midagi nii käredat teha, tundmata piinlikkust veidi logisevate käikude ja paigast nihkunud tasakaalu ees. Tagasiohoidlikkusest on asi üsna kaugel. Kriipivast meeleolust võib selgelt välja lugeda tüdrukute enesekindlust ja muhedat ellusuhtumist.
Ise välja antud plaadi tiraaź oli 100, praeguseks on kõik eksemplarid leidnud omaniku. Lisaks käest-kätte andmisele/müügile, oli võimalik plaati saada ka Levikast, kuid sealne müügiedu majanduslikku kosutust et toonud. Rääkides veel rahast nendib Maris, et tegelikult on Zhuut üks ainulaadne bänd Eestis: meedias on nad saanud üsna suurt ja heakskiitvat vastukaja, on antud kümmekond kontserti (esimene oli muideks JMKE juubelikontsert Rock Cafe´s 700 inimese ees), millega on teenitud ehk 75 krooni.
Edasistest plaanidest räägib Maris unistusest teha korralik plaat - vähemalt 22 minutit. Hetkel nokitseb ta kodus arvuti taga remix´ide kallal ning mõtleb, mida kõike saaks teisiti ja võibolla paremini teha praeguseks linti võetud lugude juures. Aga raske on, kui bändi liikmed mööda maailma ringi luusivad, kes Inglismaal, kes Indias või Tais.
Tegelikult võikski nimetada Zhuuti visiitbändiks. Tehakse proovi siis, kui kõik kodumaal on. Praegu on ja ees ootavad ka mõned kontserdid. Kindlalt on paika pandud 21. aprill, kui Tartu publikul on võimalik tulla klubisse Rock & Roll. Plaanis on üles astuda ka eeloleval Plektrumi üritusel, 27. aprillil Tallinnas. Ja ehk mõni veel.
Zhuut on kindlasti elevust ning põnevust tekitav bänd. Teevad nii nagu torust tuleb, ei ole võltsi wannabelikku suhtumist ja seepärast ka siiras. Zhuut pole sinisilmsete tibide bänd, ei ole ka feministlikku maailmavaatesse kalduvad jõulised tüübid. Zhuut on avameelne, intelligentne ja punk.
Zhuut on neli 20ndates eluaastates olevat plikat:
Helen Russ - bassitsikk ja aegajalt kolistab trummide taga. Hetkel viibib Inglismaal, teeb seal tööd ja promob Zhuuti.
Livia Kurik - kidraguru, on tööinimene, unistab ja pürgib medõeks, erialale astub sisse sellel suvel.
Stella Kurik - vokaal, teeb tööd elektroonikafirmas mehaanilisel poolel.
Maris Fläba -trummid ja vahel bass. Teenib taskuraha elektroonikafirmas spetsialistina, selle kõrvalt tegeleb näiteks filmindusega.
Klubi Rock&Roll
Plektrum
.jpeg)
2 kommentaari:
lahe blogi, kahju, et varem ei avastanud
Aitäh! Penny Lane ei kao kuskile!
Postita kommentaar