Supilinna biitlid ehk Tartu Popi ja Roki Instituut

Peale pisikest pausi, kui enamik Instituudi liikmetest piiri taga käisid: Iiirimaal õunu korjamas, Aafrikas kolamas ja Indiast rõõmsaid toone kaasa toomas, on bänd taas koos ja elujõulisem kui kunagi varem.

Maailma kõige tagasihoidlikuma suhtumisega muusikaline ühendus TPRI on paar kuud koos harjutanud seal, kus juhtub. Viimased korrad Anne noortekeskuse äsja valminud proovikas (pillikeeli ja trumminahku hoiavad seal soojas ka Mooses, Honey Power ja veel mõned nendega lähedalt seotud projektid). Anneka keldrikorrusele on tekkinud mõnes mõttes kui prooviruumide kobar, kus kolmes ruumis harjutavad nii suvalised punkbändid, noored kitarristid, kes tunde harjutavad Red Hot Chilli Peppersi lugusid, kui ka kollektiivid, kes viie aasta pärast raudselt kurdid on.

Instituut andis eile kontserdi Maarjaküla autistidele. Trummari Lauri Kulpsoo sõnul olid lapsed parim publik, kes neil kunagi olnud on. Just oma siiruse ning kaasa elamise võime osas. Ja polnud ka tavapärast kontserdi loogikat- mida kaugemale tiksub kell, seda enam tuleb inimesi. Publikut jagus kontserdi lõpuks sama palju, kui oli alguses.

Miks Supilinna biitlid? Täna olid Tartus traditsioonilised Supilinna päevad, kus peaesinejana just Tartu Popi ja Roki Instituut üles astus. Esimene osa kavast näitas, millises suunas on nende songwriting liikunud. Päris keeruline kraam. Suurim muudatud bändis on sitari kasutamine. Siim Randveer oma pikemaks kasvanud juustega tõi mulle paratamatult silme ette noore George Harrisoni, kes samuti selle pilli lummuses päris tükk aega oli ning seetõttu ka hoopis teise helipildi kogu biitlite loomingusse tõi. Uue liikmena kitarril võis märgata Huns ´i Shelton San´ist ja Moosesest.

Kui ma neid uusi lugusid läbi udupeene vihma kuulasin, käis mul peast läbi mõte, et kui üldse kuskil muusikat tehakse, siis on see Instituut: täiesti oma teema, märgatav areng veelgi paremuse poole ning mõikab. Ja kuidas veel.

Kui jõudis aeg tuttuavama materjalini, mida on võimalik aasta tagasi ilmunud suurepäraselt debüütalbumilt "Madise Margikogu" kuulata, läks asi võibolla veidi tasakaalust välja halva saundi tõttu. Vihma tibutas selleks ajaks päris mehe moodi ning probleeme oli monitoridega. Kuid mulle oli abiks lihtsalt kõrvus kumisev album. Täitsa huvitav oleks teada, kui võimsalt võiks kostuda nende uued lood stuudiovariandina.

Leidsin täna midagi, mis oli minu jaoks kadunud paari viimase päeva vältel: huvi muusika vastu. Üks tugev impulss oli TPRI ja teine, et tõin vanemate kodust nõukaaja vinüülimängija ning selle täna ära ühendasin. Esimene plaat, mille seal keerlema panin oli Orumetsa 7-tolline ja peale seda tuli Vennaskonna "Rigas Kaos". Aga üldiselt - elagu Eesti estraadiklassika. Muusikas on väge!

Tartu Popi ja Roki Instituut Myspace´is