Andrew Bird "Armchair Apocrypha"
(Fat Possum Records, 2007)

Kui jälgida viimaseid plaate, mida olen siin üles täheldanud, on märgata teatavat kalduvust pikema arutelu alla võtta sooloartiste. Mingi sarnasus jookseb neist kõigist läbi - noored, andekad, mängivad mitmeid pille ning kirjutavad väga häid lugusid. Kas olen ise kuidagi ühekülgseks muutunud või pole ükski uuem bänd mind piisavalt erutada suutnud, et tahaks kohe kirjutada. Võib-olla midagi kolmandat, ma ei tea. Ehk hakkab praegune suund liikuma lihtsalt sinnamaale, et üksi muusikat tehes on tulemus huvitavam, nauditavam, enam ütlevam. Või on 2007. aasta selle poole pealt lihtsalt väga rikkalik. Kes teab. Igatahes olen leidnud taas tee ühe oma kauaaegse lemmiku juurde. On ka põhjust, kuna Andrew Bird´il on väljas uus album.

Andrew Bird on 33-aastane ja pärit USA-st, õppinud viiulit ja osalenud väga paljudes projektides erinevate tunnustatud muusikutega (Ani DiFranco, My Morning Jacket, Dosh). Andrew Bird olekski justkui rahumeelne ning harmoonilile pillimees, kes elab muusikale ja viimane tema sees. Kõik, mida ta puudutaks, muutuks jutkui pehmeks ning siiraks. Ja kui tema laulud ja mahe vokaal su hinge poeb, muutubki see vahetuks ning laseb sul unustada välkuvate reklaamidega üleküllastunud ja võltsi maailma. Hetk iseendale.

Andrew Bird on oma muusikukarjääri jooksul tegelenud mitmete stiilidega: jazz, swing, rock ja folk; viimane album kahe viimasega. Tema lugude puhul on tunda küpset käekirja, need on kiirustamata loodud ning juba teist albumit järjest väga iseloomulikud vaid temale. Iseloomu lisab minu meelest tema kaubamägiks kujunenud vilistamine, mida ta kasutab üsna palju. Vilistamine kõlab pehmelt ning kosmiliselt, venivalt. Esile tõstaksin lood "Imitosis" ning "Heretics". Võrreldes tema eelmise 2005. aastal ilmunud albumiga "The Mysterious Production of Eggs" on uuel kuulda enam elektrikitarre ning lood on veidi karaktsemad.

Andrew Bird Myspace´s