Kaks suurepärast videot Bullfrog Brown´ilt

Ja rohkem pole sõnu vajagi. Ilusat Elamust! Ahjaa - autoriks BB solist Alar Kriisa.



Bullfrog Brown - Nothing But Trouble



Bullfrog Brown - Special Rider

Myspace

Punk ja glam: Ans. Andur

Veel pilte Orantsilt

Palju õnne Eesti!

Midagi peaks vist juhtuma, et praegusi nn noorgeneratsiooni muusikuid väiksesse stuudiosse kokku tuua ja nad unustamatult oma Isamaast laulma panna. Härra Elmar Liitma küll pronksöö puhuks midagi kokku käkerdas, aga on vist mõistlikum, kui sellest ajalugu vaikiks.

Siit aga Vabariigi sünnipäeva puhuks minu üks lemmikuid läbi aegada ning lisaks väga oluline dokument muusika ajaloost.

Ans. Andur saabki 6!

23.02.08 toimub Paide Vallitorni 7. (?) korrusel Ans. Anduri 6. sünnipäeva pidu. Bänd esineb nö. pikendatud kavaga, mängimisele tuleb nii uut kui vana, nii mängitud kui mängimata lugusid. Kui laivis keegi parasjagu ei esine, mängivad plaate Ans. Anduri liikmed.

PIDU!!

Ans. Andurile teeb lava oma kitarriga soojaks meie sõber Vaiko Kohilast.

Pilet flaieriga 75.-, ilma 100.-, ürituse algus 21.00 Flaieri leiab Ans. Anduri kodukalt, sektsioonist "nähtu". Link

melu.ee

Brit Awards 2008 on jagatud!

1970. aastate lõppu ulatuva ajalooga muusikaauhinnagaala Brit Awards valis oma parimad. Sharon ja Ozzy Osbourne´i eestvedamisel toimunud õhtul tegid ühise etteaste näiteks möödunud aasta suurtulija The Klaxons koos hetke kuumima naishääle Rihannaga, esitades loomulikult vihmavarju-loo. Ee-eee-eeek! Ozzy oli küll enne suurt sündmust natukene pabinas, et kas ta suudab kõik tähtsad nimed meeles pidada, kuid tundub, et ta sai hakkama.

Auhindu jagati 13 kategoorias ja need jagunevad 2008. aastal järgmiselt:

1. Live-esineja: Take That
Arctic Monkeys
Kaiser Chiefs
Klaxons
Muse

2. Kriitikute lemmik: Adele

3. Briti läbilööja: Mika
Bat For Lashes
Kate Nash
Klaxons
Leona Lewis

4. Rahvusvaheline meesartist: Kanye West
Bruce Springsteen
Michael Buble
Rufus Wainwright
Timbaland

5. Briti meesartist: Mark Ronson
Jamie T
Mika
Newton Faulkner
Richard Hawley

6.Rahvusvaheline naisartist: Kylie
Alicia Keys
Björk
Feist
Rihanna

7. Rahvusvaheline bänd: Foo Fighters
Arcade Fire
Eagles
Kings of Leon
White Stripes

8. Rahvusvaheline album: Foo Fighters - Echoes, Silence, Patience & Grace
Arcade Fire - Neon Bible
Eagles - Long Road Out Of Eden
Kings of Leon - Because Of The Times
Kylie Minogue - X

9. Briti naisartist: Kate Nash
Bat For Lashes
KT Tunstall
Leona Lewis
PJ Harvey

10. Briti album: Arctic Monkeys - Favourite Worst Nightmare
Leona Lewis - Spirit
Mark Ronson - Version
Mika - Life In Cartoon Motion
Take That - Beautiful World

11. Briti bänd: Arctic Monkeys
Editors
Girls Aloud
Kaiser Chiefs
Take That

12. Briti singel: Take That - Shine
Leona Lewis - Bleeding Love
Mika - Grace Kelly
Mark Ronson Ft Amy Winehouse - Valerie
The Hoosiers - Worried About Ray

13. Panus muusikasse: Sir Paul McCartney

Kõige enam nomineeritud talendishõu The X Factor (UK otsib superstaari) võitja ballaadinõretaja Leona Lewis lahkub üllatuslikult tühjade kätega ning ilmselt süvenevad Robbie Williamsi söömishäired Take That´i edu nähes veelgi. Ja nagu näib, siis usuvad britid siiani, et maailma parim bänd on Arctic Monkeys.

Kodu

Seksound presenteerib: Popidiot

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva veelgi pidulikumaks tähistamiseks kingib Tallinna indie-plaadifirma Seksound teile Eesti-Soome süntesaatoripopi ansambli Popidiot netisingli Rushing Heart. Internetist on võimalik alla laadida lugu mp3-formaadis ja singli ümbris, seda sealjuures ikka tasuta. Loo valmistamise eest vastutavad Hendrik Luuk ja Matti Peura, salvestamisabi pakkusid muusikud Rein Fuks (kitarr) ja Madis Aesma (bass).

Miks hilineb Vabariigi President kätlemistseremooniale? Sest ta laadis alla Popidioti singlit.

Tõmba!

http://www.seksound.com
http://www.myspace.com/popidiot
http://www.myspace.com/seksound

Popidiot - Rushing Heart

Ilmus uus Tartu kultuurikandja - Müürileht

Foto filmist "Coffe and Cigarettes" (2003)

Hetkel käib Tartus suur diskusioon, et kuhu ometi paigutada kultuurientusiastid Genialistide klubist? Täna leidsin isegi linna kodukalt vastava viite. Õnneks on sealsed kommentaarid jäänud veel ajukääbikutest puutumata ning asjalikke paiku on pakutud omajagu.

Vaatamata ebaselgest tulevikuvaatest on Genialistide klubi vaimujõul antud välja kultuurileht, mis peaks kajastama siinse linna kultuuriinimeste mõtteid, tegemisi ja unelmaid. Müürilehte saab endale täiesti tasuta kaasa haarata. Kord kuus ja esialgu kuni suveni. Tegin seda minagi.

Esmapilgult on leht väga ilus: fondid, värvilahendus ja mis peamine, leheküljed saab ise üksteise küljest lahti lõigata. Nagu vanasti. Iga Müürilehe number peaks kaasa tooma ka uue kujunduse. Ootan juba huviga järgmist.

Peamees Ivar Põllu sissejuhatav tekst annab alust arvata, et see, mis järgmistel lehtedel edasi saab, tuleb huvitav. Tabav on ka viimasel lehel leiduv väike mõtteavadus Kaisa Eiche poolt, kes sisuliselt võtabki kokku Tartu kultuuri nigela seisu: "Kui ma oleksin Rein Kilgi tütar, poleks "kultuuritehase" algatamisega Tartus mingeid probleeme. Aga ma ei ole/.../ Kellega siin külas siis magama peaks, et oma tahtmist saada?"

Ülejäänud lehte lugedes tikkus mul masendus peale. Kui ma oleksin mõnest teisest linnas, näiteks Viljandist või Valgast, siis mulle tunduks, et Tartu värk on kuidagi jõuetu ja siin justkui tehakse ainult vaikselt omi asju, millest mitte keegi eriti midagi ei tea. Siin elavadki laisad ja lodevad kunstnikud, kirjanikud, kes saadavad päevi õhtusse kohvikutes passides või vesteldes mõttekaaslastega suurtest tegudest, milleni aga kunagi ei jõuta. Või ekseldakse minevikus. Ja kohustuslik element on Tartu linnavalitsuse pihta käiv kriitika. Ilmselt on see mingis osas ka õigustatud ja vajalik, kuid ühte lehte kokku sai seda minu jaoks liialt palju.

Mulle meeldib, et Tartul on oma häälekandja ja võib-olla saab sellest tulevikus midagi suuremat. Aga ma väga loodan, et järgmisel korral saab stereotüüpsest Taru veninud kapsuniga ükskõiksest kultuurisõbrast veidi elurõõmsam ja tulevikku vaatav tegelane, kes tegutseb ja teeb oma asja vaatamata kehvale olukorrale.


GenKlubi
Y-Galerii

Emoprobleem : Kogu elu sakib, sest kõik sureb

Kui sul on nohu, arvuti viirusega nakatunud või tüli sõbraga näiteks selle üle, et unustasid talle eilse päeva puhul sõnumi saata, siis ära muretse. See kõik läheb mööda, kõike saab lahendada.

Palju suurema jama võid sa endale kaela tõmmata, kui otsustad oma 12 aastat vana ansambliga stuudiosse minna ning salvestada neljanda albumi, mille esimeseks looks pressid pala nimega "Living Is A Problem Because Everything Dies". Palju lubava nime taga peitub aga veelgi tabavam intro.

Penny Lane presents: Selle sajandi kõige haigem albumi avalugu:

Biffy Clyro - Living Is A Problem Because Everything Dies

Valentin vist

Aitäh, Karl!

Odessa Pop läheb Moostesse

Sel aastal toimub KTI Talvefoorum juba viiendat korda. Nii tulevad kaheks päevaks suurlinna kärast vaiksemasse kohta dialoogi pidama kunsti loojad ja sellest kirjutajad/kõnelejad. On workshoppe, 4 söögikorda ja trobikond toredaid inimesi. Sel aastal saadakse kokku mõnekümne kilomeetri kaugusel Tartust Räpina poole Moostes, kus on kultuurimaja, vähemasti üks toidupood, valgustatud kõnnitee ja ilus mõisakompleks. (vaata ja otsi: www.regio.ee)

Esimese päeva õhtul, ehk 16. veebruaril kell 21, pakib oma pillid, plaadid ja setlistid lahti Odessa Pop. Pingelistele aruteludele on vaja maandust ning seda pakuvad Stella, Luarvik Luarvik ning Kreatiivmootor. Plaadimuusikat serveerivad Tauno Maarpuu, Maria Juur jt.

Oled väga oodatud!

Registreerimise, ajakava ja muu info saamiseks vaata Artishokki

Odessa Pop
Ametlik kodu

Natuke folki ka

Diskreetse Mango Trio läheb oma sünnipäeva puhul 7.-9. veebruaril minituurile liinil Viljandi-Tallinn-Tartu. Erikülalisena võtame sellel korral kaasa Zetod, kes Viljandis ja Tartus kutsuvad endaga lavale kaasa ka Tsibihärbläseq. Plaatidelt keerutavad enne ja pärast bände folkrokki Andy Si ja Oliver Laanet.

Kodu

British Sea Power "Do You Like Rock Music?"

(Rough Trade Records, 2008)

Kuidas kõlab moodne indierokk? Kes oli Shirley Crabtree? Milline on Briti merepinnast kõrgeimal asetsev külalistemaja?

Brighton`i neliku kolmas album on kõik see, mida on raske ühe lausega kirjeldada, sest jääb alati, mida lisada. Siiski on plaat terviklik ja hästi funktsioneeriv, eriti kõrvapaaridele, kes rõõmustasid Arcade Fire "Neon Bible" üle ja hindavad samal ajal postpungi leidlikumat otsekohesust. Just kavalam ja siinkohal ka lustlikum lähenemine tõstab albumi "Do You Like Rock Music?" võrreldes eelmainit Kanada orkestri teosega kõrgemasse sfääri. See ei väsita otsivat kõrva.

Kuninganna alamad on võtnud altroki viimase paari aasta klisheed ja muutnud need liialt ekspluateerimata oma trumbiks. Siiski on lubatud endale nii mõnegi kolleegi hiljutise (nimesi nimetamata) hittpala ümberkirjutamine. Need töötavad just tänu vindi maitsekalt ülekeeramast hoidumisele.

Just nii kõlabki moodne indierock. Ülejäänud küsimused saavad vastuse bändi süvenedes.

by Maxwell Silver Hammer

Kodu
Myspace

British Sea Power - No Lucifer

Genialistide klubi lõpp

Mida nädalad edasi, seda enam hakkab kostuma vaikseid paanikanoote. Tartu linnavalitsus viib peagi oma plaani täide ning võtab Genialistide meeste käest Lutsu teatrimaja ruumid, et need anda Mänguasjamuuseumi käsutusse. Nagu oli ka esialgne plaan.

Keegi aga ei osanud vist ettegi ennustada kui populaarseks saab klubi teatrti-, kunsti-, filmi- ja muusikainimeste seas. Kindlasti suuresti klubi eestvedajate korrektsuse ja avatud suhtumise tõttu. Ja nüüd tundub mulle kui Genialistide klubi suurele külastaja, et kõik see tundub kuidagi väga ebaõiglasena. Nagu näha, siis kõik heade kavatsustega kohad Tartus ellu ei jää ega oska enda ümber koondada ustavat publikut.

Mitmed tuntud kultuuritegelased, teiste seas Chalice, Kiwa, Berk Vaher, Margus Kiis, Lauri Sommer ja Tõnis Mägi, on kirjutanud alla Tartu linnavalitsusele saadetud avalikule kirjale, milles nõuavad populaarse Genialistide klubi tegevuse jätkumise võimaldamist.

Kas ruumid muretsetaks kuskile mujale? Tõenäoliselt küll. Kuid vana koha vaim jääb ilmselt Tartu vanima puumaja seinte vahele.

Pöördumisega saab liituda siit

Kui sellest ka abi oleks.

Postimehe artikkel

Vampire Weekend "Vampire Weekend"

(XL Recordings, 2008)

Vampire Weekend on üks neist õnnelikest/õnnetutest, kellele tublisti enne albumi ilmumist suurejooneliselt reklaami tehakse. Kõiksugused netilehed, blogid, ajakirjad - kõik pasundavad... Auväärne BBC hoiatas, et selle bändi nimi tuleb kindlasti meelde jätta, sest 2008 on nende aasta. Siiamaani on BBC ettekuulutus täide läinud.

Lasen aga haibil ennast haarata ja kuulan New Yorgi nelikut mõnuga. Sest see ongi mõnus. Haip on ennast seekord õigustanud. Vähemasti, mis puudutab antud debüütplaati.

Albumi avanoodid ("Mansard Roof") tekitavad tunde, justkui oleks Pete Doherty sattunud Musta Mandri väikesesse külla, kus peetakse lõkkeõhtut ning kohalik rahvas taob trumminahku, toksib puupulki ja ajab jalgadega tolmu üles. Mõne hetke pärast saab sellest külapeost uhke kontsert orkestri ja kuningliku tiibklaveriga, esitatakse ka lugusid barokse klavessiiniga. Trummid taovad edasi, vahelduvad rütmid, meloodiad, kuniks on tunne, et oled ühel lõbusal keldribaari peol, kus lased kihvtidel kitarrikäikudel kõrvu hellitada. Üheski kohas ei hakka ebamugav ega igav.

Mõnusalt nurgelise käekirjaga Vampire Weekend võib vabalt korrata nii mõnegi täiesti uue artisti suurejoonelist esile kerkimist, peaasi, et nad teise albumi salvestamisega ei kiirusta ega väsi.


Myspace

Vampire Weekend - One (Blake's Got A New Face)

Film: Stalking Pete Doherty

Picture by Andrew Kendall/ www.andrewkendall.com

"Stalking Pete Doherty" on üks veidramaid dokumentaale, mida ma näinud olen. Kahtlemata ka üks huvitavamaid.

Mis seal siis saab põnevat olla? Kaadrid elu põletavast narkosõltlasest rokkstaarist, kes räuskab ringi, ülbitseb ja käib kokku-lahku supermodelliga? Teame-teame seda kõike ja rohkemgi kui sooviksime.

Jah. Lisaks vahetud kaadrid lavatagusest elust, marulistest live´idest, Doherty mõnest siiramast hetkest, tema fännidest, tüdruksõpradest, bändikaaslastest.

Pealkirjast ei tasuks end siiski lõpuni eksitada lasta. Tegelikult hargneb siin lahti sootuks teine elukäik, mille peategelane on tüüp, kes ise seda dokumentaalfilmi kaameraga üles salvestab. Tegemist tugevalt üle keskmise kaaluva friigiga, kellel on haiglane kinnisidee pääseda Pete Doherty sõpruskonda, mängida lahedat meest, tantsida lavadel kaasa ja mis kõige olulisem - saada kuulsaks. Vähemasti sama kuulsaks ja ihaldatuks kui Pete Doherty. "What you dont´t understand, Pete, this film isn´t about you. It´s about me. It´s about my voice. It´s about how interesting MY voice is," juhatab väikese ego all kannatav kaameramees oma kunstiteose sisse.

Kuulsaks on Max Carlish tõenäoliselt tänu sellele filmile saanud küll, aga kas sellist tuntust ta tahtiski? Vaevalt. Alguses näiks kõik väga ladusalt minevat. Teda lastakse Pete´i pidudele, lava taha, ette ja isegi peale, mille põhjal on vend kindel, et ta ongi superstaar ja muutub välja kannatamatuks, kuni Pete Doherty´l temast nii siiber saab, et klobib ta paar korda läbi ja kõik uksed võõra sissetungija ees sulgeb.

Meeleheide, masendus, maailma kokkuvarisemine.

Filmi lõpus on sõbralikust ja entusiastlikust egomaniakist saanud tõeline tüütus nii Pete Doherty´le kui vaatajale.

Filmi ta lõpuni valmis ei saanud.

Esmakordselt näitas seda Channel 4 2005. aastal, mida Doherty vaid suureks naljaks nimetas.

Iidoli rünnak: Carlish sinise silmaalusega

Peale "Stalking Pete Dohery" saamislugu lubati Max Carlish õpilasi filmialal juhendama, kus ta ilmselt end tõelise staarina tundis, suhtles noortega vabalt, suitsetas kanepit ja elas läbi omal moel agea, mida ta dokfilmi tehes näinud ja ihaldanud oli.

The Magnetic Fields "Distortion"

(Nonesuch Records, 2008)

Roosas pakendis retrohõnguline mürajõgi, milles hulbivad kidravõimud, klaver ja mõned noodikaustad lastelauludega.

See jõgi ei suubugi merre vaid ringleb nagu heliplaat - tuleb jälle oma tuhandevärvilise draivivooga. Möödub linnadest, kus elavad inimesed oma postmodernistlikku elu ja tegutsevad bändid nagu Jesus and Mary Chain ja Yo La Tengo. Pöörab linnadest eemale, karjamaale, siin teeb oma Pet Sounds`ile kaanepilti The Beach Boys. Ja taamal peseb selles kulgevas kompotis, raadiost kostuvatele 60ndate hittidele kaasa lauldes, oma peokleiti noor neiu, et juba samal õhtul selles tantsupeol mõnd otsivat pilku kohates punastada ja tantsida, tantsida, tantsida!

by Maxwell Silver Hammer

The Magnetic Fields - The Nun´s Litany

Et siis täna. Homme juba eile

www.genklubi.ee

Tartu Popi ja Roki Instituut ärkas ellu

Kaua aega prooviruumi seinte vahel uuele materjalile lihvi andnud orkester TPRI on lõpuks välja hõiganud, et nad annavad live´i. Seda juba homme, 2. veebruaril Tartu kõige lahedamas kohas - Genialistide klubis.

Samal õhtul kuuleb ka TPRI nn. sugulasbände Wrupk Urei ja Leegitsev Sidrun, mille liikmeskond siis üsna suurel määral kattub. Lisaks saab kuulda-näha ansamblit Phlox.

Algus kl 21
Pilet 50.-

Siinkohal soovin palju õnne ja jaksu TRRI ühele peamisele ajule Kristiinale!

TPRI @ Myspace
Wrupk Urei @ Myspace
Leegitsev Sidrun @ Myspace
Phlox

And don't you wonder, why in Estonia they say, Hey you, you big fat pig

... laulis Morrissey 2004. aastal loos "America Is Not the World".

Kui praeguseks hädiseks jäänud popikuningas Michael Jackson tähistab sel aastal 25 aasta möödumist legendaarse albumi "Thriller" ilmumisest, siis Morrissey teeb kokkuvõtteid oma 20-aastasest soolokarjäärist. 2. veebruaril annab ta seks puhuks välja "paremad palad" kogumiku.

Kui ma ise peaksin sellist reliisi koostama, jääksin ma tõenäoliselt hätta. Morrissey aga peab parimatest parimateks:

1. First Of The Gang To Die
2. In The Future When All’s Well
3. I Just Want To See The Boy Happy
4. Irish Blood, English Heart
5. You Have Killed Me
6. That’s How People Grow Up
7. Every Day Is Like Sunday
8. Redondo Beach
9. Suedehead
10. The Youngest Was The Most Loved
11. The Last Of The Famous International Playboys
12. The More You Ignore Me, The Closer I Get
13. All You Need Is Me
14. Let Me Kiss You
15. I Have Forgiven Jesus

Nagu näha, on plaadil ka kaks uut lugu "All You Need Is Me" ning "That´s How People Grow Up". Viimane reliisiti selle nädala alguses.

Üks asi, mis väga Morrissey püsib, on albumite kaanepildid.

Morrissey - That’s How People Grow Up

Ans. Andur peab sünnipäeva

Kesk-Eesti muusikaime Ans. Andur saab kuueseks. See on kindel. Et kas ka sünnipäeva pidu kodulinnas Paides päris teoks saab, selgub ilmselt varsti. Kuid plaan on umbes selline:

23. veebruaril toimub Paide Vallitornis Ans. Anduri 6. sünnipäev.

Kõik sõbrad, fännid ja vaenlased on lahkelt oodatud!

Ans. Andur esineb ilmselt kell 00.00, kui vahetub kuupäev ja algab Ans. Anduri päris sünnipäev, mis juhuslikult langeb kokku Eesti Vabariigi aastapäevaga ja Tursa ja Loki nimepäevaga. Esitlusele tuleb nn. pikendatud kava, ilmselt võib kuulda mõnda lugu, mida enne üritust pole laivididel kuulda saanud või ei tule need enam kunagi esitusele.

Enne ja pärast laivi mängivad plaate Ans. Anduri liikmed, võibolla keegi veel. Kavva võib lisanduda ka mõni üllatus.

Ürituse toimumisaeg siis 23. veebruar u. 21.00-03.00 ja pilet (ilmselt) 75.-

Kingituse piirhind 50 000 krooni, alampiir 0. Kink ei ole kohustuslik.

NB! Soovilugusid saab tellida siit.

Kodu

Videohoiatus!

Mirabilia nädal jätkub!

Nüüd on aeg presenteerida uut muusikavideot, mis on vorbitud Mirabilia värskelt ilmunud plaadi "Log In Eye" loole "Pretty Faces".

Mirabilia plaadiesitlused toimuvad 25. jaanuaril Tartus G-klubis ja 26. jaanuaril Tallinnas von Krahlis.

23.00 Mirabilia
00.00 Pia Fraus
01.00 Ans.Andur

Vaata ka:
Melu.ee videointervjuu Holger Loodusega

Mirabilia "Log In Eye"

(Seksound, 2007)

Rääkides Mirabiliast tuleb kohe ära öelda, et ühenduse taga seisab hittide "Raj Kapoor" ja "Seems Like Sun" tekke põhjus ehk aastaid tagasi "pillid nurka" heitnud indiepopi ansambli Dallas loomejuht-kitarrist Holger Loodus. "Log In Eye" on Mirabilia esimene album, kuid lood "TV Eyes" ja "Let It Shine" on varem ilmunud kogumikel "Kohalik ja kohatu".

Holger Loodus pole Mirabiliaga päris üksi, vaid on helisid tekitama kutsunud näiteks oma endised bändikaaslased Tauno Pääslase, kes ainukese meesliikmena girl-power kollektiivis Stella kaasa teeb, ja Allan Ambergi. Samuti leiab pillide tagant Pia Frausi suurmeistri Rein Fuksi ja Shelton Sani vokalist-kitarristi Valter Nõmme. Ning palju teisi. Nagu mõni supergrupp.

Mirabilia muusika on rahulik, kergelt kulgev ja täis pisikesi detaile. Eelkõige toimub dialoog suriseva ja kohati kosmoseliku sündi ning kitarri vahel, millele Holger Loodus tasaselt, esiletükkimata peale laulab. Justkui täiesti omaette, esinemata ja mustade nootidega. Just nende eest saab Mirabilia seekord minu käest kiituse.

Kokkuvõttes kõlab album minu jaoks siiski kuidagi elutult, kuigi siin on bellejasebastianilikku rõõmsameelsust ja muretust. Lood on iseenesest head ja väga head, kuid ehk see muusikaline vilumus ja küpsus on seekord mitte kasuks vaid pigem kahjuks. Ma kuulen siin segavalt palju samuti Seksoundi reliisitud Bad Apples´i Henrik Esse stiili.

Ühest kohast tunneks Holger Loodus ennast justkui väga vabalt, segamata ennast tähelepanelikust kuulajast, teisalt oleks siin nagu mingi kompleks või kellegi teise poolt tõmmatud piir, mis ei lase lõpuni öelda kõike, mis hingel.

Myspace
Seksound
Dallas @ LastFm
Telli @ Mudamusic

Mirabilia - Breeze

Rocknroll Eesti moodi

Mutant disco oli Krahlis. Ansambel Eliit esines, muusika oli kahtlematagi hea ning mitte kübetki ei jää alla Orantsi fotomeenutus sellest.

Veel pilte

Seksound Goes Log In Eye. Kohustuslik!

Klõpsa pildil, näed paremini

Mirabilia on Holger Looduse (Dallase looja) sooloprojekt, plaadi salvestusel on abiks olnud mitmed külalismuusikud. Värskel plaadil on Dallasest eemale liigutud, kuid endised fännid ei tohiks pettuda. Holgeri muusikalised oskused on arenenud, täiskasvanulikumad. Muidugi on Mirabilia sädelevalt uutmoodi, see plaat ei ole nostalgitsemiseks.

Mirabilia "Log In Eye" on Seksoundi 13. reliis.

25. jaanuaril Tartus
26. jaanuaril Tallinnas

Seksound
Mirabilia @ Myspace
Areeni Lauri Tikerpe arvab plaadist

Esimene rocknrolli hitt

Oma vasakult pimedalt silmalt tähelepanu eemale juhtimiseks kasvatas Bill Haley endale vägeva juuksesalgu, keeras selle natuke krussi ning 50. aastate moehitt oli sündinud.

Lokkis ja silutud salk keset laupa pole ammu-ammu enam rocknroll. Ometi on Bill Haley selle ajaloo üks algustähti. Tema koos oma ansambliga The Comets trügis esimest korda palaga, mida määratleti kui rocknroll, USA muusikaedetabelisse Billboard - "Grazy Man Grazy" (1953). Iseenesest pole lugu midagi erilist ning kahvatub nende põhilise hiti "Rock Around The Clock" ees päris selgelt. Kellarokk tegi taaskord ajalugu, olles esimene, nn singel, mis müüs üle miljoni koopia Saksamaal ja UK-s.

Ühesõnaga, siit see tuleb - esimene rocknrolli hitt omas ajas:

Bill Haley & Haley´s Comets "Crazy Man, Crazy"

Lihtsalt veel üks vana lugu

Oh, look out you rocknrollers!

Ma kirjutasin pika teksti, miks mind kummitab juba kolmandat päeva Ch-Ch-Ch-Ch-Changes, mida isegi Homer Simpson omade sõnade järgi laulnud on. Kustutasin ära, pole mõtet kribada. Selles loos on lihtsalt nii palju geniaalset. Aegumatu. Ning isegi saksofon ei häiri.

1971. aasta albumilt "Hunky Dory"

David Bowie - Changes

Friska Viljor "Bravo!"

(Crying Bob Records, 2006)

Friska Viljor on Rootsi mahe rock bänd, mille panid 2005. aasta alguses kokku kaks lähedast sõpra Stockholmist. Mõlemal mehel vedas armastuses viltu ning elule uue mõtte leidmiseks hakati koos muusikat tegema. Kas haige hing või midagi muud lükkas ansambli tegudele, saadi sobivad inimesed kampa ja juba aasta pärast ilmus kooslusel debüütalbum "Bravo!", mis reliisiti mujal Euroopas möödunud aastal.

Friska Viljor oli viimane bänd, mida kuulasin enne oma 2007. aasta kokkuvõtete tegemist. Praegusel hetkel tõstaksin selle oma edetabeli 11.-lt kohalt vähemalt 6.-le. Aga mis peamine, ansambel süvendas minu armastust veelgi enam Rootsi muusika vastu ning seda bändi tahaks Eestis kunagi näha.

Friska Viljor on ise öelnud, et oma muusika tegemisel lähtuvad nad lausest, et miski pole võimatu. Püüavad olla nii palju vabad mõjutustest, kui see võimalik on. Albumit käidi stuudios salvestamas peale õhtusi lonkimisi Stockholmi tänavatel või pärast suuremat pidu. Tulemuseks on veidi folgilik ja popilik helikeel, kus on kasutatud erinevaid instrumente, voolavaid meloodiaid ja teinekord naljaga pooleks lüürikat. Enamik lugudest on kurvad oma tempokas ja koomilises vormis, mis pakuvad ühelt poolt patja nutmiseks ja teisalt särtsuvat ning lõbusat seltsi nädalavahetuseks.

Braavo!


Myspace

Friska Viljor - Oh Oh

Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida

... pole uus kirjandushuviliste rühmitus, vaid viieliikmeline ansambel Tallinnast, kes millalgi möödunud aastal kontserte andma hakkas. End psühhedeelseks ja progressiivseks pundiks nimetav kooslus on väga kiirelt jõudnud esimese reliisini, mis ajalises mõttes pole ei EP ega lugude arvu poolest ka täispikk album. Võibolla lihtsalt kogumik demosid, mis eelmise aasta detsembris paari päeva jooksul purki said. Just ilmunud ketas sisaldab 7 lugu, mis üles võetud prooviruumis ja viimse lihvi saanud liikmete oma käe all. Ise väljastatud albumit "Säde" ilmselt suurematest plaadipoodidest ei saa, kuid tasub hankimist kindlasti. Hind peaks olema Koidula pluss Tobias.

Photo by Evert Palmets

TNVVNÜM ridadesse kuuluvad kaks kunagise garage-rocki ansambli Les Diamants´i liiget Oliver Koit (trummid) ja Sven Oeselg (bass). Klahve vajutab Mihkel Maasing, kitarrikeeli harutab Ekke Västrik ja häält teeb Tanel Velleste.

Myspace

Lihtsalt üks vana laul

Kui Alo TV-st hakkas Gunnar Loho järjekordne õudus, plõksisin telekapulti ja minu silme ees naeratas energiast üle keev härra Jüri Nael, kes haaras mikrit Sulo, Marju Läniku, Mait Maltise ja Reet Linnaga. Uhkuse paistetus põsel, laulis naistelemmik Silo niivõrd ennastunustavalt, et piinlik hakkas. Anti kaks punkti ühele ja üks punk teisele ning ühel hetkel kandsid Reet Linna ning kuum pubistaar ette loo "Sulle kõik nüüd ütlen".

Järsku tuli mulle meelde, kuidas ma oma täditütrega põhikooli ajal Horoskoobi laule kuulasin, neid kaasa ümisesin ja lõpuks ise kitarri haarasin. Helgi Sallo ja Kalju Terasmaa unustamatu duett. Võimas kahehäälsus. See oli niivõrd inspireeriv, et me kandsime seda mõnel perekonnaüritusel suisa ette. Vahelduseks klassikalistele suurteostele klaverile ja viiulile, mis meie suguvõsa kõiki suuremaid ja väiksemaid koosviibimisi ehtisid. Muigega. Ja sealt peale proovisime isegi lugusid kirjutada. Mõni kukkus tegelikult päris hästi välja. Teine lemmik oli "Rohelised niidud", mis on minu meelest üks väga geniaalne pop-pala.

Kus kohast aga tuli Eesti muusikasse lugu "Sulle kõik nüüd ütlen", tekkis mul süldisaadet vaadates? Vähemasti räägib legend, et selle kirjutas üks 17-aastane noor tütarlaps, kes küll antud looga ei figureeri pop-muusika ajaloo ülevaadetes. Tema nimi esineb koos sõnadega "Dancing Queen", "Waterloo", "Mamma Mia" ja Rootsi. Ehk siis ABBA täht Agnetha Fältskog. Sõnad on tõlkinud K. Kikerpuu.

Eestlaste auks peab ütlema, et Sallo ja Terasmaa kaver on originaalist parem.

Agnetha Fältskog - Jag Var Så Kär

Põlva laulik Riho Kall

Artishok Recordsi poolt suurema avalikkuse ette toodud noor artist Riho Kall oli nii lahke ning saatis oma uue loo "Duet" Penny Lane´ile. Tegemist peaks olema verivärske loominguga, mida albumil "Põlva 666" ei leia. Albumit saab kuulata Artishoki kodulehelt.

Loost kirjutab Riho ise:

“Duet” – my monologue to John Cage

One day I just went to our small artist studio in Kalamaja and started working on a few tracks of our band Kuldaveärt Karud. The final thing I did was recording two solo parts on guitar on a back made by two of my colleagues. When I was about to match the acoustic guitars with some computer editing I noticed that they already formed a piece on their own. So I ended up making another solo piece of mine instead of finishing work with the bands track.

My composition was longer in the beginning than it is here. Yesterday I cut away the free experimental interlude and got straight to a solid repeating theme with variations. To my surprise playing time of the file was exactly 4 minutes and 33 seconds when I had saved it. And that was not all! I even distinguished three parts in it. For some reason the guitar lines had electronic noise in the background but I noticed the defect too late. I couldn’t change it anymore. The sound quality had to be lowered anyway to make the file size smaller.

So I figured out I would just lean my work against a famous music piece which some facts of the case pointed out. John Cage’s “4’33’’” came into my mind. My work is like the opposite side of it. You can always hear a small noise on the recording, there is no silence in my song. It doesn’t direct the listener outside the music like Cage’s piece, but it still contains a hint to the absence of a line or part (the band). In my song I’m in a discussion with John Cage and myself. One side of me in each phone and mr. Cage in abscence.

Riho Kall

Põlva

3. I. 2008

Riho Kall - Duet