esmaspäev, veebruar 18

Ilmus uus Tartu kultuurikandja - Müürileht

Foto filmist "Coffe and Cigarettes" (2003)

Hetkel käib Tartus suur diskusioon, et kuhu ometi paigutada kultuurientusiastid Genialistide klubist? Täna leidsin isegi linna kodukalt vastava viite. Õnneks on sealsed kommentaarid jäänud veel ajukääbikutest puutumata ning asjalikke paiku on pakutud omajagu.

Vaatamata ebaselgest tulevikuvaatest on Genialistide klubi vaimujõul antud välja kultuurileht, mis peaks kajastama siinse linna kultuuriinimeste mõtteid, tegemisi ja unelmaid. Müürilehte saab endale täiesti tasuta kaasa haarata. Kord kuus ja esialgu kuni suveni. Tegin seda minagi.

Esmapilgult on leht väga ilus: fondid, värvilahendus ja mis peamine, leheküljed saab ise üksteise küljest lahti lõigata. Nagu vanasti. Iga Müürilehe number peaks kaasa tooma ka uue kujunduse. Ootan juba huviga järgmist.

Peamees Ivar Põllu sissejuhatav tekst annab alust arvata, et see, mis järgmistel lehtedel edasi saab, tuleb huvitav. Tabav on ka viimasel lehel leiduv väike mõtteavadus Kaisa Eiche poolt, kes sisuliselt võtabki kokku Tartu kultuuri nigela seisu: "Kui ma oleksin Rein Kilgi tütar, poleks "kultuuritehase" algatamisega Tartus mingeid probleeme. Aga ma ei ole/.../ Kellega siin külas siis magama peaks, et oma tahtmist saada?"

Ülejäänud lehte lugedes tikkus mul masendus peale. Kui ma oleksin mõnest teisest linnas, näiteks Viljandist või Valgast, siis mulle tunduks, et Tartu värk on kuidagi jõuetu ja siin justkui tehakse ainult vaikselt omi asju, millest mitte keegi eriti midagi ei tea. Siin elavadki laisad ja lodevad kunstnikud, kirjanikud, kes saadavad päevi õhtusse kohvikutes passides või vesteldes mõttekaaslastega suurtest tegudest, milleni aga kunagi ei jõuta. Või ekseldakse minevikus. Ja kohustuslik element on Tartu linnavalitsuse pihta käiv kriitika. Ilmselt on see mingis osas ka õigustatud ja vajalik, kuid ühte lehte kokku sai seda minu jaoks liialt palju.

Mulle meeldib, et Tartul on oma häälekandja ja võib-olla saab sellest tulevikus midagi suuremat. Aga ma väga loodan, et järgmisel korral saab stereotüüpsest Taru veninud kapsuniga ükskõiksest kultuurisõbrast veidi elurõõmsam ja tulevikku vaatav tegelane, kes tegutseb ja teeb oma asja vaatamata kehvale olukorrale.


GenKlubi
Y-Galerii

6 kommentaari:

jacques d'inferno ütles ...

minuga peab magama, et kultuur areneks. aga ma läksin vahepeal naisele ja sellepärast asjad seisavadki!

Penny Lane ütles ...

nonäed siis :)

DR.LOVE ütles ...

A mis siin siis muutuda saaks? Tartu on korporantide linn, korporandid aga teadagi on loovutanud oma südame oktoberfesti stiilis õllelauludele. Tartu muutuks kõvasti teravamaks, kui saaks välja juurida õllelaulud ja korporatsioonid. Seda aga ei juhtu - enne hakkab siga lendama, päike solgiämbrist tõusma, kati murutar menstruatsioonist mitterääkima, eesti rahvas eurovisiooni mittearmastama jne.

Penny Lane ütles ...

Tõsi. Korporatsioonid on üks väga jube nähtus üldiselt küll. Ja seda mentaliteeti jagub Tartus kuhjaga ning seda nn traditsiooni on ilmeslt jah võimatu olematuks teha. Aga leian siiski, et virisemise asemel tuleks tegutseda, mitte pidevalt üritada mingitele asjadele/nähtustele vastandada ja selle peale energiat raisata. Kui teed enda jaoks õiget asja, siis see kannab vilja.

Idealist nagu ma olen.

jacques d'inferno ütles ...

tõesti raisk, võtke ja tehke! kahe nädala sees esinevad nüüd tallinnas üliaktuaalsed maailmanimed Benga, Youngsta, The Field, alles käis Roisin Murphy. neid kontserte ei korralda linnavalitsus vaid ettevõtlikud kultuuriinimesed.

ja ega kuidagi ei saa öelda et tartus pole võimalik midagi teha. A Guy Called Gerald, The Conctretes, E-Z Rollers, Stanton Warriors, Carl Craig, MJ Cole, LTJ Bukem, Utah Jazz, Electronicat ja Jori Hulkkonen on aint need tartus käinud nimed, mis mulle praegu laksust meelde tulevad. rein kilgiga pole keegi nende maaletoomiseks magand. tartus on maiteamitukümmend tuhat noort, see "ei saa teha oh kellega küll pean magama"-virisemine on pehmelt öeldes arusaamatu. häid kohti kõikvõimalike kultuuriürituste jaoks on lisaks kõigele tartus ka kõvasti rohkem kui tallinnas.

Penny Lane ütles ...

Tegelikult on mu arvates muusika üleüldse kõige elujõulisem asi nn Tartu kultuuri juures. Liikutes üldiselt "rokkmuusikute" ringkonnas, pole ma mitte kunagi kuulnud virisemist ja halamist, et miks meid keegi ei toeta. Kõik saavad ka ise aru, et sa saad seda teha suure tahtmise ja armastuse juures oma põhiameti kõrvalt. Üldiselt võetuna. Sa investeerid oma aega ja ka raha, ootamata, et sulle kullahunnik sülle kukub. Äkki läheb õnneks ja ma südamest loodan, et paljudel ka läheb, sest nad on head.

Virisemine paljuski käib veidi teistes ringkondades. Vähemasti mulle tundub nii.