(Seksound, 2009)
Lõppenud aasta kriitikute lemmik on teie ees - post-pungi ansambel lack of Eoins ja debüütplaat "Echo Par...", ptüi... "Echo Group".
Kui plaadiümbrist natukene tähelepanelikumalt vaadata, siis on sinna märgitud väljalaskeaastaks 2009, mistõttu ei tasu väga pead norgu lasta tõiga pärast, et album ei jõudnud näiteks Areeni aasta plaatide hulka. Küll veel jõuab.
Minu tagasihoidlikus aastat kokkuvõtvas edetabelis on "Echo Group" kindel number üks.
Kui ma seda albumit kuulan, nende live'i jälgin või meenutan, kuidas nad stuudios salvestasid, tekib tunne, et lack of Eoins ei saa ise ka päris täpselt aru, millega hakkama on saadud. See kõik tuleb kuidagi nii sundimatult ja loomulikult, ilma suurema kärata, aga kuidagi mõnusa lapseliku kahtlemise saatel. (Sõna lapselik selle kõige paremas tähenduses.)
Kui üleüldises peavoolu rokkmuusikas täidetakse aastas mitu korda ühte ja sama kohta, mida aeg edasi, seda lahjemate koopiatega, siis tundub, et lack of Eoins on nihutanud siinse muusikamaastiku konarlusi täpselt nii palju kui neile vaja. Ma usun, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et see, mis nende, ei tule veel keegi nii pea jäljendama. See on võimatu missioon!
Debüütalbumile kohaselt pulbitseb "Echo Group" üle tuhandetest ideedest, mis on aga õnnestunud väga meisterlikult peene niidiga ühtseks tervikuks kokku õmmelda. Nii iga eraldi lugu kui kogu plaat üldiselt.
See on isegi hirmutav, kui palju see plaat end kuulama on pannud. Ikka ja uuesti. See on kirjeldamatu positiivsus, elurõõm ja entusiasm, veidi heapoisilik tunne, mis peale kipub. Ja see on hea. See viib sind rõõmsate animatsioonide maailma, paneb uskuma, et ausad mõtted ja teod pole kuhugi kadunud ning et muusika pole vaatamata kõigele oma väärtust kaotanud.
Kuulake kindlasti albumi viimast pala ("She Was Bright (B)"), siis saate aru, mida ma mõtlen.!
lack of Eoins @ myspace
Kui plaadiümbrist natukene tähelepanelikumalt vaadata, siis on sinna märgitud väljalaskeaastaks 2009, mistõttu ei tasu väga pead norgu lasta tõiga pärast, et album ei jõudnud näiteks Areeni aasta plaatide hulka. Küll veel jõuab.
Minu tagasihoidlikus aastat kokkuvõtvas edetabelis on "Echo Group" kindel number üks.
Kui ma seda albumit kuulan, nende live'i jälgin või meenutan, kuidas nad stuudios salvestasid, tekib tunne, et lack of Eoins ei saa ise ka päris täpselt aru, millega hakkama on saadud. See kõik tuleb kuidagi nii sundimatult ja loomulikult, ilma suurema kärata, aga kuidagi mõnusa lapseliku kahtlemise saatel. (Sõna lapselik selle kõige paremas tähenduses.)
Kui üleüldises peavoolu rokkmuusikas täidetakse aastas mitu korda ühte ja sama kohta, mida aeg edasi, seda lahjemate koopiatega, siis tundub, et lack of Eoins on nihutanud siinse muusikamaastiku konarlusi täpselt nii palju kui neile vaja. Ma usun, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et see, mis nende, ei tule veel keegi nii pea jäljendama. See on võimatu missioon!
Debüütalbumile kohaselt pulbitseb "Echo Group" üle tuhandetest ideedest, mis on aga õnnestunud väga meisterlikult peene niidiga ühtseks tervikuks kokku õmmelda. Nii iga eraldi lugu kui kogu plaat üldiselt.
See on isegi hirmutav, kui palju see plaat end kuulama on pannud. Ikka ja uuesti. See on kirjeldamatu positiivsus, elurõõm ja entusiasm, veidi heapoisilik tunne, mis peale kipub. Ja see on hea. See viib sind rõõmsate animatsioonide maailma, paneb uskuma, et ausad mõtted ja teod pole kuhugi kadunud ning et muusika pole vaatamata kõigele oma väärtust kaotanud.
Kuulake kindlasti albumi viimast pala ("She Was Bright (B)"), siis saate aru, mida ma mõtlen.!
lack of Eoins @ myspace
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar