reede, september 7

Kummastav Kreatiivmootor ja jäädmurdev Ben Frost

Ilmselt tehti neljapäeva õhtul Rokiklubis ajalugu. Esmakordselt esitles Kreatiivmootor Tartu publikule oma plaati ning veidi hiljem võis laval (täpsemalt lava ees) näha kuute kitarristi korraga. Neljapäeva õhtu kohta oli ka inimesi väga palju.

Kreatiivmootor tekitab minus segadust. Mis ta siis on? Labane kräunumine ja originaalitsemine? Või siis midagi sügavamat ja ironiseerivat? Igatahes on Kreatiivmootori näol tegemist tähelepanu pälviva kooslusega, et mis nüüd edasi, mis nad järgmiseks teevad? Veidi eelnevalt materjali kuulanuna mõtlesin, et nn ühekordseks kasutamiseks kõlbab küll. Mitu korda ei teki tahtmist kuulata. Eilne live oli päris pöörane ja tundub, et Kreatiivmootor on väga selgelt oma külge haakinud eksperimentaalsemast kultuurist lugupidavad inimesed: perfomance, happening, absurd.

Kreatiivmootor lõhub päris korralikult traditsiooni, samas ülistab ka lihtlabaseid võtteid. Aga ei võta mitte midagi tõsiselt. Arvatavasti ei taotle nad ka ise, et neisse tõsiselt suhtutakse.


Päris hulluks läks eile siis, kui islandlane Ben Frost oma kaadervärgiga väikese Rokiklubi üle ujutas. Kuus nn kohalikku kitarristi seisid reas, klapid peas ning vihtusid üle poole tunni igaüks oma käiku. Järjest, ilma muutusteta. Kahju, et mul fotokat kaasas polnud, sest need kuus kitarristi moodustasid päris põneva vaatepildi. Ben Frost ise oli helipuldis ja miksis helidemassi kokku. Koha peal sündinud heliteost iseloomustab Islandile omane kargus, mida on kuulda Sigur Ros´i või Björk´i muusikas.

Ühe käigu raiumine tegi nii mõnegi pillimehe kukla higiseks ja käe kangeks. Kuulajalgi oli tükk tegu, et saalis püsida. Vahepeal kiskus muusika füüsiliselt raskesti talutavaks. Liialdatud bass surus kogu rindkere kokku ja segas hingamist. Inimesed muutusid veidi rahutuks ning ma isegi ei teadnud, kas panna oma käed püksi- või mantlitaskusse. Aga jäin ellu ja rahule. Jätke Ben Frost´i nimi igaks juhuks meelde.

2 kommentaari:

Terje ütles ...

Hmm, tead, Ben Frostist, mul oli pigem vastupidi. Alguses esimesed umbes 10 minutit ei saanud nagu p2ris asjale pihta (elamuslikus m6ttes). Siis aga j2rgmised pool tundi (umbes) kadus 2ra nagu yks suur ja sygav hetk, mis syvenedes muutus j2rjest paremaks. V2ga lahe laiv oli. Ragistas soontes verd. Nii hea oli.
Tervitused ka sulle! Ecuadorist sedapuhku.

Penny Lane ütles ...

Aitäh tervituste eest! Saadan siit sügisesest Tartust vastu! Ole vapper!