Mida enam ma viimasel ajal olen Rock Cafes käinud, seda parema mulje see koht mulle jätab. Varem oli pidevalt vingumist ja hala saundi koha pealt jne. Nüüd tundub, et värk toimib. Või olen ma sattunud lihtsalt nii heade konsade peale. Näiteks nagu eelmisel neljapäeval toimunud Mimicry ja HU? ühiskontsert. Kõik kõlas nii hästi. HU?, mida nägin nüüd teist korda lives, jättis väga sümpaatse ja korraliku mulje. Mimicry jaoks on Rock Cafe vbl tiba suur, taustad kipuvad vaikseks jääma, kuid groovi ei nappinud sellegi poolest.
Ja täna oli AIR!
Tüüpiliselt pean kohe alguses ära mainima, et ma pole väga hardcore Airi austaja olnud. Kõik, mida olen neilt kuulnud, on mulle küll meeldinud, kuid sügavamat emotsiooni millegipärast nad minus esile pole kutsunud. Kui veel raadios töötasin, mängisin põhiliselt nende pala "Cherry Blossom Girl". Mulle väga meeldis, et nad tänasel kontserdil seda pala esitasid. Nii ilus.
Kogu nende sett oli oodatavalt imeliselt helge, õhuline, sume, klaar, armas, puhas. Nagu oleks olnud kuskil värvilises multifilmis (kui ainult mu taga poleks kaks venelasest kutti pidevalt kommenteerinud).. Ja kõik mõjus mulle nii retrona. Alustades soojendusbändi trummarist, kes nägi kohati välja nagu ABBA Benny Andersson. Sama joon kandus üle ka AIRile, alustades nende eriti kadestamisväärselt stiilse retrotehnikaga (moogi sündid ja staff), lõpetades Jean-Benoît Dunckeli mikrisse naeratavate grimassidega. Mina ei tea, mis minuga toimus, aga ma oleksin selle õhtu jooksul justkui viibinudki kuskil seitsmekümnendates. Ja mul polnud selle vastu mitte midagi. Vastupidi.
Kahju oli vaid, et mul kuskil poole konsa pealt läksid kõrvad lukku. Ei kujutagi ette, miks ja mispärast. Kahju oli ka sellest, et ei tulnud ära minu Airi viimase aja lemmikut laulu "Sing Sang Sung". Aga eks ma siis kostitan sellega end praegu. Täna juba vähemalt kuuendat, seitsmendat korda.
Ühesõnaga oli selle poolaasta parim live, kuhu sattunud olen, kindlasti. Aga suurt laksu ei saanud:(
Pikemalt ei jaksa lihtsalt kribada. Sry.
Ja täna oli AIR!
Tüüpiliselt pean kohe alguses ära mainima, et ma pole väga hardcore Airi austaja olnud. Kõik, mida olen neilt kuulnud, on mulle küll meeldinud, kuid sügavamat emotsiooni millegipärast nad minus esile pole kutsunud. Kui veel raadios töötasin, mängisin põhiliselt nende pala "Cherry Blossom Girl". Mulle väga meeldis, et nad tänasel kontserdil seda pala esitasid. Nii ilus.
Kogu nende sett oli oodatavalt imeliselt helge, õhuline, sume, klaar, armas, puhas. Nagu oleks olnud kuskil värvilises multifilmis (kui ainult mu taga poleks kaks venelasest kutti pidevalt kommenteerinud).. Ja kõik mõjus mulle nii retrona. Alustades soojendusbändi trummarist, kes nägi kohati välja nagu ABBA Benny Andersson. Sama joon kandus üle ka AIRile, alustades nende eriti kadestamisväärselt stiilse retrotehnikaga (moogi sündid ja staff), lõpetades Jean-Benoît Dunckeli mikrisse naeratavate grimassidega. Mina ei tea, mis minuga toimus, aga ma oleksin selle õhtu jooksul justkui viibinudki kuskil seitsmekümnendates. Ja mul polnud selle vastu mitte midagi. Vastupidi.
Kahju oli vaid, et mul kuskil poole konsa pealt läksid kõrvad lukku. Ei kujutagi ette, miks ja mispärast. Kahju oli ka sellest, et ei tulnud ära minu Airi viimase aja lemmikut laulu "Sing Sang Sung". Aga eks ma siis kostitan sellega end praegu. Täna juba vähemalt kuuendat, seitsmendat korda.
Ühesõnaga oli selle poolaasta parim live, kuhu sattunud olen, kindlasti. Aga suurt laksu ei saanud:(
You are such a workaholic boyElu on ilus!
That you kill everybody's joy
Fill your head with some time to lose
With some time to lose
Sing sang sung sing me a song
Do did done don't be so down
Ring rang rung give me a ring
Please please please don't be so long
Pikemalt ei jaksa lihtsalt kribada. Sry.
.jpeg)
1 kommentaar:
Täpselt! Oli hirmus hea, aga suurt laksu ka ei olnud. Minu elamus oli väga isiklikku laadi, aga no oleks vaid seda viimase loo orgastilist jämmi täie rauaga olnud :)
See-eest on kogu õhustunud armastuse tunne tänasesse päeva küll üle kandunud.
Postita kommentaar