esmaspäev, veebruar 4

Film: Stalking Pete Doherty

Picture by Andrew Kendall/ www.andrewkendall.com

"Stalking Pete Doherty" on üks veidramaid dokumentaale, mida ma näinud olen. Kahtlemata ka üks huvitavamaid.


Mis seal siis saab põnevat olla? Kaadrid elu põletavast narkosõltlasest rokkstaarist, kes räuskab ringi, ülbitseb ja käib kokku-lahku supermodelliga? Teame-teame seda kõike ja rohkemgi kui sooviksime.

Jah. Lisaks vahetud kaadrid lavatagusest elust, marulistest live´idest, Doherty mõnest siiramast hetkest, tema fännidest, tüdruksõpradest, bändikaaslastest.

Pealkirjast ei tasuks end siiski lõpuni eksitada lasta. Tegelikult hargneb siin lahti sootuks teine elukäik, mille peategelane on tüüp, kes ise seda dokumentaalfilmi kaameraga üles salvestab. Tegemist tugevalt üle keskmise kaaluva friigiga, kellel on haiglane kinnisidee pääseda Pete Doherty sõpruskonda, mängida lahedat meest, tantsida lavadel kaasa ja mis kõige olulisem - saada kuulsaks. Vähemasti sama kuulsaks ja ihaldatuks kui Pete Doherty. "What you dont´t understand, Pete, this film isn´t about you. It´s about me. It´s about my voice. It´s about how interesting MY voice is," juhatab väikese ego all kannatav kaameramees oma kunstiteose sisse.

Kuulsaks on Max Carlish tõenäoliselt tänu sellele filmile saanud küll, aga kas sellist tuntust ta tahtiski? Vaevalt. Alguses näiks kõik väga ladusalt minevat. Teda lastakse Pete´i pidudele, lava taha, ette ja isegi peale, mille põhjal on vend kindel, et ta ongi superstaar ja muutub välja kannatamatuks, kuni Pete Doherty´l temast nii siiber saab, et klobib ta paar korda läbi ja kõik uksed võõra sissetungija ees sulgeb.

Meeleheide, masendus, maailma kokkuvarisemine.

Filmi lõpus on sõbralikust ja entusiastlikust egomaniakist saanud tõeline tüütus nii Pete Doherty´le kui vaatajale.

Filmi ta lõpuni valmis ei saanud.

Esmakordselt näitas seda Channel 4 2005. aastal, mida Doherty vaid suureks naljaks nimetas.

Iidoli rünnak: Carlish sinise silmaalusega

Peale "Stalking Pete Dohery" saamislugu lubati Max Carlish õpilasi filmialal juhendama, kus ta ilmselt end tõelise staarina tundis, suhtles noortega vabalt, suitsetas kanepit ja elas läbi omal moel agea, mida ta dokfilmi tehes näinud ja ihaldanud oli.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Njah. See dokk oli küll tüütu, haige ja ebamugav vaadata, aga külmaks küll ei jätnud. "Haige" oleks paraku see peamine märksõna - ilmselt on Carlish häiritud ja Doherty ilmselgelt pole poole ajast tema ise, kui eufemismitseda. Samas on film valus aga aus, selline see elu neil oli.
Mõni aeg tagasi vaatasin ja ega seda uuesti vaatama hakata pole kavas.

Penny Lane ütles ...

Just, kuidagi liiga aus ja see ausus polnud ilus, kui nii saab öelda.

Mina seevastu usun, et ma mingi aeg vaataks sellest filmist mõned kohad kindlasti üle ja hea sõbraga oleksin vabalt nõus algusest lõpuni seda vaatama.

Emotsioone tekitab jah.