Schilling - mõnusa atmosfääri festival

(C) painkiller

Schilling on aegade algusest peale end reklaaminud kui ilusa muusika festival. Kõhklusteta võib öelda, et siin pole reklaam kordagi eksitanud. Nii ongi. Schilling on ilusa muusikaga festival. Aga rohkem kui muusika kõnetab sealne õhkkond, fiiling, flow (nimetage, kuidas paremaks peate.) Nii väga, kui seda ka ei tahaks, jääb muusika tahaplaanile. Suur lava, eemal olevad pingiread ja kaugusesse jääv muruosa lõikab sideme bändiga hopsti ära. Tagasihoidlikud ja end veidi ebakindlalt tundvad muusikud mängiksid justkui natuke oma ette, publik vestleb omavahel, paljusid pole ju kaua näinud: "Kuidas läheb, kuidas meeldib, läheks sööks midagi." Ja siis ongi tunne, et istud üüratu suures välirestoranis, kus mängivad hästi valitud muusikud. Muidugi mõista taustaks. Restorani muusikajuhil on õnneks hea maitse. Ainsad julged, kes päikesevalgust ei karda, on lava ette mängima sättinud lapsed - vähene publik, kellega esimestel bändidel on au ehk mingitki kontakti leida. Suured inimesed koguvad veel julgust. Ja alles siis, kui on natuke hämaram, tõusevad esimesed vaprad, et uurida seda hiiglaslikku lavale laotud puuriita, stroboga täidetud traktorit ja alguses pisikeste täppidena tundunud pillimehi/naisi.

(c) painkiller

Sel aastal tundus Schillingu muusikavalik ühtlane. Ühtlaselt hea. Üks bänd pani haigutama (ilmtingimata oli neil vaja loost nii pikk ja lohisev versioon teha) ja üks pani rohkem kuulama (Design a Wave). Tegelikult võiks bändidel ja kogu festivali alal toimuvast pikemalt kirjutada, aga on tunne, et see oleks veidi üleliigne veel kord mainida, et Schilling on väga viis ja eeskujulik festival. Lihtsal on ja kõik. Absoluutne lemmik. Võin mainida, et Zõbini korraldatud oleng "salaaias" oli mõnus vaheldus, kiriku juures olev järv oli liiga mudane ja ilm... Nagu ühele korraldajatest öeldud sai, siis pole nagu mitte millegi kallal norida. On vaid lisada mõned pisikesed detailid, milleta saab ka lõdvalt hakkama, aga kui miskit veel paremaks lihvida, võiks ju mainida. Näiteks võiks olla pisikene jalgrattapark, kuhu saab oma velo kinnitada. Peaprogrammi piletiga võiks klubisse saada.

(c) painkiller

Ainuke virin tulebki nüüd klubi kontole. Kuhu oli sõitnud klubi ees olev burksiveok? Miks oli pileteid müüma pandud prouad, kes pole kiire teenindusega harjunud (see oli koht, kus lihtsalt ei tohiks liialt schillida)? Keegi ei saa vastutust võtta kohale tulnud inimeste osas, aga nähes teab-kus-kohast sisse rännanud jorsse, kaob kogu mõnus fiiling paugust. Ja sellest oli äärmiselt kahju. Peamist bändi, mida ma sel aastal näha tahtsin - Kreatiivmootor - jäi kuulmata, sest pidin tegelema sellega, et keegi mulle teist korda küünarnukkidega põske ei sõidaks, et kaklevate tsikkide käekotiga vastu pead ei saaks ja kuidas oma joogitopsist teenindaja pillatud euromündid kätte saaks. Ja Laulan Sinule on üks halvimaid näiteid praegu tegutsevatest Eesti bändidest. oli ta õudne KUMU ööl, oli ta õudne ka Schillingul. Põhjendanud olen seda piisavalt ja enam ei jaksa. Aga vaatamata sellele, suutsin ma mingi hetk kaotsi läinud tuju üles leida ja klubi ees vanade ja uute tuttavatega rääkida. Kui publikul ehk seal klubis kõige mugavam polnud, siis esinejad kiitsid tingimusi taevani. Mõni polevat nii head vastuvõttu varem kohanud. Selle eest korraldajatele muidugi "viska viis".

Aga jah. Mulle meeldib, et Schillingu meeskond oma üritust veidi "kiiksuga" tutvustab. See paneb omakorda blogijad, kriitikud ka sündmusest elavamalt, humoorikamalt kirjutama. Pole ime, kui Schillingust saab suviste festivalide liider.

(c) Aron Urb

http://schilling.ee/2011/